2007/8



   Eesti Looduse
   fotovoistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2007/8
Windecki suvemõisa park sae all

Tallinna lähiümbruse kauni looduse rüppe rajati 17. ja 18. sajandil suvemõisad, kus linna koorekiht veetis lühikese valgete öödega põhjamaise suve. Üks selliseid oli ka Windecki suvemõis Maarjamäe asumis.

Windecki suvemõis paikneb Lasnamäe klindijalami alumisel terrassil. Üle 600 meetri laiust terrassi kattis enne asustuse tekkimist ilmselt looduslik puistu tammede, vahtrate ja saartega.

Suvemõisa rajas 19. sajandi teisel poolel Robert Weisse (1817–1886), kes pärast Tartu ülikooli lõpetamist 1841 töötas Tallinnas kõrgetel ametikohtadel. Enne 1940. aastat oli Windeck oma pargi, juurvilja- ja lilleaiaga Scheelide perekonna valduses. Pärast 1945. aastat läks osa hooneid hüdrometeoroloogia teenistuse, osa sõjaväe kasutada, siin paiknes üks Tallinna ilmajaamadest. 1990. aastal anti hooned ja park Eesti olümpiakomiteele, hiljem läksid need tagastamiste kaudu eravaldusse. Suvemõisa stiilne puust peahoone põles 1995. aastal maha [1, 2, 3].

Suvemõisa park on arvatavasti ligikaudu 160 aastat vana: kahe mahavõetud tamme vanus oli umbes kahe meetri kõrgusel 148 aastat (aastaringe luges 30. jaanuaril 2007 Erki Berends). Muidugi võisid need tammed kasvada seal looduslikult juba enne pargi rajamist.


Pargi liigirikkus. Windecki suvemõisa parki on uuritud mitmel korral. 1995. aasta novembri määranguid täpsustati 1996. aasta suvel, pargi eri osi on inventeeritud hiljemgi. 2006. aasta aprillis uuriti täiendavalt 403 puud, mis jäid pargist piirdeaiaga eraldatud staadionialale. Kokku on pargis registreeritud 59 nimetust puittaimi (39 nimetust puid ja 20 põõsaid), millest 19 on looduslikud liigid.

Umbes samasugust liigirikkust on täheldatud teistegi Tallinnas säilinud suvemõisate parkides. Enamik põõsastest olid meie tavalised võõrpõõsad: suur läätspuu, harilik ja laialehine ebajasmiin, tatari kuslapuu, ungari ja harilik sirel, villane lodjapuu jt.

Üldse registreeriti 1504 suuremat puud, neist 93 olid okaspuud ja üle 200 võõrpuud. Kõige rohkem oli harilikku vahtrat (482), järgnesid hall lepp 171 (kasvab enamasti põhjapoolsel astangu nõlval) ja harilik saar 138, harilik toomingas 96 ja harilik tamm 72 puuga. Kaski oli üle saja, neist enamik arukased.

Vahtra–saare–tamme pargipuistule oli lisandunud toomingas ja arukask. Eriti meeldiv oli toomingate rohkus, sest mitmel põhjusel on see meie vara õitsev looduslik ilupuu hakanud linna haljasaladelt kaduma: üks süüdlane on ilmselt võrgendikoi.


Haruldased puud. Okaspuudest on nendeks torkava ja Engelmanni kuuse hübriid Hursti kuusk (registreeris Aino Aaspõllu), mis esimest korda leiti Tallinnas 1926. aastal Hirvepargis [5]. Lehtpuudest pakuvad huvi hariliku tamme kultivar (sort) ‘Cucullata’ (kõrgus 15,3 m, diameeter 52 cm), kolm punast tamme (suurima kõrgus 24 m, diameeter 61 cm), kaks harilikku pööki (vastavalt 24,5 m, ja 48 cm, Tallinna suurimad). Windecki pargis (koos Saare tee servaga) kasvas kokku 29 harilikku pööki, Tallinnas registreeritutest pooled [1]. Silmatorkav on see park ka lehiste arvult, neid oli siin 53, euroopa lehiste kõrval ka eurojaapani lehised. Harilikku ebatsuugat oli siin 16 vana puud, ilmselt Tallinna vanimad.


Pargipuude vanus. Puude vanus selgitati rinnakõrgusel (1,3 m) juurdekasvupuuri abil. Saadud aastarõngastele lisati aeg, mis kulub kasvamiseks seemnest 1,3 m kõrguseni: lehiste puhul oleme selleks võtnud tinglikult kümme aastat, eeldades seejuures, et need võidigi istutada 1,3 meetri kõrguste puukestena.

2004. aastal puuris Henn Pärn pargi keskel olevat kahte lehist (diameeter 63,5 ja 57 cm), saades nende vanuseks umbes 125 aastat. Aasta hiljem puuritud kuue lehise vanust hindas Alar Läänelaid 110–120 aastale.

Möödunud talvel loeti suvemõisa lehiste aastarõngaid mahavõetud tüvejuppidelt ja kändudelt. Viielt kännult (kõrgus 30–40 cm) loendati 78–111 aastarõngast, tüvejuppidelt (umbes kahe meetri kõrguselt) 100.

