Suundumusi arvestavad salatikasvatajad pakuvad nüüdisajal müügiks salatsigurit ehk endiiviat. Eestimaal ollakse aga ajalooliselt hoopis rohkem kokku puutunud hariliku siguri ehk juursiguriga.

Taludes kasvatati sigurit esialgu vaid oma pere tarbeks: kuivatatud, pruunistatud ja peeneks jahvatatud sigurijuuri pruugiti viljakohvis lausa kohustusliku koostisosana. Peale selle kasutati sigurit ka rahvaravis, peamiselt vee väljutaja ning seedetegevuse soodustaja ja korrastajana. Siguritee mõjub joojale rahustavalt.

Töömahukas ettevõte. Eelmise sajandi alguspoolel hakati osas taludest sigurit kasvatama ka müügiks. Saaki (juuri) koristati sügisel. Need tuli mullast kas üles kaevata või muul viisil suuremate kadudeta välja kiskuda ning seejärel võimalikult kiiresti töödelda: väljakaevatud juurte kvaliteet halvenes kiiresti. Siguri juur on kujult küll lihakas ja käävjas, kuid viletsates kasvuoludes võib haruneda. Sestap oli neid tülikas puhastada. Suuremate koguste korral laaditi saak kastidesse ja uhati vees luuaga pidevalt hõõrudes mullast puhtaks. Väikeste koguste puhul kaabiti juurikad lihtsalt noaga üle.

Pärast tahenemist järgnes tükeldamine. Seegi oli vaevanõudev töö, sest siguri juur on pigem kõva kui pehme. Väikesed kogused lõiguti noaga enam-vähem ühesuurusteks tükikesteks. Suurte koguste korral võeti appi tehnilised abivahendid. Esmalt poolitati lihakas juur pikisuunas olenevalt jämedusest kas kaheks või neljaks ja siis tükeldati ristisuunas väikesteks kuubikuteks. Selleks kasutati käepidemega lõikerauda, mille teine ots oli kinnitatud lõikelaua külge. Korraga võeti ette terve punt puhastatud ja peenestatud juuri.

Nüüd tuli siguritükid kuivatada. Väikese hulga puhul kõlbas nii kuivatamiseks kui ka röstimiseks kuumaksköetud leivaahi, kui see hakkas juba jahtuma. Lõpuks jahvatati vajalik kogus kuivatatud ja pruunistunud siguritükke jahuks, mida lisati kindlas vahekorras kohvisegule. Suurte koguste korral kuivatati sigurit erilistes kuivatusahjudes, mis mahutasid õhukese kihina korraga kuni 100 liitrit juuretükke. Kuivatusahje köeti haokubudega ja neis hoiti mõõdukat kuumust – 60–80 oC.

Nõnda ettevalmistatud kuivsigurid müüdi kohvivabrikutele või ülesostjatele, kes kauba edasi toimetasid.

Eesti kuivsigur oli isegi nii hea kvaliteediga, et kõlbas ekspordiks. Eelmise sajandi kolmekümnendate aastate keskpaiku sattusid aga Peipsi-äärsed sigurikasvatajad raskustesse. Palju tülikat ja aeganõudvat käsitööd hoidis kuivsiguri hinna üsna kõrgena, pealegi polnud kultuuri saagikus ka kõige suurem. Siseturu nõudlus oli väike, sest paljudes taludes kasvatati seda enda tarbeks ise. Välisturgudel hakkas aga võimutsema odavam Lõuna-Euroopast pärit kuivsigur. Olukorda parandada püüdes määras Eesti riik Peipsi-äärsesse piirkonda tööle sigurikasvatamise konsulendi ja proovis toorsiguri kokkuostu ja töötlemist edendada riiklike meetmetega.

Siniseõieline tulnuktaim. Esimesel kasvuaastal kujuneb siguril vaid lehekodarik ja valkja värvusega paksenenud juur. Taime lehed on sulghõlmised ja asetuvad vart ümbritsevalt. Taime sirgudes hakkab vars harunema, nüüd mitmekesistub ka lehtede kuju ja paigutus. Taime varred on püstised, kandilised ja õõnsad. Nende ehituslik eripära kajastub ka juursiguri ladinakeelses nimetuses Cichorium intybus: intybus viitab torujale, seest õõnsale varrele.

Õieilu näitab taim teisel kasvuaastal, siis valmivad ka seemnesarnased viljad ehk seemnised. Juursigur kuulub korvõieliste hulka ja tema õisikud asetsevad kas üksikult või rühmadena varre ja külgharude tippudel. Meie kasvuoludes õitseb sigur juulist septembrini. Taim järgib kindlaid ööpäevarütme: õied avanevad ja sulguvad alati samal kellaajal. Värvuselt on siguri õied tavaliselt sinised, hilisem sordiaretus on loonud ka roosade või valgete õitega sorte. Et tuule abil paremini levida, on mitmetahulisel seemnisel lühikesed kilejatest soomustest lisandid.

Eestis kasvab ja levib juursigur peamiselt metsistunud tulnuktaimena – ikka seal, kus inimene toimetab. Nii võimegi sigurit näha teeservadel, aiaäärtes, kraavipervedel, sööti jäetud põllu- ja aiamaadel, mahajäetud prügilates, raudteetammidel jm. Taime kõrgus oleneb kasvukohast: viljakal mullal ja konkurentide puudumisel võib sigur sirguda tublisti üle meetri, kuid viletsates tingimustes küünib vaid 30–40 sentimeetrini.

