7. augustil möödus 107 aastat ühe Eesti väljapaistvama asjaarmastaja-mardikauurija Johannes-Harald Miländeri sünnist. Teda meenutab sõber, kolleeg ja nimekaim.

Johannes sündis Raplamaal Valgu mõisas mõisateenija perekonnas. Õpinguid alustas ta kohalikus koolis, pärast vanemate kolimist Tallinna jätkus koolitee pealinnas. Lõpetanud 1917. aastal keskkooli, asus Johannes tööle postiametkonda. Sellele alale jäi ta truuks kogu eluks, töötades eri ametikohtadel kuni pensionile minekuni 1986. aastal.

1927. aastal abiellus Johannes Tallinna neiu Salme Klementiga. Abielu ei kujunenud päris õnnelikuks: tütar Ethel elas vaid kaks nädalat. Arstid tegid üksmeelselt ränga otsuse: Salme ei tohi enam kunagi lapsi saada. Kuna pere ei tahtnud võtta võõrast last, jäidki Johannes ja Salme vaid kahekesi. Alles kakskümmend aastat hiljem, 1947. aastal, tuli perekonda täditütar Ilse.

Johannese loodusehuvi sai alguse jalgsimatkadest. Matkadelt tõi ta kaasa õistaimi ja püüdis neid kodus määrata. Nõnda avaldub süstemaatiku kirg: hulk loodusteadlasi, ka allakirjutanu, on oma teadlasteed alustanud taimede kogumisest. Huvi putukate vastu tekkis Johannesel 1931. aastal. Esialgu hakkas ta retkedelt oma kollektsiooni tooma üksnes suuri ja ilusaid liike. Määraja oli tollal vaid päevaliblikate kohta [4].

Edasise kohta on Johannes ise kirjutanud: “1934. aastal, külastades kord Provintsiaalmuuseumi Toompeal, tutvusin arst N. Nifontoffiga, kes tegeles liblikate uurimisega. Teada saades, et olen loodushuviline ja kogun putukaid, kutsus ta mind Looduseuurijate Seltsi Tallinna osakonna liikmete koosolekule Pedagoogilise Muuseumi ruumidesse Sakala tänaval. Seal tutvustas ta mind O. Hoyningen-Huene ja B. Gebaueriga, kes kogusid mardikaid. Käisin nende putukakogusid vaatamas, mõlemal umbes kümme kasti, ja sain neilt mõningaid näpunäiteid mardikate leiukohtade ja püügiviiside kohta.

1936. aastal õppisin lühikest aega majandusteadust Tartu Ülikoolis. Siis tutvusin loodusteadlaste H. Habermanni ja V. Voorega, kes töötasid sel ajal Zooloogiamuuseumis. Teada saades, et kogun mitmesuguseid putukaid, soovitasid nemad mulle tegelema hakata ainuüksi mardikalistega (Coleoptera), millega ma ka nõustusin: sain muuseumi juhatajalt (prof. H. Riikojalt) loa töötada muuseumi töökabinetis ja kasutada sealolevat entomoloogilist kirjandust ja optilisi riistu. Õppisin tundma mardikate süstemaatikat ja nende õiget määramise tehnikat kirjanduse järgi. Juhendas mind H. Habermann. Nõnda sain edaspidiseks mardikate uurimiseks kindla teadusliku aluse.” [3] 1936. aastal valiti Johannes Miländer ka Eesti looduseuurijate seltsi liikmeks.

Kohtumine. Tutvusin Johannesega täiesti juhuslikult. 1953. aasta märtsis läksin pedagoogilisse instituuti entomoloogilisi nõelu ostma. Zooloogiakateedri vana preparaator Pruul, kes neid müüs, küsis, kuidas mu nimi on. “Täielik üllatus!” hüüdis Pruul, “Tallinnas on veel teine Miländer, Johannes, ka mardikate koguja ja tohutu suure kollektsiooni omanik.” Nüüd oli minu kord hämmastuda. Olin kogemustega kolleegi üle äärmiselt rõõmus. Paari päeva pärast kohtusime.

