Eesti saarikuid on samamoodi kui naabermaades tabanud seni lähemalt tundmata taud, mis oletatavasti on tinginud mingist seenest. Võimalik, et peagi võib saari näha vaid üksikute puudena, ühe Eesti haruldasema laialehise puuliigina.

Saar metsapuuna on meil haruldane – saarikuid on vaid 0,4% meie metsadest. Vaid Lääne- ja Saaremaal ulatub saarikute pindala poolteise protsendini metsadest, Viljandimaal aga protsendi lähedale – nii jääb muu Eesti osaks alla poole saarikutest.

Kaaspuuliigina on ta siiski sagedasem: tagavara osatähtsus terves Eestis ulatub 1,4 protsendini. Sealjuures on saare osakaal suurem just nooremates metsades [1]. noorendike osatähtsuse suurenemise põhjuseks võib pakkuda kliima soojenemist, aga leviku laienemist saab ka lihtsamalt seletada: saarele sobilikud viljakamad maad on üha laialdasemalt metsastunud.

Saarikutega tuleb vist hüvasti jätta, enamikust noorendikest ei pruugigi saada suuri puid. Kümmekond aastat tagasi oli veel kõik korras: vanemad puud kasvasid lopsakalt, saarte all sirgus tihe „muru“ noortest taimedest. Aga juba sajandivahetusel oli Läänemaal selline vohav noorus kadunud. Ühtaegu hakkasid suurtel puudel kuivama ka paljude okste tipuosad. Tagantjärele on väga raske otsustada, kas nägin esimesi selle hävingu märke Laheva külas juba 1995. aastal. Igatahes on sellest kevadest meeles üksikuid hukkunud oksatippudega noori saarevitsu.

1998. aastal Kadarpiku ja Laheva piirimaile rajatud kõrge kannikese seireruut aga ei andnud veel märku taudi laastamisest: seireruudu vaateväli oli metsa poolt tihedalt piiratud saarte järelkasvu lehestikuga. Minnes sinna 2003. aastal kordusseiret tegema, oli ümber ruudu avar vaade metsa alla – vaid vähesed väikesed saared olid rohelised, neilgi paljud oksad taudist surnud. Enamik kunagisest tihnikust aga seisis poolkooretuks pudenenud surnud pulkadena.

Suurte puude taudikahjustust olen esimest korda pildistanud 2001. aasta suvel Hiiumaal Kerema puisniidul. Samal ajal oli erinevalt kahjustatud puid rohkesti Haapsalu lahe tagasopi ümbruses Rannakülas. Järgnevatel aastatel kahjustus süvenes, praeguseks on paljud esimestena haigestunud puud juba hukkunud. Paljud esialgu tervetena püsinud puud on aga raskelt nakatunud viimastel aastatel. Eelmisel suvel jäi Laheval silma veel üks hädapilt: vanadusest hõrenenud lepiku all 6–7-meetrises saarenoorendikus olid oksakahjustusega noorte puude vahel ka täiesti terve võraga noored puud kuivanud või kuivamas.

Kahjustusele on iseloomulik viimaste aastate okste hukkumine talvel. Sügisel ei ole okstel märgata mingeid olulisi muutusi. Kevadel aga pruunistub koor laiguti, enamasti ümber kogu oksa ja pikisuunas kümne-kahekümne sentimeetri ulatuses. Hukkunud okste aluselt hakkavad suve alguses kasvama vesivõsud, puu üritab niimoodi oma võra taastada. Esimestel aastatel jäävad paljud okste tipud siiski ellu, aga järgnevatel hukkub neid üha enam, samuti ka taastumiseks kasvanud vesivõsusid. Viimastel aastatel enne surma on puudel rohetamas vaid vesivõsud tüvel ja mõnel jämedamal oksal.

Kahjustuse määr ei paista oluliselt sõltuvat eelmise suve-sügise ega ka talve kliimast: kahjustused on olnud üsna ühesugused nii külma kui ka sooja talve järel, nii kuiva kui ka märja suve-sügise järel. Ka ei olene kahjustus kuigivõrd puude elupaigast: Laheval on hukkumas nii lageda soo kraave märgistavad vanad puud kui ka kuivemate kinkude puud. Siiski on taud teinud kahju eeskätt niiskel maal kasvavatele noorendikele. Haigestunud on puud ka Puhtu randade klibuvallidel meretuulte käes ja Haanja kuplite metsades.

Taud on ilmunud/levinud ka mujal Ida-Euroopas. Seda taudi märgati esimest korda 1996. aastal. Leedus oli juba 2002. aastal 60% saarikutest kahjustatud [6]. Hoolimata laialdasest laastustööst pole suudetud põhjustajat leida: okstel puuduvad tavaliste haigustekitajate toimele omased muudatused või haigustekitajate paljunemisorganid. Nii ei jäänud Märt Hansol, kellele viisin määrata esimesed kahjustatud oksad, muud üle, kui nõutult õlgu kehitada.

