Üsna kindlalt väidetakse, et Eesti jaguneb kaheks: paene Põhja-Eesti ja liivakivine Lõuna-Eesti. Laias laastus nõnda ongi.

Ometi ei kehti see Võrumaa lõunaserva kohta, kus liivadel lasub hoopis tugev devoni paas. Paraku on too mattunud enamjaolt ohtrate kvaternaarisetete alla ning pääseb maastikku mõjustama vaid väga vähestes kohtades. Sealgi ei kipu paekivi end avali pakkuma (kui vahest Kalkahju läänes ning Tiirhanna idas välja arvata), vaid seda tuleb otsida. Jätkuks mullusele Mehkamaa paeretkele käisin tänavu kevadel taas Võrumaa paealadel, sedakorda ida pool.

Lubjarikas Rõuge. Rõuge asetseb Haanja kõrgustiku lääneserval. Tegelikult meeldib mulle rohkem teine sõnastus: Rõuge paikneb muistse Haanja lavamaa läänepiiril. Tõsi, tänapäevane Haanja kõrgustik peidab endas tugevat paekivituuma, mille lagi ulatub kõrgemale kui aluspõhi kusagil mujal Eestis – 166 meetrit üle merepinna, isegi pisut enam. Paraku ei paljandu see Haanja kandis peagu kusagil. Ent Rõuge on erand: võrdlemisi nappe ülestähendusi võib leida Tindioru dolomiitpaljandite, samuti Ööbikuorus nähtavale tuleva paasi kohta.

Kuulus Ööbikuorg oli veel raagjalt alasti ja ilma ööbikuteta, ent teised sulelised juba hõiskasid all 15 meetri sügavusel lookleva Tindioja sulina taustal. Oja oli lubjarikas, nagu reetis enne vesitöökoda tammi taha koguneva tillukese paisjärve sinakas kuma. Ka oruveerudel paistis lupja olevat. Vedelevate paetükkidena, terve heleda paerususe järsakuna. Tolle juures, ülekäigusilla naabruses, oligi väike dolomiidipaljand. Küll üpris lagunev ja pigem mõtteline, ent ometi käegakatsutav. Veel tõelisem oli kohe kõrval ojapõhjaga risti kulgev paerant, millest oja häälekalt üle tõttas.

Teisel pool Liinamäge kulges Rõuge ürgorgu piirav järsak Tindi talu poole. Peagi algasid allikad, paljud allikad, loendamatud allikad. Muist nõrgus ja immitses, muist nirises või suisa purskus ja pahises. Oma teel liitusid nad kiirevooluliseks ojaks, mis aina uue allikavee lisandudes igal sammul silmanähtavalt kosus ja paisus.

Aegade jooksul on allikate vesi, endast lupja välja sadestades, sellesse paika kuhjanud suisa kuus meetrit kõrge terrassi. Esimese hooga ei saanud sellest arugi, kuna allikalubi on suuremas osas taimestunud ja mattunud. Söandades allikate vahele aga kõndima minna, kohtas jalg näilise püdela samblase massi asemel toekat lubjakoorikut, mis tükati ka paljandus. Tegemist on ühe Eesti silmapaistvaima allikalubja alaga, mis pealegi on hõlpsasti ligipääsetav.

Peale tormleva allikavee ning allikalubjakaljude paljandus oru veerus ka väike jupp hallikas-punakaskirjut, allikaveest läikivat Plavinase lademe dolomiiti.

Rudolf Puustusmaa jälgedes. Eesti Looduse 1977. aasta avanumbris on huvitav artikkel Lõuna-Eesti paekividest ja jugadest [1]. Seal kirjeldab Rudolf Puustusmaa Plavinase lademe lubja- ning dolokivide otsinguid Vastseliina kandis. Skeemil tuleb esile suisa põhjaeestilik paepaljandite vöönd, hõlmates järjest mitut Piusa poole voolavat oja. Mis on neist nüüdseks saanud? Võib arvata, et möödunud kolme aastakümne jooksul on nad omajagu muutunud. Ojade ja jõgede sängid arenevad pidevalt ning nende puhul pole miski kindel.

