Endel Tulvingu raamat "Mälu" ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuselt 2002. aastal. Avaldame siinkohal täismahus tema kolleegi, psühholoog professor Talis Bachmanni kirjutise selle raamatu teemadel.
Mäletan oma esimest viibimist Ameerika Ühendriikides 1980/1981. õppeaastal väga selgesti. Emotsionaalse fooni toimel tekivad sageli püsivad ja erksad mälujäljed. Mäletan sedagi, et üheks kõrghetkeks sellel visiidil oli kohtumine Endel Tulvinguga, kes ei pidanud paljuks (ega mitte ka tülinat tekitavaks - 1980-ndad ja külaline kodu-Eestist!) leida spetsiaalselt võimalust minuga kohtumiseks ühes einelauas St. Louisis. Peeti Psühhonoomiaühingu aastakonverentsi. Juba siis oli Endel saavutanud ülemaailmse kuulsuse kui üks innovaatilisemaid ja mõjukamaid mälu-uurijaid. See kohtumine oli huvitav ja austav. Mõistsin suurepäraselt sedagi, et kuue põhimõjuri hulgas, mis minust taju ja tähelepanu uuriva psühholoogi tegid, oli tõsiasi, et Endel Tulvingu poolt Tartu Ülikooli psühholoogia kateedrisse kingitusena saadetud juhtiva erialaajakirja Perception and Psychophysics'i aastakäikudest avastasin Charles Erikseni jt vaimustavad tööd kognitiivsete protsesside eksperimentaalsest uurimisest. Need tööd näitasid, et ka varjatud tunnetusprotsesse saab põnevalt ja efektselt uurida osavasti välja mõeldud katsete abil. Sama kehtib ka Endel Tulvingu teravmeelsete mälukatsete kohta. Tollest esimesest hetkest tekkis eriline respektitunne Endli kui teadlase vastu; usun, et sellist tunnet on Endel tekitanud ja tekitab paljudes kolleegides. Ja küsimus pole lihtsalt tema teaduslikes saavutustes. On ju kohtutud mitmete teistegi teaduskorüfeedega, ilma et samasugust kogemust või "aurat" sellega ilmtingimata kaasneks.
Looming, mis peaks seisma aukohal
Oleks päris loomulik, et eestikeelses teaduslikus kirjanduses seisaks Endel Tulvingu looming aukohal. Väliseestlase Tulvingu puhul oli see nõukogude võimu ajal praktiliselt võimatu. Nüüd lõpuks on siis pärast esimest pooleldi õnnestunud katset (1994) meil olemas korralik raamat Endel Tulvingult ka eesti keeles. Tänu võlgneme selle eest eelkõige Jüri Allikule kui tõlkijale ja inimesele, kes Kodu-Eesti psühholoogidest on Endliga kõige kauem ja tihedamalt suhelnud. Olulist rolli on täitnud ka Marika Rauk, raamatu toimetaja. Vaatamata sellele, et olen Tulvingu kirjutisi juba ammu inglise keeles lugenud, asusin ikka ka emakeelse teose kallale - ühelt poolt uudishimust, et kuidas siis inglise keelest tuttav Tulvingu teaduskeel nüüd tõlgituna tundub, teiselt poolt respektist ning kolmandaks praktilistel kaalutlustel. Õppejõul, kes oma loengutes ka mäluteemat käsitleb, tuleb ju hoolitseda, et mõistekasutus oleks kolleegide vahel kooskõlastatud.
