Kaljo Voolma on sündinud 1. juulil 1948 Velise vallas Läänemaal. Õppinud Luual Jõgeva metsamajanduse tehnikumis (lõpetas 1967 cum laude), lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia 1975. aastal metsamajandusinsenerina (cum laude). Kaitses bioloogiakandidaadi töö 1983. aastal Krasnojarskis (“Hiidürask Dendroctonus micans Põhja-Baltikumis: levik, ökoloogia, majanduslik tähtsus, metsakaitse põhimõtted”). Töötas 1973–1996 Eesti metsamajanduse ja looduskaitse instituudis (1983–1996 vanemteadur), seejärel Eesti põllumajandusülikooli metsandusteaduskonnas ja metsanduslikus uurimisinstituudis vanemteadurina ning 2002. aastast alates ka dotsendina. Praegu Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi vanemteadur ja dotsent. Uurinud metsaputukate liigirikkust, ürasklaste ökoloogiat, metsakahjurite bioloogiat ja tõrjet. Tegelnud ka metsakaitse ja entomoloogia ajalooga. Alates 1993. aastast Eesti looduseuurijate seltsi entomoloogiasektsiooni aseesimees, ajakirjade Baltic Forestry ja Baltic Journal of Coleopterology toimetuskolleegiumi liige.

Metsaentomoloogia tegeleb metsakahjuritega, samas aga hoiab metsade putukafauna mitmekesisust. Kuidas on need kaks asja omavahel seotud?

Metsaentomoloogia algusaegadest peale on need kaks suunda esindatud olnud. Muuseas on tänavu metsaentomoloogias tähtis sündmus: 1837 ehk 170 aastat tagasi ilmus Julius Theodor Christian Ratzeburgi teose “Die Forst-Insecten” esimene köide. Seda peetaksegi metsaentomoloogia kui teadusharu alguseks, kuigi metsaputukaid oli ennegi uuritud.

Viimastel aastakümnetel on toimunud suuna muutus: varem oli tähelepanu keskmes putukate mõju metsale, tänapäeval uuritakse ka metsanduse mõju putukafaunale. Algusest peale on kirjutatud küll metsaputukate kahjust, aga ka nende looduslikest vaenlastest. Liigilise mitmekesisuse hoid on seega kogu aeg päevakorral olnud. Putukaid on metsas tuhandeid liike. Neist vaid üksikud on potentsiaalsed kahjurid, ent kahjuriks ei saa pidada liiki kui sellist. Mõni liik võib metsa kahjustada vaid teatud tingimustes.

Mitmekesisuse kaitseks soovitatakse surnud puutüved, olgu nad püsti või pikali, alles jätta, samas kiputakse neid pidama kahjurikoldeiks. Kas see kartus on põhjendatud?

Kõdunevast puidust ei tule kunagi mingisugust kahjurit, seda räägitakse juba tudengitele ja metsamehed teavad seda hästi. Kahjurid võivad sigida värskel metsamaterjalil, nõrgestatud või äsja surnud puul. Seal on küll mõned liigid, kes võivad kasvavat metsa kahjustada. Nende liikide arvukust on vaja piirata, et hoida nii kasvavat metsa kui ka liigilist mitmekesisust.

Näide üraskite kohta: meil on viimastel aastatel peaaegu kadunud männi-kooreürask (Ips sexdentatus). Rootsis on ta juba punases raamatus. 1960–1970. aastatel oli ta meil päris tavaline liik vanadel mändidel, tormimurru puudel ja palkidel. Üks kadumise põhjusi on kindlasti see, et on suurenenud säsiüraskite arvukus. Suur-säsiürask (Tomicus piniperda) lendab varem, asustab sama sobiva tüveosa ja hõivab elupaiga. Seega: et männi-kooreüraskid ei kaoks, peaks piirama säsiüraski arvukust.

Kas tormikahjustused ja raiejäätmed tuleks ikkagi metsast ära viia?

Ei tule, eriti kui need on kauem seisnud. Selliste puude koristamisel pole metsakaitse seisukohalt mingit tähtsust, pigem on need elupaigaks kõdupuitu vajavatele liikidele. Üksikud tormimurtud puud ei mõjuta suurt midagi. Kui värsket tormimurdu on palju, siis tuleks sellest küll suur osa ära koristada. Rohke värske tormimurd, samuti metsa jäetud värske raiematerjal pakub elupaika potentsiaalsetele metsakahjuritele. Meie oludes eeskätt kuuse-kooreüraskile (Ips typographus) kuusepuistutes ja säsiüraskeile (Tomicus minor, T. piniperda) männikutes.