Johannese mardikate üldkogu, tollal hinnanguliselt 2000 liiki ja 10 000 isendit, jättis mulle kustumatu mulje. Mardikad olid paigutatud omatehtud kartongkarpidesse, mille kaaned olid klaasitud ja karpide külge hingedega ühendatud; kokku oli karpe umbes sada. Süsteem ja nomenklatuur järgisid Georg Seidlitzi monograafiat [5], tollal parimat Eesti mardikate väljaannet. Kõik etikettide alused olid trükikojas tehtud, samuti karbipõhja etiketid. Viimased arvestasid nii liike, mida Johannes polnud veel püüdnud, kui ka neid, mida võiks meil leiduda. Mardikate prepareerimise viis ei erinenud üldkasutatavast: suuremad isendid olid nõelastatud, väiksemad kleebitud Sündetikoni liimiga kõhtupidi neljakandilistele pappalustele (hiljem võeti kasutusele tselluloidalused, mis lubasid uurida mardikaid ka alt). Esteetiliselt oli kogu oivaline. Eeskujulikult sirutatud ja paigutatud mardikad ning kalligraafiliselt täidetud etiketid andsid aimu tohutust tööst. Johannes oli mardikate alal täielik fanaatik.

Üldjuhul oli Johannes paigutanud kogusse igast liigist kuni 12 isendit, tehes erandi eriti haruldastele, väga ilusatele või huvitavatele liikidele. Aja jooksul vahetas ta mardikaid välja: teistest leiukohtadest saadud uute isendite vastu, vanad rändasid dublettide karpi. Nii püütud mardikad suurendasid kogu väärtust veelgi, peegeldades liigi areaali Eestis. Johannes järgis kolme põhimõtet, mis eristasid teda enamikust kollektsionääridest. Esiteks, ta kogus ainult Eestis ega ületanud oma pika elu jooksul kunagi riigipiiri. Teiseks, ta ei tunnistanud vahetust, ehkki kasutas teiste entomoloogide värskeid andmeid oma püükide tarbeks. Kolmandaks, ta ei soovinud oma uurimiste tulemusi ise avaldada, tuues põhjuseks suure ajakulu.

Johannest külastades ootas mind uus üllatus. Selgus, et Tallinnas elab veel üks mardikauurija, Johannese kolleeg Valentin Soo. Paari päeva pärast tutvusin temagagi. Valentin oli Johannese vastand: keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega energiline mees. Johannes seevastu pikka kasvu, kõhna kehaehitusega, flegmaatiline. Soo mardikakogu oli tollal märksa väiksem kui Johannese oma.

Nii Johannes kui ka Valentin olid minu õpetajad, neilt sain teadmisi mardikate kogumise tehnika, püügikohtade ja kirjanduse kohta. Meie viljakas koostöö, sealhulgas ühised ekskursioonid, kestis mitukümmend aastat. Käisime koos Valentiniga tihti Johannese pool määranguid täpsustamas. Need koosolekud aastatel 1969–1978 andsid meile kolmele palju juurde.

Mardikate kogumine. Välitööd on enamikule mardikauurijaile tähtsaim ja huvitavaim tegevus. Käsitledes küsimust laiema vinkli all, peab ütlema, et mõned teadlased üldse ise ei kogugi. Nad tegelevad maailma suuremates muuseumides põhiliselt määramisega. Nii ei saa nad aga andmeid mardikate eluviisi kohta. Üle 40 aasta vältel, temale omase pedantsusega, pidas Johannes päevikuid oma ekskursioonide ja püükide kohta. Paraku läksid need hindamatu väärtusega materjalid pärast Johannese surma jäädavalt kaduma. Johannes elas Tallinnas rahulikul Sügise tänaval kahekorruselises puitmajas, kus tal oli väike kolmetoaline korter. Maja muldpõrandaga kelder võimaldas kevadist keldripüüki. Püünisteks kasutas Johannes tavalisest teeklaasist veidi kõrgemaid tsinkplekist silindreid, mille põhi oli kaetud bensofiltriga; silindrid kaevas ta mulda põrandaga tasa. Meeliseks (söödaks) kasutas ta surnud hiiri või liblikate sööta (käärinud õlle, mee, suhkru ja punase veini segu kuivatatud õunalõikudega). Sellist püügiviisi võib kasutada aasta ringi, eriti tõhus on see aga märtsist maini.

