Kalevi Kull on tsiteerinud Juhan Liivi ütluse “Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta” parafraseeringut “Kes olnut ei tea, see ei oska olla” või siis isegi “Kes olnut ei tea, see ei tea olla”, mille autor on filosoof Tõnu Luik. Seda osundades püüaks pisut taastada olnut. Täpsemini, mälu seda osa, mis on seotud eelkõige Eesti Eluteaduse Hoidja auhinnaga, aga ka Tartu ülikoolis ja hiljem Eesti looduseuurijate seltsis tegutseva teoreetilise bioloogia ringi ja sektsiooniga ning sõprus- ja mõttekaaslaste kooslusega, mis on tuntud ka Duk-Duki nime all.

Salaorganisatsioon Duk-Duk annab alates 1984. aastast avalikult välja Eesti Eluteaduse Hoidja auhinda kohaliku bioloogilise kultuuri arendamise eest. Auhind on kunstnik Vive Tolli graafiline leht, millest on 25 nummerdatud tõmmist.

Auhind asutati 1984. aasta 10. veebruaril, kui Tartus vanas Parrotite maja peeglisaalis (tollane EPA botaanika ja rohumaaviljeluse kateeder aadressil Ivan Mitðurini tn. 36) tähistati pidulikult Duk-Duki kümnendat aastapäeva. Seltsingu ristiisa oli hilisem rektor Jüri Kärner, kes küll ise asutamisel ei viibinud ega olnud Duk-Duki liige. Ta käis selle nime välja ühel varasemal teoreetilise bioloogia seminaril Tammelinnas Mati Kahru üürikorteris. Duk-Duk tähendab pärismaalaste salaühingut, mis on tuntud Melaneesias, ja ta peab hoolt kandma hingede küpsemise eest (vt. näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/Duk-Duk ja Eesti Loodus 2006, nr. 6, lk. 25).

Duk-Duki algus oli 10. veebruaril 1974, kui Tartu vaksali perroonil said kokku – see ei olnud päris juhuslik – tollased ülikooli bioloogiatudengid Kalevi Kull, Peeter Ernits, Jüri Parik ja Toomas Tiivel. Veel samal õhtul otsustati luua pisut salapärane organisatsioon, kus arutatakse tõsiseid eluteaduse asju. Sellele eelnes ligi neli aastat ülikooli, suhtlemine mõnede täiesti normaalsete õppejõududega, seminarid, loodusvaatlused ning muidugi raamatukogudes käigud ja raamatute lugemine.

Kõige sellega kaasnev mõnetine saladuslikkus, vähemalt alguses, teatavad rituaalid jms., viitas osalt kindlasti sellele, et mõisteti asja sügavat tähendust. See, et hakati pidama arutluskoosolekuid ja hiljem ka teoreetilise bioloogia kevadkoole, kuhu kaasati “noori”, nagu Toomas Neuman, Tõnu Oja, Martin Zobel, Aigar Palumaa, Urmas Sutrop, Ivar Puura, Rein Kuresoo, Jaanus Remme, Raivo Leht, Tõnis Timmusk, Toomas Tammaru, Toomas Kukk jt., aga ka “vanu” – Ants-Peep Silvere, Mart Viikmaa, Tõnu Möls, Andres Koppel jt. – oli tavapärane asjade käik.

Teoreetilise bioloogia kevadkoole oli veebruariks 1984 toimunud üheksa, praeguseks aga juba 33.

