Kolm aastat tagasi uueks saanud looduskaitseseadus seadis korralikult järje peale ka seente liigikaitse. Pikenes kaitstavate seente nimestik, nüüd on neid kokku 46. Esimese kaitsekategooria liike varem polnudki, nüüd on neid üheksa. Välja arvati üks liik – introdutseeritud seedermänni alt leitud siberi tatik: tulnukliikidele uues nimestikus kohta pole.

Euroopas on seened kaitstavate liikide hulka võtnud vaid kümme riiki, enamikus maadest piirdutakse üksnes punaste nimestikega. Teadaolevalt on 30 maal neis nimistuis 11 (Bosnia ja Hertsegoviina) kuni 1460 liiki (Prantsusmaa); kokku hõlmavad punased nimistud 5506 seent, praegu on käsil nende kriitiline ülevaatus. Kui maha arvata sünonüümid (sama liik eri nimetuste all), kahtlased ja introdutseeritud liigid, jääb järele 2923. Sellest hulgast püüavad seeneteadlased välja sõeluda need liigid, mida tuleks kaitsta kogu Euroopas. 2008. aasta lõpus loodetakse Euroopa seente punase nimistu mustand arutlusele anda ja 2010 sellele Rahvusvahelise Looduskaitseliidu heakskiit saada. Mõistagi osalevad selles mahukas töös ka Eesti seeneteadlased.

Punanimestike staatus pole eri riikides kaugeltki ühene. Mõnel pool on need ametlikud ja neid arvestatakse ühel või teisel määral looduskaitse korralduses. Teisal on punased nimistud poolametlikud, kolmandates maades vaid looduskaitsjate või seeneteadlaste omavahelise teabe kandjad.

Eesti punases raamatus on praegu 91 seeneliiki ja neid on silmas peetud nii looduskaitsealade kaitsekorralduses (eriti tsoneerimisel), vääriselupaikade loomisel kui ka liikide kaitse alla võtmisel. Uus, praegustele rahvusvahelistele kriteeriumidele tuginev punanimestik saab valmis tuleval aastal ja võiks sisaldada umbes poolteistsada seeneliiki.

Kuidas seeneliike tegelikkuses kaitsta? Eks ainuke võimalik viis ole ikka kaitsta nende kasvukohti ja kooslusi, kus neid leidub. 2004. aasta seaduses on see päris täpselt sätestatud.

Esimese kaitsekategooria liikidel peavad olema kaitstud kõik leiukohad. Seetõttu tuleb väljaspool kaitsealasid asuvates leiukohtades luua püsielupaigad. Teise kategooria liikide leiukohtadest peavad samal viisil olema kaitstud vähemalt pooled, kolmanda omadest vähemalt kümnendik. Praegu on meil keskkonnaministri määrusega kaitstud 19 seeneliigi kokku 34 püsielupaika. Need on omamoodi väikekaitsealad, kus enamasti kehtib sihtkaitsevöönditega sarnane reþiim. Meie loodud püsielupaigad seente kaitseks on Euroopas ainulaadsed.

Peale selle on 19 kaitsealuse liigi 56 leiukohta juba kolmandat aastat mükoloogide järjepideva seire all. Möödunud aastal jäid ligi pooled neist seentest nähtavale tulemata: sellest järeldub, et mingi ala looduskaitse-ekspertiisi üheainsa hilissuve või aastagi jooksul alati teha ei saa.

Juba mitu aastat oli tuhandete teiste vääriselupaikade [1] seas vaid üks võetud ajutise kaitse alla esmajoones seal kasvavate seenharulduste tõttu. 2007. aastal sai see laiendatud kujul umbes ruutkilomeetriseks Liiva-Putla looduskaitsealaks [2]. Euroopa viiest seenekaitsealast on Liiva-Putla vist ainus, kus tähelepanu all on peamiselt metsaseened, mujal on tähtsamaks peetud rohumaade omi.