Seega on siinsete lehiste vanus seemnest tärgatuna 90–125 aasta ringis. Puud võidi istutada eri aegadel või eri vanuses istikutena 19. sajandi lõpukümnendil ja 20. sajandi algul. Vähemalt lehiste vanuse järgi võib arvata, et parki hakati põhiosas rajama pärast 1882. aastat.


Pargi saatus. Suvemõisa park jäi lohakile pärast sõda. Aastatel 1963–1964 rajati pargi serva staadion, mis piirati aiaga: osa puid jäi sellele alale. Kui 1990. aastate alguses läks pargiala eravaldusesse, tekkisid eeldused jagada see kinnistuteks ja hoonestada. Vahepeal võeti park küll looduskaitse alla, kuid see teda ei päästnud: esimesed majad valmisid sajandi algul. Tuleb tunnistada, hoonestatud on parki säästvalt, suurt puude kadu ei ole kaasnenud.

Ent suvemõisa pargi saatus ei olnud sellega veel otsustatud: möödunud talvel algas järjekordne vaatus. Staadioni alal hakati puid maha võtma jaanuari teisel poolel: Tallinna linnavalitsus ja raie taotleja SK FC Levadia olid jõudnud kokkuleppele laiendada staadioni ja rajada sinna uus jalgpalliväljak. Raielubade alusel võis maha võtta kokku 165 puud, nende seas 19 vahtrat, 17 sangleppa, 16 tamme, 16 saart ja 7 lehist. Tegelikult läksid maha ligi pooled varem registreeritutest ning eks allesjäänute juurestik ole viga saanud.


Eraomanduse hüved ja hädad linnas. Esialgu eravalduses olnud Tallinna ümbruse kunagiste suvemõisate hoonestamisel pole linn saanud suurt kaasa rääkida. Tisiti oli see küll viimasel poolsajandil, kuid ega seegi aeg neid eriti säästnud. Suvemõisaparkide säilimine on sõltunud omanikust, linnahoonestuse peale tunides on need järk-järgult kadunud.

20. sajandi lõpuks oli linna jäänud kolm uhkemat ja paremas seisus kunagist suvemõisa parki: Windeck, Seewald ja Löwenruh. Windeckiga oleme nüüd peaaegu ühel pool: suurem osa küll alles, kuid põlispuude võlu ja suvemõisa pargipuude liigilist mitmekesist saavad nautida vaid siinsete villade omanikud. Rahvale on see meeldiv puhkekoht jäädavalt kadunud, rohealana kõrghaljastu kaudu siiski olemas.

Seda parki oma põlispuudega oleks tulnud hoida avaliku haljasalana ning kohandada Kose elanikele linnajao pargiks. Ka sealsest staadionist oleks võinud saada mitmekesiste sportimisvõimalustega paik. Nüüd rajatavad ulatuslikud harjutusväljakud kõige juurdekuuluvaga on poolvägisi surutud lõunasse jääva kõrghaljastu ja pargi vahele, samas pole juurdepääski sinna kuigi lihtne. Samas on ala pääsenud hoonestamisest, mida ei saa iga kunagise Tallinna spordiväljaku kohta öelda.

Miks me ei suuda olla puude hoidjad, vaid käitume pigem eelnevate põlvkondade loodu hävitajatena? Staadioniala puude raie riivas paljude loodushoidlike tallinlaste õiglustunnet. Suured põlispuud on väärtus omaette, nad kannavad eelkõige säästlikku, loodust hoidva eluviisi mentaliteeti! Suurele staadionile oleks olnud parem paik siit edasi Pirita tee äärsel kunagise Lillepi talu heinamaal, mida praegu tunneme Lillepi pargina. Muidugi oleks madalale märjavõitu alale staadioni rajada olnud kallim! Teine võimalus oleks olnud paigutada see Lasnamäele, kus leidub siiani kümnete hektarite viisi tühja kasutamata maad.

Windecki suvemõisa kõrval on järge ootamas Seewald, kust hakkab välja kolima psühhiaatriahaigla: põlispuude alla kerkib järjekordne elurajoon. Aga selle suvemõisa ja pargi saatus on juba omaette jutt.


1. Elliku, Jüri, Sander, Heldur 1996. Tallinnas asuva kunagise villa “Windeck” pargi puittaimede ülevaade ja nimestik. – Eensaar, Agu; Sander, Heldur (toim.). Inimmõju Tallinna keskkonnale III. Tallinn: 262–269.

2. Kivi, Aleksander 1972. Tallinna tänavad. Valgus, Tallinn.

3. Lindmaa, Silvi 1990. Villa ‘Windeck’. – Reede, 12 (2321), 23. märts: 9.

4. Lindmaa, Silvi; Kuldna, Vello 1994. Maarjamäe. Huma, Tallinn.

5. Graf Schwerin, Fritz von 1926. Besuch der DDG in Reval, Estland. – Mitt. Deutsche Dendrol. Gesellscaft. I: 23–26.



HELDUR SANDER, SULEV JÄRVE
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012