Kevaditi tegi ta ka sõelapüüki uhtrisust veekogude kallastel. Eriti liigirikka koha avastas ta Pirita jõel Iru silla juures. Pärast jääminekut langeb vesi järsult ja jõekäärude madalatele kallastele kogunevad uhtrisust vallid. Seni, kui risu on niiske, leidub seal tohutult putukaid, sealhulgas mardikaid. Viimased said leiukohaetiketi “Tallinn, Iru, Pirita uhtmed, sõel”. Tegelikult aga võib nende patria olla mis tahes koht Pirita jõe jõgikonnast.

Mardikaid võib koguda aasta läbi, kuid “suur hooaeg” kestab aprillist oktoobrini. Eriti liigirikas on periood 15. maist 15. juulini. Selleks ajaks planeeris Johannes oma puhkuse.

Tallinna ja selle ümbruse liigirikkamad kohad olid Johannesel risti ja põiki läbi käidud. Siin tundis ta end nagu kodus. Tähtsamad püügikohad Tallinnas olid Pääsküla, Harku, Haabersti, Mustamäe, Merimetsa, Maarjamäe, Kose, Lükati, Lasnamäe, Pirita, Mähe lehtmetsaga kaetud glint, Iru ja Laagri. Kõige sagedamini käis Johannes Veskimäel ja Rocca al Mares. Põhjuseks oli peale nende alade ülirikkaliku mardikafauna ka kartus, et sealsed elupaigad peatselt kaovad, urbaniseeruvad. Kartus leidis kinnitust: uus loomaaed võttis enda alla kolmandiku Veskimäe territooriumist, Rocca al Mare mets raiuti aga maha ja püstitati suured elumajad.

Tallinna lähikonna olulisemad püügialad olid Keila-Joa, Keila, Rannamõisa, Saue, Valingu, Vasalemma, Saku, Kiisa, Kahala, Loksa, Suru, Mustjõe, Jänijõe ja Aegviidu. Mujal Eestis olid peamised kogumiskohad Loode, Pihtla, Palivere, Velise, Puhtu, Keblaste, Metsa raudteejaam, Karuse, Järvakandi, Vetla, Vinni, Jaama, Tudulinna, Roostoja, Räpina, Mooste, Laanemetsa, Tohkre, Krabi, Ähijärve ning Häädemeeste.

Iga ala mardikad olid pandud kahte suurde pappkarpi. Igast liigist oli võetud üks isend, aga kui sugude välistunnused erinesid, siis kaks isendit. Paigutus: sugukondade kaupa, liikide saabumise järjekorras. Samamoodi järjestatud mardikad olid registreeritud kahes kontoriraamatus, igal liigil oma number. Värvisildid näitasid kuuluvust vastavale alale.

Kirjandus. Juba enne sõda sai Johannes Meþdunarodnaja Kniga kaudu Venemaalt määrajaid, näiteks sarjast “Fauna SSSR”. Vene ja saksa keelt valdas Johannes perfektselt; tðehhi, rootsi, poola ja ukraina keeles suutis raskusteta kasutada määramistabeleid. Pärast sõda asus ta veelgi innukamalt kirjandust koguma, olles huvitatud ka faunistilisest kirjandusest, nimestikest ja kataloogidest. Laenatud materjale kopeerida oli tollal keeruline: Johannes oli sunnitud isegi kõige mahukamaid töid [1] oma peene kalligraafilise käekirjaga käsitsi ümber kirjutama. Kolossaalse töö viljaks on mitukümmend koopiat, joonised on kopeeritud kalkale.

Igapäevaelu. Puhanud veidi pärast tööd, võttis Johannes käsile mardikate kogu, näiteks sirutas eelmisel nädalavahetusel püütud mardikaid või tegi lühikesi püügiretki lähiümbruses. Kodumaja asus looduseuurija jaoks soodsas kohas: maja taga aed, kõrval suur Toompark Snelli tiigiga, mis oli Johannese meelisjalutuskoht. Mardikauurijal oli teinegi hobi: markide kollektsioneerimine. Amet võimaldas tal koostada täieliku Eesti Vabariigi ja ka teiste maade markide kogu.

