Kummaline küsimus! Sama hästi võiks ju küsida, et miks koer hüppab? Tõepoolest, ent ometigi on gasellide ja mitmete teiste antiloobiliikide komme tohutuid hüppeid teha teadlaste tähelepanu köitnud.

Managem silme ette üks rahulik hommikupoolik mõnes Lõuna-Aafrika savannirahvuspargis. Viie-kuue, mõnikord ka kümne-kahekümne kaupa karjas närivad madalat kõrbenud rohtu sinignuud ja hüpikgasellid. Viimased hakkavad juba kaugelt silma tänu kontrastsele mustale kaldvöödile külje peal. Valitseb mõnus vaikus, kõrgel taeva all peab vahti raipekotkas. Järsku kargab üks gasell õhku, lendab vaata et kolme meetri kõrgusele ja pärast allakukkumist põrkab veel paar-kolm korda, kuid nüüd juba tunduvalt väiksema amplituudiga. Kõik rohusööjad ümberkaudu tõstavad korraks pead. Rahurikkuja aga küünitab nina maha ja jätkab murupügamist, nagu poleks midagi juhtunud. Rammestav rahu võtab taas maad. Aeg-ajalt sebib mõni vaksapikkune tuhatjalg mööda liivast teed, kuni taas eemal mõni gasell õhku põrkab?
Selliseid hüppeid sooritavad gasellid väga erinevatel ajahetkedel ja asjaoludel. Mõnikord arvatavasti lihtsalt oma meeleolu väljendamiseks ja teiste karjaliikmetega suhtlemiseks. Üllatav on aga see, et vägevaid hüppeid kohapeal võib kõige sagedamini näha siis, kui kiskja või kiskjad üritavad gasellikarja rünnata. Teatavasti kuulub gasellidele teine koht loomariigis sprindi alal. Mõnesajameetrisel distantsil suudab täies elujõus hüpikgaselli või granti gaselliga konkureerida vaid gepard. Erinevatel andmetel on gasellide kiiruseks mõõdetud 88 kuni 96 kilomeetrit tunnis. Viimast numbrit peetakse siiski aga veidi ülepaisutatuks. Gepardi kiiruseks pakutakse tihti 120 kilomeetrit tunnis, ent ka seda peavad paljud väheke liialdatuks.
Kuid naaskem gasellide akrobaatiliste harjumuste juurde. Pole ju kuigi mõistlik kiskja rünnaku korral hoopis iluhüppeid teha, selle asemel, et oma ülikiiretele jalgadele valu anda. Nüüd olemegi jõudnud küsimusteni, mis loomade käitumise uurijaid - etolooge - gasellide kargamise juures kõige rohkem huvitavad. Kas üritavad antiloobid nende hüpetega vaenlast segadusse ajada? Kujutage ette, et teil tuleb kinni krabada üks kümnetest ja kümnetest suure hooga põrkavatest pallidest. Silme ees läheb kirjuks! Kahtlemata on sellises käitumises oma kaitsestrateegia, ent paljude uurijate arvates on antud juhul tegu hoopiski saaklooma ja kiskja vahelise omalaadse kommunikatsiooniga. Vägevate hüpetega teatab hüpikgasell ründajale - mind ei tasu jahtida! Vaata, kui tugev ma olen! Kes veel suudab nõnda hüpata, ning jõudu jääb mul veel ülegi! Ma jooksen sust igal juhul kiiremini! Ja üllatav, et säärane sõnum jõuab ka õige adressaadini. Kiskjad, peamiselt gepardid ja hüäänkoerad, kes gaselle jahivad, loobuvad enamasti ründamast neid loomi, kes teevad vägevaid hüppeid. Kui on muud saaki, vasikaid ja vanu nõrku loomi, siis pole ju mõtet end nii heas vormis oleva looma jahtimisel hingetuks ajada!

Indrek Rohtmets, bioloog.