Eesti metsamajanduses pole kunagi nii täpselt järgitud saksa puhasmetsamajanduse printsiipi viia iga viimane metsaraag metsast. Suurtes kogustes metsa jäänud toores materjal võib muidugi soodustada kahjurputukate levikut. Seda on jälgitud Kesk-Euroopas, kus olid suured tormikahjustused 1990, 1999 ning 2005, kui meilgi oli jaanuaritorm. Väga palju materjali jäi metsa, sealhulgas küttepuitu, mis ei pakkunud majanduslikku huvi; kõikjalt mägedest polnud puidu allatoomine lihtsalt rahaliselt otstarbekas. Igatahes Ðveitsi teadlased on märkinud, et sellist üraskikahjustust pole seal kunagi varem olnud. Eriti suurenes kuuse-kooreüraski arvukus.

Milline on meil olukord pärast 2005. aasta jaanuaritormi?

Kuuse-kooreürask on kahtlemata meie sagedaim ja metsanduslikult olulisim üraskiliik. Viimastel aastatel tekkinud ja pikkamööda laienevaid väikseid üraskikoldeid võime näha kõikjal Eestis. Need kuused kuivatanud üraskid talvituvad pinnases, kevadel lendavad välja ja otsivad endale uue elupaiga. Kui lähedal tormimurdu pole, siis ründavad nad kasvavaid puid. Nii need kolded pikkamööda laienevad. Põuane ilm aitab ka kaasa.

Sellised üraskikolded mõjuvad halvasti üldisele liigirikkusele: kõigepealt kaovad vanad puud, mida peaks liigirikkuse seisukohalt eeskätt hoidma. Nii tekib kõdupuitu vajavatele liikidele küll rohkelt elupaiku, aga lühikeseks ajaks. Vaja oleks, et puud sureksid järk-järgult. Ega üraskite kahjustatud ala metsata jää: kui sinna ka uut metsa ei istutata, kasvab see looduslikult. Kuid teatud kindlas lagunemisjärgus kõdupuitu vajavate liikide elupaik kaob aastakümneteks.

Kas nendest jaanuaritormijärgsetest väikestest üraskikolletest ei või areneda niisugused üraskite hulgisigimiskolded nagu 19. sajandist teada?

Nii üraskite kui ka teiste metsakahjurite sellist hulgisigimist, nagu oli 19. sajandi teisel poolel, pole meil enam põhjust oodata. Meie kõigi aegade suurim putukakahjustus, okkaid sööva okkalainelase (Lymantria monacha) hulgisigimine Liivimaa metsades algas 1845. aasta paiku Valgevene ja Poola metsadest, levis edasi Leedu ja Läti aladele, Liivimaal Pärnu–Tartu jooneni. Okkalainelase järel tulid üraskid, kirjelduste kohaselt lendasid need musta pilvena.

Põhimõtteliselt ei saagi sellised kahjustused enam korduda, kuna meie metsad on praegu tunduvalt mitmekesisemad. Kui kuskil tekib lokaalne kahjustus, siis kõrval on kohe teist tüüpi mets, mis kahjurile ei pruugi sobida. Metsamajandamine on muutnud metsad mitmekesisemaks, raielankide ja metsauuenduse tõttu on kaardipilt läinud kirjumaks ning pole enam ühetaolisi suuri alasid. 19. sajandil ühtlustasid metsi näiteks ka suured metsatulekahjud.

Nüüdisaegsed maailma suurimad üraskikahjustused on Kanada lääneosas. Sealsed metsad on väga ühetaolised, eeskätt keerdmänni (Pinus contorta) puistud. 2006. aastal hinnati meie hiidüraski sugulase Dendroctonus ponderosae kahjustuse pindala 9,2 miljonile hektarile. Need tõsised kahjustused mõjustavad kogu elu, tingides piirkonna hüdroloogilise reþiimi muutusi või lausa metsatööstuse pankrotti. Esimesel pilgul on nüüd kõdupuiduliikidele, saproksüülsetele liikidele elupaiku kui palju, aga see on vaid selleks korraks. Siis on kaheksakümmend aastat plats puhas. Sellest olen pikemalt kirjutanud mulluses Eesti Metsa kevadnumbris.