Inuliinivaru peitub lihakas juures. Nagu korvõielistel ikka, on ka juursiguris rohkelt inuliini. Inuliin on fruktoosijääkidest koosnev varusüsivesik, mida nüüdisaegne toitumisteadus hindab kui prebiootikumi. Viimane mõiste tähendab seda, et toiduga tarbitud inuliin soodustab seedekulglas meile soodsa toimega piimhappebakterite paljunemist. Siit ka selgitus, miks iga aastaga lisandub poeriiuleile inuliiniga rikastatud toidutooteid ja maailmas suureneb vastavat ühendit sisaldavate taimede kasvatuspindala. Põhjalikumalt on inuliinist kirjutatud Eesti Looduse 2000. aasta jaanuarinumbris.

Peale inuliini leidub sigurijuurtes veel teisi biokeemilisi ühendeid. Loomulikult on seal valgud, üsna tagasihoidlikult leidub rasvu. Ohtralt jagub seevastu mineraalühendeid, eeskätt kaaliumi-, magneesiumi- ja fosforiühendeid. Siguri juurtes leidub aga selliseidki ühendeid (laktutsiin ja laktupikriin), mis tekitavad maitsmismeelel mõrkja ja isegi veidi kibeda maitse.

Kuulus kohviasendaja. Sigurit hakati kohvi aseainena laialdaselt kasutama 18. sajandil. Loomulikult polnud põhjus terviseteadlikus joogivalikus, vaid lihtlabaselt hinnas. Erinevalt kaugelt ja kallilt sisseveetavast kohvist kasvas juursigur hästi ka jahedama kliimaga Euroopas.

Siguri ja kohvijoogi seotust reedavad ka selle taime nimetused eri keeltes, näiteks saksakeelne Kaffeezichorie või prantsuspärane chicorée à café. Siguri algne nimetus tuleneb arvatavasti vanakreeka keelest, kus seda taime kutsuti kichora, kichoria, kichore. Eesti keeles on kõnealust taime nimetatud seekoor, siggor, siggur, Lõuna-Eestis tsigur ja tsikur.

Oluline on seegi, et sigurijuure röstimisel tekivad süsivesikutest oksümetüülfurfuroolid, mis annavad joogile tumeda värvuse, kohvi meenutava lõhna ja välimuse. Muid mõru maitsega ühendeid on sigurijuures juba looduslikult. Tõsi, sigurikohvil puudub kofeiinist lähtuv ergutav toime.

Eestis hakati siguriga kohvi pruukima 19. sajandi lõpupoole, kuid tõelise menu saavutas selline kodukohv 20. sajandi esimesel kolmandikul. Sigurit oli kohvisegus tavaliselt neljandik või viiendik. Tavaliselt kombineeriti siguripulbrit pruuniks kõrvetatud rukki, nisu, mustjuure või pastinaagiga, harvem isegi hernejahuga. Siguri kogus olenes kohvitegija maitsest. Et sigur andis joogile mõru meki, siis manitseti seda mõõdukalt lisama. Veelgi enam – et hoiatus oleks mõjus, väideti tolleaegses ajakirjanduses tihti, et suures hulgas mõjuvad kõrvetatud sigurid tervisele halvasti ja neid pruugivad kohvis vaid rikutud maitsmismeelega inimesed. Mis puutub tervisesse, siis olid väide õige vaid juhul, kui kohvimaterjal oli tõesti liiga tugevalt kõrbenud.

Sigur kui segukohvi lähteaine minetas järk-järgult oma tähtsuse oakohvi leviku laienedes ja selle hinna langedes. Küll aga on sigur hiljemgi leidnud kasutust kohvi võltsimisel: segades sigurit jahvatatud kohvipurule, hoiti kohviube kokku. Välimuse järgi oli valskust raske avastada, abi oli vaid maitsmismeelest. Siguriga kohvisegud ei kadunud tootmisest siiski lõplikult. Sotsialismimaade majandusliku eripära tõttu piisas vaid kohvihinna tõusust paaril järjestikusel aastal, ja siguriga kohv oli jälle tootmises tagasi.

Nüüdisaja suurimad sigurikasvatajad Euroopas on prantslased, sakslased, belglased, hollandlased ja poolakad. Hoolikalt valitud sordid, viljakas muld ja õige agrotehnoloogia lubavad saada üle paarisajatonniseid saake hektarilt. Võrdluseks olgu öeldud, et aias peetakse normaalseks tulemiks kilo või kaks sigurijuuri ruutmeetri kasvupinna kohta.

Ka nüüdisajal on müügil nii sigurit sisaldavad kohvisegud kui ka puhas sigurikohv. Esimeste puhul rõhutatakse kofeiini vähesust joogis, teine toode on aga pigem kohalikku mahepõllundust austavate poolehoidjate lemmik. Arvestada tuleb sedagi, et ainult röstitud siguripulbrist tehtud jook on tugeva maitsega, seetõttu ei maksa pulbrit liiga heldelt puistata.