Rootsi Kuninglik Teadusselts otsustas määrata oma 2003. aasta füüsikaautasu, Thaléni auhinna Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi noorele teadlasele Tanel Käämbrele. Vastne laureaat käis Uppsala Ülikooli ajaloolises peahoones koos teiste erialade vastpärjatutega seltsi pidulikul koosolekul autasu vastu võtmas.

Uppsala Kuninglik Teadusselts (Kungliga Vetenskaps-Societeten i Uppsala) on Rootsi vanim teadusühing, asutatud juba aastal 1710, s.o 29 aastat enne Rootsi Kuninglikku Teaduste Akadeemiat, mis jagab Nobeli auhindu. Tobias Robert Thalén (1827–1905) oli Uppsala ülikooli kauaaegne (1873–1896) füüsikaprofessor, kes tegeles Maa magnetismi mõõtmistega ja ainete spektraalanalüüsiga ning konstrueeris magnetomeetri maakide otsimiseks maapõuest. Ta tegutses ka Kuningliku Teadusseltsi sekretärina ning asutas samas praegusajal tema nime kandva füüsikaauhinna, mida Rootsi füüsikud peavad üsna ihaldatavaks, kuid raskesti saavutatavaks tunnustuseks. Seda rõõmustavam on, et tänavu arvati selle autasu vääriliseks Eesti füüsik.

Tõsi küll, Tanel Käämbre võib Uppsalat pidada peaaegu oma teiseks kodulinnaks ja Uppsala ülikooli oma teiseks alma materiks. Sinna siirdus ta pärast Tartu ülikooli füüsikaosakonna lõpetamist doktorantuuri. Esialgu oli juhendaja Nobeli füüsikalaureaat Kai Siegbahn, seejärel professor Joseph Nordgren. Uppsala ülikoolis kaitses ta mullu ka doktoriväitekirja fullereenide ja nende sugulasmaterjalide röntgenspektroskoopia vallast. Väitekirjas kokku võetud uurimustekogu talle äsjase auhinna tõigi.

Fullereen on süsiniku suhteliselt hiljuti avastatud esinemisvorm teemandi ja grafiidi kõrval. Selle aine molekuli üsna hea mudel on tavaline jalgpall, kui kujutada ette, et jalgpalliks kokku õmmeldud 12 viisnurkse ja 20 kuusnurkse nahalapi nurkade asemel oleksid süsinikuaatomid – selliseid nurki on jalgpalli pinnal 60. Tõepoolest, täpselt sama palju kui fullereenimolekulis aatomeid. Mõnevõrra sarnane süsinikuteisend on ka nanotoru, milles üks või mitu grafiidilehte on kokku rullitud põhimõtteliselt nagu põrandavaip. Hoolimata aatomite suurest arvust nende süsiniku kui lihtaine teisendite “ehitusklotsides“, on eriti fullereenidele omane ka looduses harvaesinevalt kõrge sümmeetria, mis oluliselt kergendab nende uurimist ja kirjeldamist. Samas põhjustab suure arvu aatomituumade võnkumiste mõju elektronide “liikumisvabadusele“ aine täiesti uudseid omadusi, mis on juba rohkem kui kümnendi jooksul pakkunud tulist huvi nii füüsikutele kui keemikutele, kuid samas kindlasti mitte vähem tehnoloogidele (nt vastupidavad kiudmaterjalid, tahkiselektroonika, metallisisalduseta ferromagnetid jne).

Äsjane autasu mõistagi rõõmustas eeskätt Füüsika Instituudi peret, kuid ka teisi kodumaiseid kolleege. Välismaiseid auhindu jagatakse ju siiamaile harva. Sündmust hinnates on eestlasest Rootsi akadeemik Indrek Martinson võrrelnud seda sportlase kuldmedaliga tähtsal rahvusvahelisel võistlusel.