Johannes oli ka ühiskondlikult tegev. Ta oli loodusmuuseumi aktivist ja lõi muuseumi jaoks praktiliselt uue mardikakogu: ligikaudu 5000 isendit, põhiliselt dubletid tema enda kogust. Muuseumis korraldas ta ka väljapanekuid Eesti mardikatest. Muusemi juhtkond omakorda varustas Johannest soovituskirjade ja lähtedokumentidega: ilma nendeta olnuks peatumine võõrastemajades, metskondades ja kaitsealade keskustes võimatu.

1968. aasta oli Johannesele sündmusrohke. Pärast rasket haigust suri märtsis abikaasa Salme. Täditütar Ilse, kes oli kaua koos nendega elanud ja tihti Johannese matkakaaslane olnud, oli läinud mehele juba 1961. aastal. Nii jäi Johannes täiesti üksi. Ta otsustas teenistusest lahkuda ja pühenduda täielikult mardikatele. Samal aastal tegi ta algust oma Hiiumaa mardikate projektiga.

Hiiumaa mardikate projekt. Oma esimese püügireisi Hiiumaale tegi Johannes augustis 1939, peatudes paar nädalat Suurepsi külas ja kogudes selle ümbruses Kõpu poolsaarel. Kuna kogemused puudusid, oli saak õige väike, vast 80 liiki. Ometi õnnestus tal tabada haruldusi, keda hiljem pole Hiiumaalt leitud. Juba tollal tekkis mõte võtta Hiiumaa mardikad tõsisema vaatluse alla.

Möödus 29 aastat. Kord kutsus Johannes mind külla ja jutustas oma uuest, Hiiumaa mardikate uurimise projektist. Miks Hiiumaa? Argumendid olid järgmised. Saare mardikate fauna oli nõrgalt uuritud, kirjandus kajastas vaid veidi üle 200 liigi. Saar on selgelt piiritletud ala. Saare suurus, 989 ruutkilomeetrit, on paras ühe entomoloogi tegevuseks. Johannes plaanis projektiga tegelda nii kaua, kui tervis vähegi lubab: loodetavasti 8–10 aastat, siht oli saada 1000–1100 liiki. Need olid uskumatult julged arvud, aga töö lõpptulemused olid veel paremad!

Valmistudes välitöödeks Hiiumaal, uuendas Johannes oma püügiriistu. Ta tegi endale spetsiaalse kabli, mis võimaldas kummardamata keerata ümber maas lamavaid kive: hulk öise eluviisiga mardikaid varjab ennast päeval kivide all. Hüpikpoilaste, aga ka teiste mardikate püüdmiseks tegi ta erilise, põhjata niitmisvõrgu, mis kinnitati paelte abil. Pärast niitmist valatakse sellest putukad koos taimeosadega tihedasse kotti, seotakse kinni ja jäetakse veerandtunniks seisma. Selle aja jooksul jäävad putukad fütontsiidide mõjul uimaseks ja neid on lihtne välja noppida. Peale selle valmistas ta ekshausteri, vaakumiga töötava seadme, millega võib püüda pisimardikaid neid puutumata, ning võttis kasutusele uue mürgi, etüülatsetaadi, millega surmatud mardikate liigesed jäid pehmeks. Nii sai kogutud mardikad paigutada esialgu vatimadratsitele ja sirutada neid korralikult alles Tallinnas.

Ettevalmistused tehtud, siirdus Johannes 1. juunil 1968 oma teisele püügireisile Hiiumaale, olles nüüd juba suurte kogemustega ja täie varustusega mardikauurija. Välitööd kestsid vaheaegadega 1979. aastani. Johannes elas metsavahtide juures või võõrastemajades ja kogus ühepäevaste matkade käigus. Kokku uuris ta 37 kohta 290 päeva jooksul.

Kõige põhjalikumalt said uuritud kaks piirkonda: Suurepsi ümbrus Kõpu poolsaarel ja Tihu järved, kus Johannes kogus vastavalt 131 ja 67 päeva jooksul. Kõpu poolsaar, Hiiumaa vanim osa, kerkis merest väikese saarena umbes 9000 aastat tagasi. Sealt leidis ta 809 mardikaliiki – üle poole terve Hiiumaa mardikate faunast – neist 235 üksnes sealt ega kuskilt mujalt Hiiumaalt. Seega tundub Kõpu olevat Hiiumaa mardikate tähtsaim levikukeskus. Tihu järved paiknevad saare väheasustatud keskosas, kus laiuvad nõmmed ja sood.