Taudiga on seostatud külmaseeni, aga see on ilmselt haiguse tagajärg [4]: külmaseen levib nõrgenenud puudel. Laheval ilmnes 2006. aastal, et enim levinud oli tõepoolest ohtlikuks peetav tutt-külmaseen (Armillaria cepistipes), aga samamoodi on kahjustatud saared, mille alt õnnestus määrata ainult ohutuks peetavat tõmmut külmaseent (A. ostoyae). Kahjustatud okstel on leitud kuus mikroseene liiki, aga neid seeni võib pidada eelkõige külmakahjustuse järel levinuks [7]. Eestis ei saa külmakahjustust oluliseks pidada: kahjustused ilmnevad ka sooja talve järel.

Tundmatu ründaja tegevus võib Euroopa saarele põhjustada samasuguse hävingu, nagu on juhtunud Euroopas ja Ameerikas kastanipuudega. Ida-Aasiast sissetoodud parasiitseen Endothia parasitica on hävitanud enamiku kastanimetsi. Kardetavasti võib saart, meie seni enim levinud laialehist puuliiki, paarikümne aasta pärast näha samuti vaid üksikute puudena, kõige harvemana meie looduslike laialehiste puude hulgast.

Kõrvutades praeguse saaretaudiga sarnaseid olukordi, näib ka hariliku tamme elu aasta-aastalt halvenevat tamme-jahukaste (Microsphaera alphitoides) tõttu. Äsja saja aasta juubelit pidanud seeneliik paistab muutuvat aina agressiivsemaks, nõrgestades halvematel aastatel tunduvalt ka vanu tammi. Pole teada, kas tamme-jahukaste on tekkinud mingi olulise punktmutatsiooni tõttu kohapeal või on ta teiselt poolt maakera Euroopasse toodud ning senini vaid Euroopa uue peremeestaime tammega seostatud.

Tamme ähvardab Euroopas ka Ameerikast sisse toodud, Eestis kultiveeritavatel taimedel leitud tamme-äkksurm Phytophthora ramorum [5]. Hall-lepikuid laastab teine sama perekonna parasiit Phytophthora alni. Viimane liik köitis teadlaste tähelepanu esimest korda alles 1993. aastal ja tema olemus sai selgeks 2004. aastal. Selle hübriidse tekkega liigi üks lähtevanem kahjustab laialehiseid puid ja teine maasikaid, kuid ei kumbki leppasid [2]. Mõlemad lähteliigid on ilmselt Euroopasse sisse toodud ja siin ilmselt mingis puukoolis ristunud [3]. Eestis on tema tõttu hukkunud raieikka jõudvad hall-lepikud juba kümmekond aastat.

Puid laastavad taudid pole meie maile või ka lähikonda rännanud iseseisvalt. Ka mitte lindude abil. Nii nende taimede tapjate kui ka äärmiselt ohtliku linnugripi levitajad on olnud kaubakonteinerid või kaugelt maalt kaasa võetud mälestustaimed.

1. Aastaraamat “Mets 2005”. http://www.metsad.ee/main.html

2. Brasier, Clive M. et al. 2004 Phytophthora alni sp. nov. and its variants: designation of emerging heteroploid hybrid pathogens spreading on Alnus trees. Mycological Research 108: 1172–1184. http://journals.cambridge.org/action/displayAbstract?fromPage=online&aid=249519

3. Campbell, Faith 2006. Alder dieback – Phytophthora alni Brasier and Kirk. The Global Invasive Species Initiative Gallery of Pests: Pests & pathogens that have not yet arrived or have been eradicat. http://tncweeds.ucdavis.edu/products/gallery/phyal1.html

4. Hanso, Märt; Drenkhan, Rein 2007 Metsa- ja linnapuud ilmastiku äärmuste vaevas. – Eesti Loodus 58 (4): 6–13.

5. Järelevalve ohtlike taimekahjustajate leviku üle 2006. aastal. http://www.plant.agri.ee/failid/taimetervis/taimekahjustajate%20monitooringud/2006_aasta_kahjustajate_aruanne.doc

6. Lygis, Vaidotas et al. 2005. Wood-inhabiting fungi in stems of Fraxinus excelsior in declining ash stands of northern Lithuania, with particular reference to Armillaria cepistipes. – Scandinavian Journal of Forest Research 20 (4): 337–346.

7. Pukacki, Paweù Marian; Przybyù, Krystyna Maria. 2005 Frost Injury as a Possible Inciting Factor in Bud and Shoot Necroses of Fraxinus excelsior L. – Journal of Phytopathology 153 (9): 512–516. http://www.blackwell-synergy.com/doi/abs/10.1111/j.1439-0434.2005.01010.x