2007/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/8
Mees, kes oli soodega sina peal

Arvi Paidla 70. snniaastapevaks

Nagu iga inimene kannab snnist surmani ainult temale omaseid snnimrke, nii on ka iga soo ngu mratletud tunnustega, mis saadud kaasa eelmistelt geoloogilistelt ajastutelt. Hagudi soo, eriti selle phja- ja keskosa on nagu paesesse pesupalisse pressitud turbapts.

Sellise kujutluspildiga alustab Arvi Paidla neljandat lugu huvialusest Hagudi soost sarjas Soodes on salapra, rabades rahu Eesti Looduse 1994. aasta novembrinumbris. Ilmekalt snastatud algus ei lase ajakirja edasi lehitseda, vaid kutsub lugema. Mitte igaks ei oska kirjeldada nhtut ja anda edasi paljudest kohtadest kogutud teadmisi nnda, et see kidaks ka teisi, sealhulgas neid, kel puuduvad teema kohta eelteadmised. Arvi valdas seda kunsti sna meisterlikult. Seejuures oli ta phjalik ning visa oma mtetele kinnitust leidma, otsides andmeid kirjandusest, arhiivist, muuseumikogudest.

Nnda siis venisidki tema kirjatkid pikaks, aga seejuures mitte prmugi igavaks, nagu see vahel pikkade lugudega kipub juhtuma. Algul hte numbrisse kavandatud Hagudi loost saigi lpuks neljaosaline sari (vt. Eesti Looduse 1994. aasta 8.11. numbrist). Autori suur t ei langenud viljatule pinnale: Eesti Looduse lugejad hindasid selle phjaliku artikli aasta parimaks.

Ja mitte ainult seekord: lugejate soosikuks osutus Arvi Paidla ka 1986. aastal avaldatud teise, Lne-Siberi naftapiirkonna loodust ja keskkonnaprobleeme kirjeldava viieosalise sarja autorina (vt. Eesti Looduse 1986. aasta 2.6. numbrist). Seda sarja oleks hakatuseks kasulik lugeda kigil, kel huvi Siberi vastu: sealt saab vga vrvikas esituses ettekujutuse Lne-Siberi metsadest ja soodest, madalatest jrvedest ja hiigeljgedest, kallasmaade liivikutest ja luitestikest, Siberi pakasest, aga ka pliselanike hantide eluolust loodusrahvana ja naftaotsijate ning -ammutajate piiramisrngas. Te saate teada, et viimasest lumesajust esimeste kasevihtadeni kulub seal kaugel maal kahe ndala ringis, et taigametsa ea mrab eelmisest plengust mdunud aeg, et plengualal neb maapind vlja kui pannkoogimaa ja mokade meelevallas olnud nahk nagu lepatriinu negatiiv. Vite kaasa melda seletusele, kuidas on tekkinud vintis mnnid ning mis phjustab nn. arktikahingeldust. Ja veel palju muud.

Oma igapevatd tehes (aga see oli pikki aastaid nii vi teisiti seotud soodega) hoidis uudishimulik mees kik meeled avatuna, mrkamaks midagi huvitavat. Nii avastas ta ka rabas ebatavalisi mrke, mis andsid vimaluse svida nhtustesse, mida kaugeltki iga soos kija ei taba. Raba neeluaukudest, salaojadest ja allikatest on ta kirjutanud (Viktor Masinguga kahasse) ka Eesti Looduses (1971, 1; 1991, 9/10).

Arvi Paidla ei ole avaldanud meie ajakirjas palju (andmebaasis on vaid 15 viidet), ent kui, siis ikka phjalikult. Vahest nd, tema 70. snniaastapeval, tasuks Eesti Looduse lugejale tagantjrele pisut tutvustada ka kunagist lemmikautorit ennast.


Noppeid eluloost, mille Arvi on ise kirja pannud. Sndinud 29. augustil 1937 Ravila valla Voose kla Nuhja saunas. Prast Voose algkooli ja Alavere mittetielikku keskkooli ppis Saku maakorralduse ja maaparanduse tehnikumis ning omandas krghariduse Eesti pllumajanduse akadeemias, mille lpetas 1962. aastal inseneri-hdrotehniku diplomiga. Aastail 19701973 oli aspirantuuris ENSV TA juures ldise maaviljeluse erialal, kuid vitekiri jksoode maastikukoloogia alal ji kaitsmata, sest poolvalmis t materjalid varastati ra. Sellega lppes ametlik haridustee.