Otse Vastseliina külje all kulgeb Piusasse Pilleoja. Täpse kohaliku kaardi abil on tõenäoline paljandikoht teada. Enne suurt tammi jagus järsakut, oli veidi kiviklibu, ent üldiselt tundus paljandi leidmine kaunis lootusetu.

Järgmine siht viis Illi külla, kus Tallinna–Luhamaa maanteega ristub Raudoja. Kohe kostis läbi lepavõsa pahinat. Kas juga? Siiski vaid vana veskitammi jäänus. Ning koprapais ja siis veel üks koprapais.

Veskitammijäänuse ja esimese koprapaisu vahele jäi paremkaldal ette iseäralik veevald. See meenutas Rõuge Tindiorgu, ent oli oma loomulikus olekus, seega veidi keeruliselt läbitav. Maapind õõtsus ja korises all õõnsalt, kõrval valvas kari vaikivaid pokusid. Ometi too veevald meelitas sedavõrd, nii et tuli ukerdada hea õnne peale ka ilma kalamehesäärikuteta.

Raudoja paremkalda järsakust immitseb välja hulk veerikkaid allikaid, siin-seal luues rauarohkest settest eripindseid terrassilompe. Ühe suurima allika kukkumine lõi ootamatult suurepärase kose. Settega kaetud püstloodset pinda eemalt tokiga surkides tuli kõikjal vastu tugev kivipind. Ju allikalubi, mis siis veel!

Õige pisut sai mööda Vastseliina teed sammuda, kui vastu sigines järgmine veelint – Remmeski oja. Too tundus algusest peale üpris paljulubavana, oli kiire ja kiviklibune ning mitme madala kaldajärsakuga. Paraku vaid pinnakattes. Ning just siis, kui asi viimaks üsna lootusrikas paistis, ilmus ette risune koprapais, ujutades oja piki sängi kaugele üle. Et need elukad ka kõikjale jõuavad! Esialgu ei jätnud ma jonni ning ragistasin edasi. Paisu mõju vähenes, oja hakkas taas oma loomulikku ilmet omandama, kuniks tuli uus koprapais. Terve ees paistev kaldaäärne heinamaa kubises näritud lehtpuutõkkeist. See vaatepilt ei innustanud edasi minema.

Tagasi maanteel, sain jutuotsale ühe kohaliku elanikuga. Too polnud mingitest paepaljanditest Remmeskil ealeski kuulnud. Kukkus hoopis Piusa omi pakkuma. Seletasin, et otsin dolomiiti, mitte liivakivi ning et Meeksi ojal kindlasti leian seda. Külamees kehitas üksnes õlgu. Ent jutt käis vaid kolme versta kaugusel asuvast paigast!

Meeksi (Miikse) oja on ilus oja, Hiiumaalt tulnule lausa jõe eest. Vahetult enne Piusasse suubumist paikneb Meeksil väike Amata lademe liivakivipaljand, ülesvoolu ilmub hulk graniitkivikärestikke. Ülalpool maanteesilda silmuskleb Meeksi kaldalepiku vahel, on üsna nobedaloomuline ja täis peenestunud kivipuru. Aga jälle: just siis, kui asi looma hakkas, tõkestas oja lai roikarisune pais, muutes kõik selle taha jääva seisvaks tuimaks soorägaks. Koprad on kahjuks ka selle oja käsile võtnud. Kuid edasi minnes sai oja tagasi oma nobeduse. Ja verstajagu suudmest kerkis paremkallas korraga üles – just nii, nagu on kirjeldatud kolm aastakümmet tagasi. Seal, keset mullast järsakut, kukkusid allikanired punakaspruuni settega kaetud dolomiitseinalapilt.

Kuivi räästajupikesi ilmnes veelgi. Seejärel aga too sulavee kõrvalkraavi kosk – see oli igatahes endistviisi olemas! Küll mõnevõrra lehe- ja sodikõntsa mattunud ja üsna kuiv, ent siiski äratuntav. Paraku aga vasakule jäänud võrdlemisi esinduslik paljand enam mitte. Mis parata, kõik muutub. Väikseid meeldivaid kaljunukke kosest ülesvoolu jagus õnneks veel. Siinsed paljandid esindavad Plavinase lademe vanimaid, Snetogori kihistu kivimeid.

