RAHVUSVAHELINE FÜÜSIKAOLÜMPIAAD

Suvel Singapuris peetud 37. rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil (RFO-l) oli kohal 383 võistlejat 82 riigist. Võistkondi oli märksa rohkem kui kunagi varem – mullusest tervelt kümne jagu. Osalejate arvul tasub meil silma peal hoida, sest aastal 2012 peab olümpiaadi korraldama Eesti.

Arvestades, et viie aasta eest oli võistkondi 64 ning kümne aasta eest 54, peame valmis olema ilmselt umbes saja võistkonna vastuvõtuks. Kui viimasel viiel aastal lisandus põhiliselt Aasia riike, siis edasist juurdekasvu on oodata Ladina-Ameerikast ja Aafrikast. Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika osalevad nüüd juba peaaegu täies koosseisus.

Singapur on pindalalt väiksem kui Hiiumaa ja elanikke veidi üle nelja miljoni, ometigi oli olümpiaadi korraldus suurejooneline. Kõrgete riiklike esindajate kohalolu on saanud rahvusvaheliste füüsikaolümpiaadide ava- ja lõputseremooniatel juba tavaliseks. Sedapuhku löödi rekord olümpiaadil loenguga esinenud Nobeli preemia laureaatide arvuga — neid oli neli. Üldse on sealses regioonis reaalained kõrge au sees ning näiteks Singapur isesoosib riiklikult nii ajude importi oma teadusasutustesse kui ka arvukate stipendiumite süsteemi abil kohalike õpilaste koolitamist üle maailma kõige prestiiþsemates kõrgkoolides.

Olümpiaadi programm oli tavapäraselt segu tööst ja meelelahutusest. Nagu ikka, tuli õpilastel lahendada ühel päeval teooriaülesandeid ja teisel päeval teha eksperimenti, mõlema jaoks oli eraldatud viis tundi. Juhendajate töö polnud küll kindlasti nii pingeline, kuid ajaliselt märksa mahukam. See sisaldas ülesannete arutelu, viimistlemist ja tõlkimist, tööde esialgset hindamist, organisaatorite ja juhendajate hindepallide ühtlustamist. Arutati ka statuuti: piirati regionaalsete (selliste nagu Hongkong või Macao) võistkondade lisandumise võimalust ning diskuteeriti medalite jagamise süsteemi üle, sest RFO-l jagatakse medaleid vähem kui teistel rahvusvahelistel olümpiaadidel ning aukiri vastab mõne aine nõrgale pronksile. Säärane iseäratsemine külvab asjata segadust. Pooltöise ja meelelahutusliku poole pealt mainigem mitmesuguseid populaarteaduslikke loenguid, astronoomiaöid, mis sisaldas teleskoopidega taevavaatlusi, ekskursioone teadusasutustesse, linnaekskursioone, öist safarit loomaaias jms.

Eesti esindus TÜ Materjaliteaduse Instituudi professori Jaak Kikase ja TTÜ Küberneetika Instituudi vanemteaduri Jaan Kalda juhendamisel asus võistlustulle suurte, treeningvõistluste põhjal otsustades igati põhjendatud medalilootustega; paraku jäid need sedapuhku realiseerumata. Positiivse poole pealt võib siiski tõdeda, et võistlejate tulemused olid väga ühtlased ning keegi ei jäänud juba kolmandat aastat järjest autasuta: kõik said aukirja. Ülesanded olid huvitavad ning polnud ka liiga rasked, ent nad olid töömahukad. Selle tulemusena kujunesid medalite piirid enneolematult madalaks, näiteks saadi aukiri isegi 14 punktiga. Absoluutseks võitjaks tuli Indoneesia võistleja, kes kogus 47,2 punkti 50 võimalikust. Mitteametlik riikide pingerida algas Hiina, USA, Indoneesia, Korea, Taiwani ja Venemaaga. Eesti oli 36. kohal, Põhja-Balti piirkonnas Soome ja Leedu järel 3. kohal. Ühe näitaja, võistkonna ühtluse poolest, olime aga ülekaalukalt esimesed – võistkonnaliikmete tulemuste standardhälbe ja keskväärtuse suhe oli meil vaid protsent, järgnes Ukraina viie protsendiga.

Mille tõttu jäid siis medalid tulemata? Igatahes mitte puuduliku teoreetilise ettevalmistuse pärast, sest täpselt samu treeninglaagreid külastanud soomlased said saagiks kaks pronksi, jäädes napilt hõbedata. Süüdistada ei saa ka meie õpilaste võimekust, sest eelnenud jõuproovil, Eesti-Soome maavõistlusel, edestas Mihkel Heidelberg soomlastest pronksmedalimehi suure ülekaaluga. Esimeseks ja lihtsaimaks asjaoluks oli selge ebaõnn, nt Mihkel kaotas kiirustamisest tingitud lihtsate vigade tõttu mitmeid punkte, sest vead kandusid ülesande järgnenud osadesse. Teiseks jäi vajaka külmast närvist – tulemuseks oli ebaotstarbekas aja jaotamine ülesannete vahel. Nii jäi Mihklil ajapuuduse tõttu tegemata suurem osa kõige lihtsamast, kolmandast ülesandest. Kolmandaks, tunda andis nõrk eksperimentide vormistamise oskus ning hooletus katse teostamisel: mitmeid punkte jäi saamata lohakate või hoopis puuduvate tabelite ning graafikute ja ebatäpsete vastuste tõttu. Tänavune eksperiment nõudis filigraanset teostust, harjumatult suur osa punkte anti tulemuste täpsuse eest.

Eksperimendiks valmistumisele oli meil aega pühenduda viie-päevases treeninglaagris. Seda aega kasutati võimalikult paljude eripalgeliste katsete ja mõõtmismeetoditega tutvumiseks. Käteosavust ja vormistamist kui põhimõtteliselt lihtsaid, kuid aeganõudvaid asju tuleks õppida ikka koolipraktikumides. Paraku on kurb tõde see, et isegi paljudes reaalkallakuga klassides puuduvad füüsika praktikumid. Ehk tasuks mõelda füüsikakatsete huviringide korraldamisele.

Esimene teooriaülesanne vaatles gravitatsiooni mõju neutronite käitumisele interferomeetris. Teine ülesanne uuris relativistlike efektide toimet kiiresti liikuva varda kujutise pikkusele pildistamisel. Kolmas ülesanne koosnes viiest sõltumatust osast, millest igaüks oli pühendatud hinnangute andmisele mitmesugustes olukordades, näiteks digikaameraga pildistamisel (ülesannet vt trükinumbrist), muna keetmisel, vere voolamisel kapillaarides ja välgu puhul. Eksperiment seisnes mikrolainekiirguse interferentsi uurimises.

Võistkond tänab Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumit jätkuva toetamise eest!

JAAN KALDA (1963) on TTÜ Küberneetika Instituudi vanemteadur, füüsika-matemaatikakandidaat. Olümpiaadivõistkonna juhendaja.