Kui üraskitest söödud puu on kuivanud, siis selle mahasaagimine pole metsakaitse seisukohalt oluline?

Ei, sellel pole metsakaitse mõttes mingit tähtsust. Kui okkad on hallid või suures osas juba maha langenud, siis need puud metsa seisundit enam ei halvenda. Üraskite ja teiste kahjurite tõrjeks tuleb maha võtta need puud, millel on putukad veel peal.

Kas üraskeid saab tõrjuda ka teistmoodi kui nakatunuid puid maha saagides?

Kunagi varem on pritsitud langetatud palke, mida pole jõutud metsast enne maid välja viia. Tänapäeval võib kemikaale kasutada männikärsaka või juureüraski vastu ning vaid raiesmikule istutatud metsakultuurides. Õigem on noori taimi enne istutamist insektitsiididega töödelda. Pealegi saaks keemilist tõrjet kasutada vaid vabalt elavate putukaliikide, mitte aga kaitstult koore all elavate üraskite vastu.

Mõningaid kahjurite looduslikke vaenlasi saab ka laboris paljundada, näiteks hiidüraski tõrjeks on juba 1950–1960. aastatel Gruusias ja hiljem Lääne-Euroopas kasvatatud röövtoidulist mardikat Rhizophagus grandis. Aga biotõrjet saab rakendada üksikute liikide puhul.

Paremini aitavad lihtsad metsanduslikud võtted. Näiteks: kui õigel ajal, kas mais-juunis või suvel, ei jõua kooreüraskite asustatud puid välja raiuda, siis tuleb raiega oodata veel üks talv. Üraskid talvituvad pinnases, aga puukoore alla jäävad talvituma nende looduslikud vaenlased – röövputukad ja parasitoidid. Nii saavad uuel kevadel üraskite vaenlased asustada uusi nakatunud puid.

Kas tänapäevane metsamees teab selliseid asju või mõtleb neile?

Teab kindlasti. Metsandust tulevad inimesed õppima selle mõttega, et omandada looduslähedane eriala. Nad on juba enne häälestatud loodushoidlikule mõtteviisile. Muidugi, töö nõuab oma osa ja metsa kasvatatakse eelkõige puidu saamiseks. Püünisvööd, püünispuud, feromoonpüünised jne. on neile kindlasti tuttavad, aga neid ei saa kasutada kuigi laialdaselt. Peamised on ikka metsamajanduslikud abinõud. Teadmised metsapuude ja metsas elunevate organismide ökoloogilistest nõudlustest ja bioloogiast aitavad valida õigeid metsakasvatuslikke võtteid.

Kas feromoonpüüniseid ei kasutata nende hinna tõttu?

Eks nad maksavad ikka, aga põhiline on töömahukus. Feromoonpüüniseid on meil kasutatud tuhandete viisi 1980. aastatel, mil neid täiustati ja katsetati ka Tartus keemikute ja paljude metsateadlaste koostöös. Feromoonpüünised töötavad väga hästi; välja on töötatud oma püünise tüüp, mis erineb Skandinaavias jm. Euroopas kasutatavast ja püüab isegi tõhusamalt.

Putukate käitumist mõjutavaid keemilisi ühendeid on uuritud kogu maailmas, püünistes kasutatakse eri ainete kombinatsioone. Kuid feromoonpüüniseid tuleb tihti kontrollida ja koguda putukaid. See on käsitsitöö, mida tänapäeval tugevasti vähenenud metsameeste kaader ei jõua teha. Tartus toodetakse kuuse-kooreüraski feromooni vähesel määral siiani ning feromoonpüüniseid metsas ka kasutatakse, eelkõige siiski seire tarbeks.

Kas Eestis on viimasel ajal leitud ka uusi metsakahjureid või võiks meid ohustada mõni liik, keda seni veel leitud pole?

Ümaruss männi-puidunematood (Bursaphelenchus xylophilus), keda eesti keeles ka männi-laguussiks kutsutakse, on Euroopas karantiinne liik. Pärit on ta Ameerikast ja levinud Kaug-Idas. 1990. aastate lõpul leiti esmakordselt Euroopas Portugalist. Tema levikut jälgib Eestis taimetoodangu inspektsioon ja teda on paaril korral leitud ka meile sisse toodud puitmaterjalist. Kui see ümaruss meil levima pääseb, võib ta hukutada vanemaid männikuid suurtel pindaladel. Väliselt sarnaneb kahjustus üraskikahjustustega, männil lähevad okkad pruuniks.

