Kui kuuest plaatinametallist üht - plaatinat - tundsid juba vanaegiptlased, siis järgmised neli avastati kõik 200 aastat tagasi ühel ja samal aastal - 1803. Kuuenda plaatinametalli ruteeniumi avastamisaasta üle vaieldakse aga tänini, ja mis meile veelgi olulisem - selle avastamise aule pretendeerivad kaks Eestimaaga seotud meest.

Plaatinametallidele üldnimetuse andnud plaatinat tunti juba Muinas-Egiptuses 4000 aastat tagasi. Sellest ajast pärinevate kuldesemete plaatinasisaldus on kõrge. Vana-Roomas arvati, et plaatina on plii erim. 1748. aastal kirjeldas Hispaania maailmarändur don Antinio de Ulloa põhjalikult oma Lõuna-Ameerika reisil kogetud kullapesemist, mille käigus eraldati kullast plaatina. Plaatina oli kullast odavam ja suure tihedusega plaatinaga oli võimalik kulda n-ö võltsida, lisades seda kullale. Kulla ja plaatina tihedused on lähedased, vastavalt 19,32 ja 21,45 g/cm3. "Valekulla" saamise vältimiseks andis Hispaania kuningas kunagi välja isegi dekreedi, mille kohaselt kullast eraldatud plaatina tuli heita kuninga esindajate juuresolekul jõgedesse, vältimaks nii selle ringlusse minekut.

Järgmisel sajandil plaatina hind tõusis, siis hakati seda metalli kaevandama ning otsima kohti, kuhu varem oli plaatina uputatud, et seda põhjast kätte saada.
Plaatina nimetus tuleneb hispaaniakeelsest sõnast platina, mis tõlkes tähendab hõbedakene, sest plaatina on hõbevalge ja sarnaneb mõneti hõbedaga.

Sobib briljantidega

Plaatina hind kerkis ehtemetallina aga pärast seda, kui 18. sajandi lõpul ilmusid Pariisi kauplusevitriinidesse plaatinasse raamitud briljantehted, mis olid dekoratiivsemad ja milles briljandid näisid suuremana kui kuldümbrises. Briljantehetes kasutatakse tänaseni valdavalt plaatinat.

200 aastat tagasi

Järgmised neli plaatinametalli avastasid 1803. aastal Briti teadlased - Smithson Tennant ja Londoni Kuningliku Seltsi sekretär William Wollaston.
Pallaadiumi avastamislugu algas aprillinaljaga. Aprillis 1803 ilmus Londonis tuntud Forsteri mineraalikaupluse aknale teade, et müüakse uut metalli pallaadiumi, hind 1 shilling graani (= 0,065 g) eest. See oli kui aprillinali, arvati, et "uus metall" on hoopis elavhõbeda ja plaatina sulam. Peatselt ilmus ajakirjas "Nicholson's Journal" teade, milles pakuti sellele, kes valmistab elavhõbedast ja plaatinast pallaadiumi, suurt preemiat - 20 kuldnaelsterlingit, mis tolle aja vääringus vastas 168 grammile kullale. Preemiataotlejaid aga ei olnud. Siis teatas William Wollaston, et tema avastas uue plaatinametalli pallaadiumi ja oli pakkunud välja ka preemia. See on ainus juhtum elementide avastusloos, kus avastamissaladust hoiti nii kaua ja tavatult. Tavaliselt järgneb teade elemendi avastamise kohta kohe, mõnikord isegi enne, kui avastus on lõplikku kinnitamist leidnud.
Pallaadiumi nimetus tuleneb Wilhelm Olbersi poolt 1802. aastal avastatud väikeplaneedi Pallase nimest. Sel ajal oli tava siduda astronoomilisi avastusi keemiaga.
Ka pallaadium leidis kohe rakendamist ehtemetallina. Pallaadiumi ja kulla sulam, nn valge kuld, on väga dekoratiivne.
Wollaston avastas samal aastal ka plaatinametall roodiumi. Nimetus tuleneb roodiumisoolade roosakaspunasest värvusest (kreeka rhodeios - roosa).
Smithson Tennant avastas 1803 osmiumi ja iriidiumi. Esimene sai nime oma ühendite iseloomuliku (mürgise) lõhna (kreeka osme - lõhn) järgi. Et iriidiumisoolad on niisama värvikirevad kui vikerkaar, siis anti teisele metallile nimetuseks iriidium (kreeka iris - vikerkaar).