Samas paelus tähelepanu pahin ning nägin päikest veelt põrkumas. Uus koprapais? Seda ka, ent alles pärast toda helkijat ning pahisejat.

1972. aastal leidis Rudolf Puustusmaa Meeksi ojalt 70 cm kõrguse veelangusega joa. Paar aastat hiljem hävis see aga paduvihma äkkuputuse jõul. Toona lootis autor, et vahest ilmub pehmete Amata lademe liivade kohal tugevam tolmliivakivikiht (aleuroliit) ülesvoolu taas välja ning sünnitab uue joa.

Nüüd on see juhtunud ning Meeksi juga taas olemas. Küll ülimadalana (vahest nii 15 cm veekardinat joakurgu kohal), ent oma loomult on ta klassikaline juga. Võib ju teda nõnda hellitavalt kutsuda, saati kui selliseid Lõuna-Eestis peagu polegi?

Ülesvoolu, pärast koprapaisu mõjuala, ilmus paremkalda järsakus veepiiril veel üks pisike poole meetri kõrgune dolomiitpaljandijupp.

Pärast võsastikes ja koprarisus ragistamist oli parim siiski uuesti Vastseliina linnamäele minna. Seal laiutas paasi nii palju kui kulus, jäi ülegi. Vastseliina linnusevaremed on Kagu-Eesti suurejoonelisemaid devoni paest püstitatud ehitisi. Paeplokkidest on laotud lõunamüür ning põhjaserva nurklik torn, tellistega kihiti valitseb paas ka ümaras kirdetornis. Tekib ainult küsimus: kust kõik see paas on murtud?

Setumaa loodusimed. Setumaale jõudes valdas tunne, et midagi on muutunud, midagi on teistmoodi. See võib ju ka lihtsalt enesesisendus olla. Aga vahest siiski on selles maas midagi päriselt teistmoodi? Palju sajandeid kulges elu siin muu võimu all kui Eestis, süvendades erinevusi. Kui väliselt nüüd justkui vahet ei teegi, siis ometi on alateadlik tunne, et see maa kõneleb kuidagi teisiti, mulle võõramas keeles.

Tobrovos Tuhkvitsa oja orgu jõudes ununesid mõneks ajaks säärased mõtted ja tundmused. Just setu vana kindlustalu ja tsässona (külakabeli) juures kukkus kruusatee, hoolimata oma kõrgest tammist, korraks alla ja ristus Tuhkvitsa ojaga. Häälekas veesulin ja pahin sundis seisatama ning pampe tolmusele teepervele lühikeseks puhkuseks laduma.

Vaata, kus tore kivilasu ojale risti ette laotud – tekkis mõte allavoolu jäävat vee rutakust silmitsedes. Kuid need polnud põllukivid! Seal lösutas hoopis mügarlik paekaljuastang, mille vesi poole sängi laiuses kukkudes lõi suisa kose. Pisut allpool kohtas kaljust sängipõhja veelgi. Aga muidu ikka liiv ja liiv. Ma ei olnud ju paealadeni jõudnudki, see ei saanud olla iidne devoni paekiht?! Seal üleval orupervelgi paljandus veel lõunaeestilik punakas liivakivisein, Amata lademe noorimad kihid. Jäi üle ainult üks: kõik need paekaljud on kuhjunud allikalubjast!

Tuhkvitsa oja saab oma peamise algusvee Uusvada küla juures olevaist lubjarikkaist järsakuallikaist. Ning ühel hetkel ei jõua oja, hoolimata oma tarmukusest, kõike seda settida tahtvat lupja edasi kanda ja see sadestub, kuhu aga heaks arvab. Enamasti mingeid eelnevaid takistusi kohates (nt. kivid ja puurisu). Hea näide selle kohta on alumine kosk, kus roostes raudvõru on juba ühte serva pidi allikalupja mattumas. Kaugemalt tulnule on too kahtlemata elamus. Näha, kuidas meie ajal, just praegu ja siin sünnivad uued paekaljud.

Veel mitut säärast koske võib näha kohe teisel pool Tobrovo orumaantee tammi.

