Leidsime selle linnupesa väga ebatavalisest kohast – keset mustkattega sõiduteed. Tõsi, see tee Ess-soo mahajäetud freesturbaväljade vahel (Võrumaal) pole enam kasutuses: viimati sõitsid siin turbaveokid kolm aastakümmet tagasi. Mustkate on ajapikku pragunenud ja murenenud, kohati sammaldunud ja isegi rohtunud. Selle kribulisel pinnal jääb munakurn tagasihoidlikus pesas röövlindudele märkamatuks. Paraku ka vanal teel kõndijale, nii et oht munadele astuda võib olla üpris suur.

Aga kellele pesa ikkagi kuulub? Kui seda uudistasime, siis ei tulnud keegi meid ärevalt sõitlema.

Kommenteerib ornitoloog Jaanus Elts

Väiketüll on üks lindudest, kes edukalt asustab maastikku, mida inimese on oluliselt muutnud. Tänapäeval on see väheldast kasvu ja iseloomuliku erkkollase silmarõngaga lind leidnud endale elupaiga ka karjäärides, laudaäärsetel betoon- ja asfaltplatsidel, harva kasutatavatel kõvakattega umbteedel, saekaatrite prahipaikades jne. Ühena vähestest lindudest asustab ta meeleldi ka betoneeritud või asfaltpõhjaga sõnnikuhoidlaid. Selliseid elupaiku saab ta hõivata seetõttu, et toitub putukatest, kes on tegevad maapinnal või selle ülemistes kihtides.

Väiketüllil on väga hea varjevärvus; tihti ei märka me vaid paarikümne meetri kaugusel seisvat lindu. Kergem on vanalinnud üles leida nende „prip“-häälitsuse järgi. Nagu kirjale lisatud fotolt näha, oli pesas kolm muna. See viitab ebatäielikule kurnale. Kurvitsaliste seltsile on iseloomulik neljamunaline kurn. Pooliku kurna puhul võivad vanalinnud käia toitumas võrdlemisi kaugel ning nad ei lase ennast häirida võõra viibimisest nende territooriumil.