Kaitse paberil ja tegelikkuses. Möödunud aastavahetusel oli Eestis viis rahvusparki, 100 looduskaitseala, 131 maastikukaitseala, 143 uuendamata kaitsereþiimiga ala, mitu tuhat kaitsta soovitatud või (riigimetsades) ka osalt kaitstud vääriselupaika. Viimasel aastakümnel on kaitsealade asutamisel ja tsoneerimisel arvestatud mükoloogide ettepanekuid, näiteks Kurisoo looduskaitseala asutamise põhjenduses.

Mais 2007 oli meil 509 Natura 2000 loodusala, mis osalt kattuvad eelnimetatutega, osalt aga ulatuvad neist üle ja hõlmavad ühtekokku umbes 16% Eesti maismaast. Nende eristamisel küll seentele tähelepanu ei pööratud, kuid sinna nad sattusid nagunii.

Nende tõesti ilusate arvnäitajate taustal näib meie eluslooduse, sealhulgas seente kaitse olevat Euroopa ulatuses lausa kadestusväärses seisundis. Paraku on see kaitse rohkem paberil kui tegelikkuses.

Hoogsalt alanud vääriselupaikade hoiu süsteem on hägustunud, selleks ette nähtud kulutuste raha pole kahel aastal maaomanikeni jõudnud. Esimese kategooria kaitse all olevad seened on väärilise tähelepanu all väljaspool kaitsealasid, looduskaitsealadel aga ootavad enamasti tsoneeringute kohendamist, olles seni paiguti hellas ooteseisundis. Kummaline on seegi, et Eesti kaitsealade sihtkaitsevööndites võib igaüks piiranguteta seeni korjata. Näiteks Austria Salzburgi liidumaal keelab seadus kõikjal korjata või hävitada mittesöödavaid või tundmata seeni.

Ja ikkagi! Osalt küll tänu Euroopa Liiduga ühinemisel võetud kohustustele on meil loodud head eeldused kaitsta teiste elusolendite kõrval paremini ka seente liigirikkust.

Enamik kaitsealuseid seeneliike on huvilistele tundmatud ja oma tagasihoidliku välimuse tõttu ka vähe märgatavad. Saame siin tuttavaks kuue vähe tuntud, aga õige huvitava liigiga.

[Eraldi veeruna – kastis!]

Eestis on kaitse all 46 seeneliiki: I kategoorias 9, II kategoorias 27 ja III kategoorias 10.

2004. aasta looduskaitseseaduse alusel on võetud kaitse alla 17 varem kaitseta liiki:

I kategooria:

poropoorik – Amylocystis lapponica

lõhe-lehtervahelik – Leucopaxillus salmonifolius

roosakas tammenääts – Pachykytospora tuberculosa

võrkheinik – Rhodotus palmatus

lilla põdramokk – Sarcodon fuligineoviolaceus

limatünnik – Sarcosoma globosum

II kategooria:

lepa-kärbseseen – Amanita friabilis

soo-maamuna – Bovista paludosa

lilla kukeseen – Cantharellus melanoxeros

Bloxami punalehik – Entoloma bloxamii

purpur-maakeel – Geoglossum atropurpureum

värviline lehtervahelik – Leucopaxillus compactus

luiteliudik – Peziza ammophila

III kategooria:

hall hundiseenik – Boletopsis grisea

taiga-peenpoorik – Skeletocutis odora

kuld-soverbiell – Sowerbyella imperialis

hiidheinik – Tricholoma colossus

II kategooriast tõsteti esimesse:

leht-kobartorik – Grifola frondosa

krookustorik – Hapalopilus croceus

taigapässik – Inonotopsis subiculosa





1.

Martverk, Riina 2001. Vääriselupaigad – metsade rikkus. – Eesti Loodus 52 (11): 414–417.

2.

Parmasto, Erast 2002. Liiva-Putla männik Saaremaal on kui loodud seenekaitsealaks. – Eesti Loodus 53 (7/8): 24–25.