Peale Tuhkvitsa orgu tuli tasane Setumaa viivuks tagasi. Kruusatee kulges üle lageda ja kadus puudeta silmapiiril Võmmorski poole. Teine haru keeras Tiirhanna poole. Taamal sirutus pikalt ette lagedavõitu nõlvajoon, ühes kohas tihe majadekobar mõne kõrgema kevadiselt raagus lehtpuuga. Seal oli Tiirhanna küla, asetsedes otse Irboska lavamaa serval.

Tee ronis külasse jõudes üle ettejääva konarliku paekalju. Tihe sumbküla oma heledatest dolomiitplokkidest laotud kõrvalhoonetega viis mõtted kaugele Muhu saarele. Ainult kiviaiad olid veel puudu.

Ühes hoovis rapsis naisterahvas laupäevale kohaselt põrandatekke. Sain temalt joogivett ning veidi juhatust paekarjääri kohta. “Sääl om mitmeid haudu,” tähendas naisterahvas lõpuks, kui ma end minekule asutasin. “Tee üits korda, äkki saad euroraha pääle!”

Muremõtted eelseisvast surnuaial telkimisest hajusid õnneks kohale jõudes. Tiirhanna paekarjäär pole mitte üksainus selge astang, vaid koosneb mitmest kivivõtuaugust. Siin kandis nimetatakse kõiki auke lihtsalt haudadeks ning nüüd ma mõistsin, mida ta silmas pidas.

Keegi võiks neid korrastada küll, neid auke ehk haudu. Suurim, ligi neli meetrit kõrge paljand, on tegelikult küla prügimäeks muudetud. Mõned järgmised paarimeetrised pangad on paremas olukorras, ent piiripoolsed paljandid on juba võsastunud.

Tiirhannas mu Kagu-Eesti paeotsingud seekord lõppesid, siit edasi polnud enam kusagile minna. Küll inimkäte murtud, loovad need ilmastiku toimel tumedaks tõmbunud paemüürid ning -nukid tõelise devoni paekalda meeleolu. Järsku ei olnud mu ees enam pudisevad tühjad liivad, vaid konarlik tugev aluspõhi, milles leidus hulgana ürgvanu merefossiile. Nende kivimite ametlik tiitel on devon, Plavinase lademe keskmised, Pihkva kihid.

See oli lõpp-punkt. Ehkki alles olin jõudnud Irboska lavamaa servale, millest enne viimast maailmasõda kirjutati kui Põhja-Eesti paekalda antipoodist. Nüüd jookseb venelaste maha märgitud piir paraku käbedalt ette. Hea, et Tiirhanna paeküla oma pangaseintegagi on siiapoole jäänud. Nii võibki telgi ühte neist “haudadest” sättida, kartmata sealjuures mingeid piiritsoone ja sanktsioone, nagu, sõna otseses mõttes kiviviskekaugusel, Plitanuva künkaheinamaa teises servas.

Ärkasin järgmisel hallahommikul üpris vara. Härmas telgi kokku voltinud, kõndisin veel kord üle kuluse-võsastuva paepealse heinamaa venelaste küntud maariba, okastraadiga postide ning piirikraavini. Seisin seal, vaatasin, kuidas linnud üle pea lendavad ning paar metskitse oma tahtmist mööda sealt poolt tulevad, ning ootasin. Tahtsin näha päikese tõusu all orus oleva Petseri tagant. Juba märkasin, kuidas sada meetrit allpool silmapiiril Pihkva järve kitsuke triip helendama lõi. Punane hõõgus idas üha tugevnes …

Kuid ma ei oodanudki tõusu ära. Ühel hetkel sai sellest imelikust arusaamatust piirist keset heinamaad küllalt. Siit sai tõepoolest ainult tagasi minna. Sinna loodesse, kuhu avaneb Tiirhanna küla teine lummav vaade. Sinna Setumaa lagendiku taha, sinna kauguses sinavate Eestimaa metsade taha.

Aga Irboska lavamaal peab ükskord jälle ära käima. Ning siis juba viisaga ja just seal ülejäänud lavamaal, kus laiub Setumaa kõige suurejoonelisem ja ilusam osa.