Kesksuvi tõi põuased päevad ja longus taimed nõudsid kastmist. Avasin kaevuluugi ja otsemaid sattus valgusvihku neli tumedat piklikku moodustist kaevurakke siseküljel. Mis imeasjad need siis on? Tasapisi hakkasid “vorstikeste” ülemisest, jämedamast otsast välja kerkima sarvekesed. Sellised sarvekesed, mille otstes silmad, on eelduseks, et tegu on tigudega. Ja kui nüüd koolis õpitut meelde tuletada, siis mõiste “tippsilmaline” tundub igati asjakohane. Kogult meenutasid nad viinamäetigu, ainult et puudus seljas kantav koda. See erinevus viitab asjaolule, et uued üürilised kaevus on nälkjad. Igatahes nii suuri polnud varem kohanud.

Küünitasin kõige suurema pihku ja tõstsin kaevupakule. Hetkeks kadunud sarvekesed ja pea olid pruunikad. Esialgu ühtlaselt hallikasmustana paistnud eluka eesmine kolmandik aga vaevumärgatavalt laiguline. Kaasa arvatud ovaalne, kumerat plaadikest meenutav osa, mis paiknes kohal, kus viinamäe tigu kannab oma koda. Plaadikese serval, paremal küljel, avanes-sulgus aeg-ajalt hingamisava. Tagaosal lookles kuni sabaotsani kolm halli triipu. Laialivalguvad hallid vöödid paistsid ka külgedel. Ma ei ole kindel, kas tabasin suurima sirupikkuse (sarve otsast saba lõpuni), aga mõõdulint näitas 15,5 cm. Siis pakkus nälkjas ootamatu vaheseiga. Järjekordsel hingetõmbel hakkas hingamisavast pudenema tillukesi junnikesi. Selline looduse “rats” ajab natuke muigama – üks ja sama auk hingamiseks ja kakamiseks. Hea, et inimesel nii ei ole. Kuigi verbaalsel tasandil vist tihtipeale ongi.

Umbes nädala pärast, kui järjekordset pangetäit üles vinnasin, hulpis vees taas suur nälkjas. Mõtlesin, et uppunud, aga ei. Tasapisi vinnas ta end pangeservale. See näis hoopis teine liik: väga selgelt joonistus välja leopardimuster (või siis dalmaatsia). Panin ta pildistamiseks rabarberilehele, et saaks värvikama tausta. Seegi loomake kasutas oma hingamisava tuttaval moel, ainult et temal oli kõht lahti.

Lugu ei piirdunud tulnukatega kaevust. Ühel sügispäeval tõi perenaine plastpangega keldrist kartuleid. Pange heledal välispinnal torkas hästi silma sinna haakunud nälkjas. Kasvult natuke väiksem – kümmekond sentimeetrit. Mõne aja pärast leidsime esimesed seest õõnestatud kartulid. Nii ilusat tööd võhrud juba ei tee.

Pimedas keldris taskulambiga ringi vaadates võis märgata rohkesti läikivaid roomamisjälgi. Ühe salveposti tagant leidsin ka piraka nälkja. Selle pikkuseks sain 15 cm. Eelmistest erines ta pisut kahvatuma jume poolest. Kevadeks sai keldrist välja kantud terve pangetäis kartulikesti.

Muuseas, kaevust majaaluse keldrini jääb kõigest paarkümmend meetrit. Mõlemad kohad on kaitstud päikesevalguse eest, jahedad ja niisked – nälkjatele väga sobivad tingimused. Kahjuks ei oska ma vastata küsimusele, kas nende tee viis kaevust keldrisse või vastupidi. Võimalus, et nad sattusid talumehelt ostetud kartulitega esmalt keldrisse, on küllaltki tõepärane. Alles hiljem avastasid tulnukad niiskema koha. See, et esmasleid pärineb kaevust, võis olla puhas juhus.

Pildistamiseks poseerinud modellid jätsin omapäi ringi uitama. Tundub, et see ei olnud kuigi arukas tegu. Aga tol hetkel ei tulnud lihtsalt pähe, et nad hakkavad ka sigima. Esimene märk, mis rohkem ehmatas kui üllatas, tuli märtsikuus. Keldri seinale toetatud salvelaud oli libisenud põrandale. Seda üles tõstes märkasin, et vastu muldpõrandat olnud lauapool kubises mitmes suuruses nälkjahakatistest. Neid karjatas üks suur volask. Üksnes lauajupil loendasin noorukeid üle viiekümne, tumedal põrandal võisid mõned tillemad jääda märkamatuks. Mis juhtuks, kui nad paljuneksid aastas rohkem kui kord?

Kui lasta nälkjatel omapäi edasi tegutseda, siis kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi tuleb kaevust ja keldrist kokku vähemalt sada järeltulijat. Arvatavasti on mõni ennast sisse seadnud ka kompostihunnikus ja teab veel kus. Peale selle lugematu hulk kiritigusid. Kas minu elupaiga ümbrusest saab lähiajal must maa?