Ttas melioraatorina, prast EPA lpetamist EPT ssteemis meistrina. Prast aspirantuuri seitse aastat insenerina Tallinna botaanikaaias, kus lks jksoode teemalt sujuvalt le looduslike soode uurimisele: kis ekspeditsioonidel Polesje kuivendatud soodes, seejrel neenetsi tundrasoodes ja Karjala aapasoodes. Kolmel suvel osales Tallinna botaanikaaia soouurijate ja Moskva likooli geobotaanikute hisuuringuis maailma suurima Vasjuganje soolaama sdames Siberis. Erialastest kirjutistest pidas ise olulisemateks August Loopmanniga kahasse kirjutatud artiklit Lne-Siberi soode koloogiast (ilmus TA toimetistes 1981) ning eelnimetatud jrjelugusid ajakirjas Eesti Loodus. Kokku on trkis avaldanud le 30 teaduskirjutise.

Philiselt vitekirja materjalide kaotsimineku tttu otsustas senist elulaadi muuta: tegutses neli aastat Siberi naftamaardlas Eesti Surguti teedeehitustrustis Pimis , hiljem kaks aastat ehitustlisena kodule lhemal Purilas. Ise tles: need olid elu kige rahakamad ja muretumad aastad. Viimased kmmekond aastat enne pensionile jmist ttas Mahtra talurahvamuuseumis teadurina. Sellest ajast prineb ka tema visiitkaart, kuhu ametina on trkitud Krtsmik.

T krval tegutses Arvi mitu aastakmmet Rapla giidide kooli eestvedajana. Ise on juhtinud umbes sadat mitmepevast bussireisi, neist paljud oma koostatud marsruutidel. Pikimal reisil 1997. aastal sideti kmne pevaga mber Lnemere, letades sealjuures 33 saart.

Oli ka Eesti kodu-uurimise seltsi tegevliige ja kuulus omaaegse Rapla rajooni kodu-uurimise toimkonna mitmesse koosseisu. On avaldanud ajalehtedes, ajakirjades ja kogumikes le 50 kodu-uurimusliku kirjutise, koostanud 7 sellealast trkist.

Astus Tartu lipilaste looduskaitseringi esimese maaparandajana ning oli Eesti looduskaitse seltsi asutajaliige, kuuludes aastakmneid seltsi Rapla osakonna juhatusse. Autasustatud vikese looduskaitsemrgiga.

Huvi pakub ehk seegi, et teadmisjanuline mees judis silma paista ka spordis: vitis raskekaallasena Eesti meistrivistlustel vabamaadluses tiskomplekti medaleid ning tuli 1967. aastal meistriks; esindas Eestit toonastel leliidulistel lipilaste ja maanoorte esivistlustel.

Arvi Paidla suri 8. juulil 2000 kodus Raplamaal Uuskla Sildema talus. Tuhastatud, maetud Rapla kalmistule.


Maaparandajast soode uurijaks. Maaparandajana elutd alustanud mees ei takerdunud kraavivrgustikku ja knnuhunnikute taha. Ta vaatas asju sgavuti, juurdles selle le, mis toimub looduses prast inimese julist sekkumist tegelikult: kuidas vastab muutustele loodus, milline viks olla areng aastakmnete ja -sadade prast.

Jksoid nimetas Arvi turbatootmise hinnata kaasandeks ning vrdles olukorda meie jksoodes vanarahva tlusega, et koera hakatakse stma alles siis, kui hunt karjas: jksoodele hakatakse kasutusviise otsima siis, kui turbatootmine seal on lpetatud. Ometi olenevad jksoode edasise kasutuse vimalused turba tootmise tehnoloogiast, jrelikult peaks sellele mtlema juba turba kaevandamise projekti tehes (vt. Eesti Loodus 1975, 11). Huvitav, kas see kolme aastakmne tagune tdemus on judnud tnapeva projekteerijateni?

Uurimisretkelt Polesje hiiglaslikele kuivendatud soolaamadele (vt. Eesti Loodus 1970, 12, koos Rein Ratasega) nopib Arvi hoiatuse: Valgevenes kulub kuivendatud soodelt turvast keskmiselt 1,02,1 cm aastas. Ja lisab samas kirjandusandmed Eesti kohta: meil on theldatud turba kulumist 0,73,3 cm aastas. Jlle teema, mida nd, ligi neli aastakmmet hiljem, sooteadlased visalt kordavad, lisades seejuures veel atmosfri suures koguses paisatava CO2 ohu. Paraku need, kes kuivendatud turbapindu tekitavad, ei taha sellest ikka eriti kuulda.

Aga soos peituva ja vhehaaval juurde kasvava vrt maavara kohta vidab asjasse svenenu ka juba aastakmneid tagasi, et meie turbavarud pole kaugeltki ammendamatud, nagu pahatihti arvatakse (vt. Eesti Loodus 1970, 12). Ja ksib: miks me ei suuna turbatootmist kaevanduste alla minevatele rabadele? Plevkivikarjre ei rajata ju le! Seegi lekutse on jnud hdjaks hleks.

Kahjuks on see ikka nii ideedega, mille kandja kipub olema oma ajast ees. Aga rgem unustagem siis vhemalt kandjat.



ANN MARVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012