Nematood elutseb puidu trahheiidides ja teda levitavad siklased. Neil on midagi sümbioosi sarnast: mida rohkem siklasi, seda rohkem nematoode. Nematoodist nõrgestatud puud sobivad siklastele hästi elupaigaks. Sealt uutele puudele küpsusöömale lendavad siklaste noormardikad viivad kaasa ka puidunematoodi, kes omakorda valmistab ette uue soodsa pinna siklaste sigimiseks.

Mõned liigid on sellised, kes sigivad hulgi üksnes erakordselt soodsatel aastatel. Näiteks metsa-külmaliblikas (Operophtera fagata) ja hele-villkäpp (Calliteara pudibunda) on aeg-ajalt kahjustanud kasepuistuid. Villkäpal on silmapaistvad kollased röövikud, kes toituvad kase, pajude ja teiste lehtpuude lehtedest. Kesk-Euroopas on ta tunduvalt sagedam. Männikuid on aeg-ajalt raagu söönud männivaksik (Bupalus piniaria) ja punakas männivaablane (Neodiprion sertifer). Viimase hulgisigimist täheldati 2007. aasta kevadsuvel Valgamaal. Sellistele nõrgendatud puudele võivad järgneda üraskid, kes annavad puudele lõpliku hoobi.

Ilmselt on tihe seos metsahaiguste ja -kahjurite vahel ning epideemilised haiguspuhangud, nagu leppadel leherooste või saarte senitundmatu surmahaigus, võiksid tugevasti mõjutada kahjurite arvukust?

Kahtlemata, seened nõrgestavad või surmavad puu ning putukad viivad hävingu lõpule. Juurepess on meil üks tavalisemaid seenhaigusi. Putukateta püsiks kuusk või mänd elusana tunduvalt kauem. Kui sinna putukad peale lähevad, tehakse puule kiire lõpp. Leppadel putukatega erilist probleemi pole, kuigi lepapoi (Agelastica alni) võib mõnikord väga arvukas olla. Eri haiguste tõttu ja muudel põhjustel nõrgestatud saared on aga saareüraskeile (Hylesinus fraxini jt.) küll sobiv elupaik.

Viimastel aastatel on Eestis olnud ulatuslikke metsapõlenguid, mille järel tahavad metsamehed surnud puidu kiiresti koristada. Kas metsakaitse seisukohalt on sel mõtet?

Mõte võib olla siis, kui näiteks läheduses on keskealisi või vanu kuusikuid, mida tahetakse säästa putukaründe eest. Sel juhul peaks põlengualalt värske materjali koristama. Kui tüvi on täiesti söestunud, siis asustavad seda teised, ohutumad liigid. Eestis on kuuskümmend viis liiki üraskeid, maailmas üle kuue tuhande – mõnele kõlbavad need kindlasti elupaigaks. Värsket materjali ja tulest nõrgestatud puid asustavad liigid võivad ohustada ka naabruses kasvavaid puid.

Põlendikega meenub kohe ka Soome ja Rootsi metsade “looduslikkuse taastamine” kunstlike tulekahjude abil. Kuidas sellesse suhtuda?

Looduslikkuse taastamine metsas on üldse natuke vaieldav. Meie oludes taastub metsaloodus väga hästi ise, ilma inimese aktsioonideta. Meil tekib niigi aeg-ajalt tulekahjusid ja nende liikide hoiuks või uurimiseks peaks neist põlengualadest piisama.

Omaette teema on kraavide ja teiste vooluveekogude sängide kinniajamine. Sellised järsud muutused mõjuvad metsale kahjulikult. Kui metsakraavid kasvavad ise aja jooksul kinni, siis see on loomulik tee ning ei teki kooslusele halvasti mõjuvaid järske muutusi. Näiteks üleujutatud alal ei saa sigida need putukad, kelle elu üks etapp peab mööduma mullas.

Kas meie metsi on piisavalt kaitse all?

Kaitse all võiks olla muidugi rohkem, aga sellest üksi ei piisa. Meilgi on öeldud, et enamik kaitsealuseid putukaid elab kaitsealadest väljaspool, järelikult kaitsereþiim ei taga nende säilimist. Putukatele on vaja mitmekesisust: majandatavaid metsi ja kaitsealasid.