Valdava osa materjalist määras Johannes ise. Väikesi ja raskesti määratavaid lühitiiblasi töötas läbi Valentin Soo, kes määras mitu tuhat isendit. Peab toonitama, et Hiiumaa tööd ei vähendanud püügiretki mujal Eestis.

1979. aasta lõpp sai Johannesele saatuslikuks. Nägemine halvenes pikkamööda ja saabus ammu kardetud piir, mis ei lubanud enam jätkata entomoloogilist tegevust. See oli tõeline katastroof. Johannes jõudis lõpetada oma püütud mardikate nimestiku, kus liigid olid esitatud tähestikulises järjestuses. Tema üldkogu sisaldas selleks ajaks umbes 2800 liiki ja 35 000 isendit.

Aga ka Hiiumaa töö tuli lõpetada. Selle võttis enda peale allakirjutanu: kogus lisamaterjali vähem käidud kohtadest, muu hulgas Hiiumaa laidudelt, korraldas raskema materjali määramise Peterburi, Moskva ja Leedu tippteadlaste poolt ning koostas Hiiumaa liikide kartoteegi koos levikukaartidega iga liigi kohta eraldi. Uurimuse tulemused on kokku võetud raamatus “Hiiumaa mardikalised” [2]. Koondnimestik sisaldab 1382 liiki, nendest 1320 on kogunud Johannes Miländer ja allakirjutanu, andmed ülejäänud 62 liigi kohta on võetud kirjandusest. Johannes kogus 1243 liiki. 1088 liiki on uued Hiiumaa faunale, neist 62 liiki on uued Eestile ja 16 liiki Baltimaile.

1981. aastal käisin Johannesel külas. Küsisin muu hulgas, kas kõik ta plaanid ja unistused on elu jooksul täide läinud. “Põhiliselt küll,” oli Johannese vastus, “aga oli ka vigu ja äpardusi. Esiteks, liiga hilja hakkasin mardikaid koguma. Kakskümmend viis aastat läksid kaduma ja salajane soov saada Eestist kolm tuhat liiki jäi täitmata (Eestis leidub üle 3400 liigi mardikalisi – G. M.). Teiseks, viiekümnendates eluaastates tekkis mul mõte minna tööle zooloogia ja botaanika instituuti laborandi kohale. Andsin vastava avalduse Harald Habermannile, tollasele direktorile ja kuulsale mardikauurijale. Nii kummaline, kui see ei ole, vastus oli eitav.”

1983. aastal annetas Johannes oma kogu zooloogia ja botaanika instituudile. Viimasel ajal on Olavi Kurina ja Tõnu Kesküla kogu renoveerinud: teinud uued kastid, parandanud süsteemi ja nomenklatuuri. Johannese kogutud on üle 70 mardikaliigi esmasleiu Eestis, nendest 35 liiki on uued ka Baltimaade faunale. Andmed nende kohta on avaldatud allakirjutanu ja kaasautorite töödes.

Johannes-Harald Miländer suri 29. juunil 1992 ja on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

Autor tänab Johannese sugulast Ilse Samueli andmete eest.

1. Lindroth, Carl Hildebrand 1960. Catalogus Coleopterorum Fennoscandiae et Daniae. Lund.

2. Miländer, Georg 1993. Hiiumaa mardikalised (Coleoptera). – Pirrujaak 2, Kärdla.

3. Miländer, Johannes-Harald. Elulugu. Käsikiri perekonnaarhiivis.

4. Petersen, Wilhelm 1927. Eesti päevaliblikad. Loodus, Tartu.

5. Seidlitz, Georg 1887–1891. Fauna Baltica. Die Käfer (Coleoptera). II Aufl. Königsberg.

Loe lisaks:

Elberg, Kaupo 2001. Johannes-Harald Mieländer 100. – Eesti LUS-i aastaraamat, 80: 292–294.