Plaatinast etalonid

Meetermõõdustiku loomisel 1799. aastal tehti mõõteetalonid algul plaatinast, sajand hiljem asendati need plaatina ja iriidiumi sulamist etalonidega. Meetrietalon kehtis SI-süsteemi kasutuselevõtuni, kilogrammietalon on säilitanud oma tähtsuse nüüdki. Osmium ja iriidium on üldse kõige suurema tihedusega metallid ning ained, mida tuntakse.

Segadused kuuenda ümber

Plaatinametallide avastamisdünaamika on olnud tavatu. Kui esimest plaatinametalli on tuntud aastatuhandeid, siis järgmised neli avastati kõik 200 aastat tagasi ühel aastal. Viimase, kuuenda plaatinametalli avastamisaastaks on aga kas 1808, 1828 või 1844. Kolme avastamisaule pretendeerija hulgas on kaks Eestimaaga seotud meest.
1828. aastal uuris Tartu ülikooli keemia- ja farmaatsiaprofessor Gottfried Wilhelm Osann Uurali plaatinamaaki ja eraldas sellest oksiidina kolm uut plaatinametalli. Ta nimetas neid metalle järgmiselt: ruteenium (hilisladina Ruthenia - Venemaa), poliinium (kreeka polios - hall, sest saadud lahus oli halli värvusega) ja pluraanium. Viimast nimetust tõlgendavad Vene õpetlased lühendina sõnadest plaatina Uuralist, Lääne-Euroopa allikad sõnast pluralis - mitmuslik, sest selle elemendi sisaldus oli maagis kõige suurem. Tolle aja tuntuim keemik Jöns Jacob Berzelius ei pidanud aga avastust tõepäraseks.
Samal ajal töötas Tartus apteekrina Carl Claus, kes lõpetas 1835 Tartu ülikooli ja siirdus 1837 õppejõuks Kaasani ülikooli. Uurali plaatinamaaki uurides avastas Claus 1844. aastal sellest elemendi, mille nimetas ruteeniumiks, nii nagu Osann 16 aastat tagasi. Osann vaidlustas kohe Clausi avastuse, märkides seejuures ära isegi tema (Osanni) poolt antud nimetuse kasutamist. Berzelius aga avastusele vastuväiteid ei esitanud. Vene Teaduste Akadeemia kinnitas avastuse ja määras Clausile 1000-rublase Demidovi preemia. See oli esimene ja ka viimane Venemaal loodusest avastatud element, arvestamata muidugi tuumasünteesil saadud tehiselemente. 1848. aastal avaldatud Clausi tööst võib järeldada, nagu oleks Osann saanud katsel ruteeniumoksiidi. Claus eraldas ruteeniumi sulfiidina.
Kolmas pretendent avastaja aule on Vilniuse ülikooli poolakast keemia- ja farmaatsiaprofessor Andreas (Jedrzej) Sniadecki, kes, uurides Lõuna-Ameerika plaatinamaaki, avastas 1808. aastal sellest plaatinametalli, mille nimetas vastavastatud asteroid Vesta järgi vestiumiks. Seda avastust ei pidanud aga Prantsuse õpetlased tõepäraseks.
Kellele kuulub siis prioriteet? 1968 avaldati Briti keemiaajakirjas William P. Griffithi põhjalik ajalooline uurimus Clausi, Osanni ja Sniadecki teadustöödest. Uurimuses seatakse kahtluse alla Clausi esmaavastus. Järgmistel aastatel on analüüsitud ja võrreldud pretendentide töid, katsetulemusi ja päevikuid, kuid 100-protsendilist selgust pole. Siiski märgitakse viimastes käsiraamatutes ruteeniumi avastajaks Vilniuse professorit Andreas Sniadecki, tartlast Gottfried Wilhelm Osanni nimetatakse aga paralleelavastajaks ning Tartust pärit Carl Clausi ei märgita üldse. Enamik Vene teadlasi peab ruteeniumi esmaavastajaks aga just Clausi.

Hergi Karik (1929) on keemik, Tallinna Pedagoogikaülikooli emeriitprofessor.