/eraldi tekstikasti koos saajate pisikeste portreefotodega/

Eesti Eluteaduse Hoidja auhinna senised 14 saajat (sulgudes on aasta, millal on tehtud otsus andmise kohta):

1. Viktor Masing (1984) – bioloogia kõrgetasemelise populariseerimise eest

2. Kalevi Kull (1984) – teoreetilise mõtte ja loodusteaduste ajaloohuvi kandmise eest Eestimaa bioloogias

3. Mart Viikmaa (1984) – kõrgetasemeliste teaduslike loengute eest

4. Fred Jüssi (1984) – meie looduse häälte õpetamise ja kogumise eest

5. Tõnu Möls (1986) – bioloogidele täppisteadusliku mõtlemise õpetamise eest

6. Hans Remm (1986) – kõrgetasemeliste loodusmäärajate eest

7. Andres Tarand (1986) – linnaökoloogia kirjutiste ja Eesti keskkonnauuringute eest

8. Juhan Ross (1986) – bioproduktsiooni matemaatilise modelleerimise koolkonna rajamise ja ökoloogiliste sõnavõttude eest

9. Toomas Frey (1987) – Eesti ökoloogia arendamise eest

10. Rein Kuresoo (1993) – Eestimaa Looduse Fondi rajamise eest

11. Ivar Puura (2006) – Eestimaa fossiilide õpetamise eest

12. Toomas Kukk (2006) – Eesti taimestiku tundmise ja tutvustamise eest eesti keeles

13. Aleksei Turovski (2007) – loomade kultuuri tutvustamise eest

14. Jaan Viidalepp (2007) – klassikalise liblikateaduse hoidmise eest

Auhinna statuut sai vastu võetud samas Parrotite maja peeglisaalis 10. veebruaril 1984. Koosoleku protokollis on kirjas ka 8. punkt, mille järgi kõik kohalviibivad meesterahvad tasuvad viis rubla auhinna osamaksu (üks kord).

Kunstnik Vive Tollilt telliti graafiline leht ja esimesed kandidaadid esitati ja arutati-hääletati läbi sama aasta kevade jooksul.

Esimesed auhinnad anti kätte 7.–9. mail 1984 Rõuges toimunud teoreetilise bioloogia kümnendas kevadkoolis professor Viktor Masingule ja Kalevi Kullile. Esimene auhinnasaaja Viktor Masing pidas ettekande “Eestimaa bioloogiaalane kirjandus: milline ta on ja milline ta olema peaks”.

Sügisel tulid pahandused. Ettevaatamatult oli lehel, kus olid kirjas kõik 16 auhinna Eesti Eluteaduse Hoidja asutajaliiget ja nende kontaktandmed, pealdises sõna “salajane”. Uurimisorganitel läks hari punaseks ja mitmel Duk-Duki liikmel oli tõsiseid vestlusi ja pahandusi. Katsu sa tõestada, et sa ei ole riigikukutaja ja et tegelikult käiakse koos ja “arutatakse bioloogia teoreetilisi probleeme”.

Selleni vist paranoia ei läinud, et päeva süüks panna – 10. veebruar 1984, auhinna asutamise päev, oli just järgmine pärast ühe järjekordse Nõukogude Liidu isevalitseja Juri Andropovi surma. Kommunistlik maailm leinab, aga mingid tudengid koos õppejõududega loovad kahtlase nimetusega salaorganisatsiooni. Ka ei lubanud selle tõttu tolleaegne Tartu ülikooli juhtkond juubelikoosolekut pidada ülikooli ruumides. EPA oli vastutulelikum.

Pahandused lahtusid, kui LUS-i presiidiumi koosolekul 31. jaanuaril 1985 kinnitati auhinna statuut, tolleaegse LUSi presidendi Kuulo Kalamehe allkirjaga. Statuudi esitasid LUS-i teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees Mart Viikmaa ja sekretär Arne Sellin. Muudeti ka auhinna nime – “Kohaliku bioloogilise kultuuri edendamise eest”. Muidugi säilis nimi Eesti Eluteaduse Hoidja graafilisele lehele joonistatuna.

Uue statuudi kaks esimest punkti on sõnastatud järgmiselt:

1. Eesti Looduseuurijate Seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni auhinna “Kohaliku bioloogilise kultuuri edendamise eest” väljaandmise eesmärk on stimuleerida bioloogiliste uurimiste ja teoreetiliste seisukohtade edendamist ning populariseerimist seoses bioloogia kasvanud osatähtsusega keskkonnakaitse- ja toitlusprobleemide lahendamisel ja noorsoo ideoloogilises kasvatuses.

