Eestlastele on mereriigi staatus üksjagu meelepärane. Olgugi et meri võib meile vahel tekitada kõvasti peavalu, ujutades üle rannikulähedased eluasemed ja lõhkudes sadamarajatisi; põhjustades vaidlusi selle üle, kust keegi kalu võib püüda ning kaableid vedada; kui kiiresti võivad kiirlaevad lahe peal sõita ja kas meil on vaja õlifondi või leiame merereostuse tõrjeks muu lahenduse.

Kuid siiski tuleb tunnistada, et ilma mereta ei kujuta Eestit, meie elulaadi, kultuuri ja loodust ette. Pealegi on uskumatult mõnus kuulata rahulikult loksuvaid laineid või imetleda tormitsevat merd, ilma et selleks peaks ette võtma puhkusereisi kaugele “soojale maale”. Seda enam võiks või lausa peaks me teadma merest palju rohkem ja võrdlemisi põhjalikult.

Sestap püüab ka Eesti Loodus meie hinnalisele varandusele aeg-ajalt tähelepanu pöörata: jõudumööda oleme kajastanud teemasid mere iseärasustest, selle keskkonna hädadest ja vaevadest. Hea meelega on meid selles aidanud Tarmo Soomere Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudist: tema sulest ilmus eelmise aasta ajakirjanumbrites kokku kolm pikka asjalikku lugu. Ta on kirjutanud mereliiklusega kaasnevatest ohtudest (EL 2006/6) ja kiirlaevade lainetest (EL 2006/7 ja 12).

Augustinumbri avaloos püüab Tarmo Soomere aga selgitada ja kirjeldada kaht huvitavat nähtust. Üks neist ületas eelmise aasta augustis uudisekünnise peaaegu kõigis meie ajalehtedes, raadiojaamades ja telekanalites. See pakkus omajagu jututeemat, sest ilusatel päikesepaistelistel, soojadel ja randaminekuks justkui loodud päevadel ei tihanud kuigi paljud merevette ujuma minna. Meie randasid Hiiu- ning Saaremaal ja Põhja-Eestis tabas tookord süvaveekerge, mis muutis suplusvee võimatult külmaks.

Pole kahtlustki, et rannahooajal tekitab säärane külmaveelaine suvitajates nurinat ja pahameelt, kuid seevastu on süvaveekerkega põhjast üles toodud toitainerikas vesi lausa õnnistus mereelustikule. Mõnikord võib säärane “toidukogus” anda tõuke ka sinivetikate vohanguks. Kuid missuguseid mõjusid ja tagajärgi nii süvaveekerge kui ka selle vastand – pealisvee sukeldumine – Läänemeres kaasa toovad, on veel võrdlemisi tagasihoidlikult uuritud. Siiski on Eestis omajagu teadlasi, kes sellega tegelevad ning kelle tööd on paistnud silma ka mujal maailmas. Jääb vaid soovida neile jõudu ja järjekindlust selles vallas edasi tegutseda.