Ma ei tea, kas nendel puudel on tunded ja kas nad tunnevad õnne, rõõmu või kadedust. Olles küll ühesugust mõõtu ja kaetud samasuguse kauni rohelise keerdus humalarüüga, ei saa mõned neist kunagi kohta esireas käänulisel jõeveerel, et uhkeldada oma kostüümiga kalameeste ees, kes siia üliharva satuvad; suurvee ajal varbaid loputada, õnne korral võõrustada kalakotkast või näha esimesena hommikusi päikesekiiri. Pilklikult öeldes oleks ju nii inimlik võidelda parema koha ja parema vaate pärast. Kuid nemad elavad siin leplikult tagareas seistes, vendadest üle õla jõe poole piiludes terve oma elu – ka siis, kui me ise linnakorteris tormi eest varju otsime või jõululaupäeval vanematega peolauas istume. Nemad on ikka seal ning kui oskad otsida, siis leiad alati nad ka samast kohast üles.

Mul on paar sellist oma puud, kelle juurde teadlikult matkates või kogemata reisil sattudes neid alati peopesaga tervitan ja hetkeks silmad sulen või kui aega rohkem, juurtele maha istun, selja vastu tüve toetan ning poti sees lõunasupi keedan.

Need minu puud on kõik nagu väga erinevad inimesed. Igaüks oma iseloomu ja riietega: mõned neist on säravrohelise samblaga kaetud, väga suured ja väärikad, teised on küürus ja nõrgad ning mõned alles porgandpaljad puulapsed. Kui nendega kohtun, valdab mind alati siiras ja mõnus tunne. Nagu oleks kohtunud vana hea sõbraga, kes mind tingimusteta ootab. Ma ei tea isegi, kas see on saamis- või andmisrõõm ning kas nad mäletavad mind või ei. See pole ju tegelikult üldse oluline.