Lõimetishoole – hoolitsus järeltulijate eest ka pärast nende emaüsast lahkumist – pole putukate hulgas tavapärane. Teeme tutvust ühe selle poolest erandliku lutikaliste perekonnaga.

Enamik Eesti lutikalisi on välimuselt ja eluviisilt tagasihoidlikud ning seetõttu isegi loodusehuvilistele vähe tuntud. Hästi teatakse vaid väheseid liike. Populaarne kirjasõna tutvustab puna-musta kostüümiga punalutikat (Pyrrhocoris apterus) ja triiplutikat (Graphosoma lineatum). Meeldejääva maitseelamuse on mõnelegi sõstramarju maitsnule pakkunud marjalutikas (Dolycoris baccarum). Aiapidajad tunnevad kapsalutikat (Eurydema oleracea) ning metsakasvatajad männi-koorelutikat (Aradus cinnamomeus). Küllap on kuuldud ka voodilutikast (Cimex lectularius). Enamikul meie liikidel puudub aga eestikeelne nimetus sootuks.

Vähesest populaarsusest hoolimata teatakse meie lutikaliste liigilist koosseisu üsna hästi. Ligi pooleteise sajandi eest olid Liivimaa nokalised, sh. lutikalised, üks paremini uuritud putukarühmi siinmail – seda tänu Tartu ülikooli professorile Gustav Florile (1829–1883), kelle mahukas kaheköiteline teos “Rhynchoten Livlands” ilmus aastail 1860–1861 [2]. Tänapäeva Eesti lutikaliste annoteeritud nimestiku, mis sisaldab 454 liiki, on koostanud Rootsi entomoloog Carl-Cedric Coulianos [1].

Lutikalised perekonnast Elasmucha köidavad ökoloogide ja putukate käitumist uurivate teadlaste tähelepanu hoolitsusega järglaste eest [3]. Erinevalt enamikust lülijalgsetest ei jäta emaputukas munakogumikku järelevalveta, vaid kaitseb seda kiivalt vaenlaste vastu, väristades agaralt tiibu ja eritades eemaletõukavat lõhna. Selline kaitse sipelgate, ämblike ja teiste vaenlaste vastu toimib tõhusalt, tagades peaaegu 100% vastsete koorumise, kaitseta munakogumikes hukkub aga ligi 90% järglastest. Emaputukas ei lahku ka koorunud vastsete juurest ning pere hoiab kokku peaaegu kuni noorte vastsepõlve lõpuni. Mõnikord liituvad naabruses elavad pesakonnad ühiseks seltsinguks, milles võib näha eri vanuses vastseid [4]. Alles veidi enne valmikuks koorumist hajub pesakond toidutaimedel laiali.

Üksikisendite tagasihoidlikust värvusest hoolimata ei jää selline putukakogum puulehel isegi entomoloogia alal võhikule märkamatuks. Fotol on kobar lutikavastseid liigist Elasmucha grisea, pildistatud 2006. aasta südasuvel Rakvere lähistel Päides. Oma elupaigaks oli see lutikapere valinud aias üksikult kasvava noore kase. Kask on selle lutikaliigi peamine toidutaim, selle lehtedele muneb emalutikas juunis 30–50 muna. Vastsed toituvad kaselehest mahla imedes. Harvem leiab neid teistelt lehtpuudelt. Eestikeelset nimetust sel lutikal veel pole, kuid soomlased kutsuvadki teda lihtsalt koivulude – kaselutikas.

Eestis elab veel kaks sarnase eluviisiga lutikaliiki samast perekonnast: E. fieberi toitub leppadel ja teistel lehtpuudel, E. ferrugata aga peamiselt mustikal. Esimesele andsid venelased nime lepa järgi – ольховый клоп-наседка, teist nimetavad sakslased ja soomlased toidutaimele viidates vastavalt Heidelbeerwanze või mustikkalude. Eesti keeles võiks seda lõimetishoolet harrastavat lutikaperekonda nimetada näiteks kobarlutikaks ning meil leiduvaid kolme liiki vastavalt: Elasmucha grisea – kase-kobarlutikas, Elasmucha fieberi – lepa-kobarlutikas ja Elasmucha ferrugata – mustika-kobarlutikas.

1. Coulianos, Carl-Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. – Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Biology, Ecology 54 (2): 136–165.

2. Flor, Gustav 1860. Rhynchoten Livlands. – Archiv für die Naturkunde Liv-, Ehst- und Kurlands, 2. Ser., 3. Bd. Dorpat.

3. Kaitala, Arja; Mappes, Johanna 1997. Parental care and reproductive investment in shield bugs (Acanthosomatidae, Heteroptera). – Oikos 80 (1): 3–7.

4. Sedlag, Ulrich 1978. Wunderbare Welt der Insekten. Urania-Verlag, Leipzig, Jena, Berlin.