2. Auhind antakse olulise panuse eest bioloogiliste teadmiste ja ideede populariseerimisel Eesti NSV-s, uute bioloogiateoreetiliste suundade arendamisel ja eesti noorsoo kaasahaaramisel nende suundade jätkamisel.

Ka kunstnik Vive Tolli nime ette lisati Eesti NSV rahvakunstnik. Nõnda oli luba saadud ja auhind alles. Auhinna statuudis olid ka mõned tähtsad kirjutamata reeglid, needki jäid kehtima.

Algusaastal oldi parajalt aktiivsed: kandidaate esitasid Urmas Sutrop, Peeter Ernits, Rein Kuresoo, Tiit Paaver, Tõnu Oja, Tiit Maran, Toomas Tiivel ja Kalevi Kull.

Auhinnasaajate arutelul (hääletamise kvoot on väga suur) on statuudi kohaselt kõigil 16 õigus teha korrektiive määratlusse, mille eest auhinda antakse, ja “lisada omapoolseid mõtteid”. Näiteks arutades Mart Viikmaale auhinna andmist “kõrgetasemeliste teaduslike loengute eest”, pidas Jaanus Remme oluliseks lisada, et Mardile tuleb teha kohustuseks jätkata sellealast tegevust.

Martin Zobel, avaldades arvamust kolmanda auhinna andmise kohta, saatis oma vastuse paberil, mille pealdises oli “Oranje-Hotel – Leeuwarden”, kuhu ta oli lisanud märkuse ajaloolise tausta kohta: “Antud kirjapaber pärineb prof. T. Lippmaa isiklikest varudest, kes oli seda kaasa toonud mõõdukal hulgal”.

Auhinda on pidulikult üle antud kas järjekordses teoreetilise bioloogia kevadkoolis või mõnel muul väärikal ja pidulikul üritusel, enamasti kas ülikooli aulas või konverentsil akadeemilises raamatukogus.

1. novembril 1986 peeti Tartus TRÜ ÜTÜ zooloogiaringi 40. aastapäeva puhul vilistlaskokkutulek: konverentsil TRÜ teaduslikus raamatukogus anti EEH 6. auhind postuumselt prof. Hans Remmile.

1993. aastal, kui otsustati anda 10. auhind Rein Kuresoole Eestimaa looduse fondi rajamise eest, otsustati ühtlasi viimane auhinnaleht reserveerida Eesti looduseuurijate seltsile. Siis muudeti ka auhinna statuudi ühte punkti: edaspidi ei ole väljaandmisel ajalist lõpptähtaega.

Pärast üle kümneaastast lünka, mil mitmed vahepeal esitatud kandidaadid ei saanud vajalikul hulgal hääli, taastati 2006. aastal auhinna väljaandmine. Tõnu Oja oli allesjäänud graafilised lehed hoolikalt alal hoidnud. Otsustati seostada selle väljaandmist teoreetilise bioloogia kevadkooliga, kus kuulutatakse auhinnasaajad välja, ning kui laureaat on kohal, antakse auhind ka üle. Ent seda võidakse teha ka mõnel pidulikul sündmusel: konverentsil, aastapäeval või muul avalikul üritusel.

Mullu said Niinsaarel teoreetilise bioloogia 32. kevadkoolis „Pärandumise teooria“ auhinna Ivar Puura ja Toomas Kukk, tänavu teoreetilise bioloogia 33. kevadkoolis „Kommunikatsiooni teooria“ Mäekülas kuulutati Eesti Eluteaduse Hoidjaiks Aleksei Turovski ja Jaan Viidalepp.

Salaorganisatsiooni Duk-Duk 16 liikme nimed, kes asutasid auhinna Eesti Eluteaduse Hoidja, on endiselt salajased.