Nõukogude ajal oli suur hulk metsi sõjaväe valduses ja piiritsoonis, kus suurtel aladel metsi ei majandatud. Endiste raketibaaside keskosas on küll militaarrajatiste jäänused, aga kaugemal on täiesti puutumatut metsa. Näiteks Triigis, Pakri poolsaarel ja mujal Rootsis on samuti rikkalikud putukakooslused just sõjaväealadel. Kõrvemaa liivikud on suuresti säilinud avatutena just kunagiste sõjaväeharjutuste tõttu.

Pärnumaa Luitemaa kaitseala tekitab vastandlikke seisukohti. Seal on eeskätt ornitoloogid arvanud, et ka tormimurdu ei tohi koristada. Ometi on vanast ajast luidetel olnud majandustegevus: teed Riia ja Pärnu vahel, raiutud metsa ja koristatud tuulemurdu. Metsaalune oli puhas ja samas hoiti vana metsa. Seal on kujunenud just sellele luitemaastikule omane putukafauna, kellel on vaja puhast, liivast metsaalust.

Kui tormimurd jääb koristamata, hakkab selle varjus niiskema pinnase tõttu nii roht- kui ka noor puittaimestik vohama ja võtab elupaiga kuiva liivast avatud elupaika nõudvatelt liikidelt. Samuti soodustab koristamata värske tormikahjustus säsiüraskite sigimist, nõnda kuivavad kasvavad vanad männid kiiremini ja asenduvad noore metsaga. Vaadake Pärnust Ikla poole sõites, kui palju on seal kuivanud mände! Oleneb eesmärgi püstitusest: kas tahame hoida inimese ja looduse koostöös välja kujunenud maastikutüüpi ning liigirikkust või looduslikke protsesse? Kui looduslikke protsesse, siis areneb sinna senisest teistsugune taimkate, kaovad liivalembesed putukad, kuivavad vanad männid ja kaovad neile omased putukaliigid jne.

Nii et maastikukulguritega (ATV-dega) tuleb kaitsealadel natuke ikka sõita?

Rootsist on teada krossirada, mille entomoloogid leiavad olevat soodsa liivalembeste liikide paljunemiseks. Jussi nõmmedel kipuvad männid peale kasvama ja viimasel ajal on seal neid ka maha saetud. Mingil juhul ei tohi aga kogu metsaalust pinnast nende masinatega purustada. Mõned häiringud mõjuvad kindlasti hästi. Putukatel on vaja maastikulist mitmekesisust. Näiteks metsasihid on paljudele liikidele olulised. Looduskaitsjad kipuvad neid kunstlikult rajatud sihte pigem kinni kasvatama, et mets oleks ühtlane. Kui sihid on püsinud pikka aega, on sellega kohanenud nii putukad kui ka muud loomad. Päiksepaisteline riba metsa sees vaid suurendab mitmekesisust.

Milline tundub Eesti metsaentomoloogia praegune seis, eriti naabritega võrreldes?

Meil on inimesi lihtsalt nii vähe, et kõigi asjadega ei suuda me tegeleda. Häid spetsialiste-entomolooge on siiski olnud ja on, hulk doktoritöidki tehtud. Esimese doktoritöö metsaentomoloogia alal kaitses Elmar Kohh kuuse kooreüraskitest 1943. aastal. Tema sünnist möödus sel aastal sada aastat. Metsaentomoloogia on tihedalt seotud metsakaitsega, samuti faunistilise ja ökoloogilise uurimistööga. Mardikaliste uuringud on heal järjel Lätis. Daugavpilsi ülikoolis on süstemaatilise bioloogia instituut, antakse välja ajakirja Baltic Journal of Coleopterology.

Meie tegevust ei anna võrrelda näiteks rootslastega. Nad alustasid Rootsis leiduvate elusolendite liike käsitleva seeriaga, millest on ilmunud neli köidet; kokku kavandatakse sada kolmekümmend köidet. Meie seda ei suudaks, aga uusi faunistilisi ülevaateid, katalooge, levikukaarte ja määrajaid oleks kindlasti rohkem vaja. Seda praegune teaduspoliitika paraku ei soosi. Paljud metsaputukad on aga pälvinud uurimis- ja katseobjektina tähelepanu loomaökoloogilistes ja füsioloogilistes uuringutes. Tudengite hulgas leidub aeg-ajalt ikka mõni metsaentomoloogia-huviline, kuigi nüüdisajal on hulga popimad satelliidipiltide uurimine ja muu selline.