Ent Tulvingu raamatu olulisus ei ole üksnes teaduslooline ja rahvuskultuuriline. Mälu kui psühholoogilise protsessi ja tunnetusvõime tundmise olulisust on raske üle hinnata. Kõik muud tunnetusprotsessid, eelkõige taju, mõtlemine ja kujutlus, tuginevad mäluandmetele ning mälus talletatud vilumustele. Haridussüsteemi üks põhifunktsioon on ju inimesele teadmiste ja oskuste andmine; see aga on erinevate mälusüsteemide funktsioon, mistõttu mälu kui tunnetusprotsesside süsteemi seaduspärasuste ja olemuse tundmine on oluline kõigile. Pealegi on mälu fundamentaalne nähtus ka eksperimentaalpsühholoogia metodoloogia vaatevinklist. Suures osas katsetest saame katseandmed katseisikute vastuste vahendusel. Vastused aga võtab katseisik enamasti oma mälust, isegi kui tegemist on taju-uuringutega, isiksuse eluseikade üldistamise või emotsionaalse seisundi tagasivaatelise hindamisega. Kõigi muude tunnetusprotsesside uurijad peavad usaldama inimese mälu, aga ka oskama arvestada neid "krutskeid", mida mäluprotsessid teevad. Seda selleks, et mitte enda poolt uuritavale "mittemälulisele" protsessile ekslikult omistada omadusi, mis tegelikult kuuluvad mälule või tulenevad selle mõjust uuritavale protsessile. Veel üheks põhjuseks, miks mälunähtuste kohta saadud teave on oluline, on tõsiasi, et tänapäevastes infotehnoloogilistes süsteemides on mälumehhanismid, näiteks arvutimälu, selle tehnoloogia baas. Kui nüüd ajapikku tehissüsteemid, näiteks robotid või kujutisi ära tundvad ja liigitavad muud süsteemid, jõuavad oma infotöötluslikelt võimalustelt ja stiilidelt inimomasteni, on sellise tehnoloogia loojatel väga oluline tunda inimmälu sisemist ehitust ja toimimisreegleid.
Alljärgnevalt vaatame, millised on raamatu "Mälu" peatükkide olulised sõnumid. Raamatu teksti ümber jutustamise asemel - mälu- ja Tulvingu-huvilistel on oma silmad ja olgu ka oma lugemismõnu - püüan raamatut kasutada äratõukepakuna kommentaarideks.
Endel Tulving ja mälu
See on ainus peatükk raamatus, mille autor või aktiivne osaline pole Tulving. Jüri Allik on teinud tänuväärse töö ja andnud suurepärase ülevaate Endel Tulvingu elukäigust, olulisematest töödest, saavutustest, kohast maailmateaduses, lisaks ka raamatu tagamaadest, ülesehitusest ja põhimõistete tõlkimisest. Seda peatükki saab väga hästi kasutada "miniallikmaterjalina", mis annab linnulennulise, kuid küllaltki representatiivse skitsi nii Tulvingu teaduslikust panusest kui ka moodsa mälupsühholoogia põhiprobleemidest. Esitaksin omalt poolt veel mõned peatükikohased mõtted ja tähelepanekud.
Lisaks saavutusrohkusele, teaduslikule mõjukusele ja "arhetüüpsusele" teadlaskujuna iseloomustab Endel Tulvingut märgatav missioonitunne. See avaldus näiteks juba eespoolmainitud abis noortele kolleegidele sügaval stagnatsiooniajal äärmiselt kasulike ja õpetlike teadusajakirjade saatmisel Tartu ülikooli psühholoogiaosakonda. Või teine näide. 1980. aastate lõpul loodi Euroopa Kognitiivpsühholoogia Ühing, mis muude tegevusvormide kõrval hakkas välja andma ajakirja European Journal of Cognitive Psychology. On teada, et teadusajakirjade "turul" valitseb äärmiselt tugev konkurents ja uuel väljaandel on raske oma kohta teaduspäikese all kätte võita. On teada seegi, et juhtivad teadlased avaldavad oma töid reeglina tippajakirjade lehekülgedel. Tingimustes, kus kognitiivpsühholoogias domineerib Ameerika, ning arvestades uue ajakirja tundmatust, oli Endel Tulvingu poolt ilus ja missioonikas nõustuda osalema selle uustulnuka toimetuskolleegiumis ning avaldada selles üks oma huvitavamatest artiklitest, mis hiljem on palju viitamist leidnud. See aitas kindlasti kaasa ajakirja autoriteedi kasvule ning Euroopa kognitiivpsühholoogia tugevdamisele. Või võtkem Tallinna mälukonverentsi korraldamine mitme rahvusvahelise tippteadlase osavõtul. Samasse ritta kuulub tõsiasi, et ajakirjanikele ja maailma teadusfoorumitel on Tulving ennast tutvustanud just eestlasena, teadvustades oma isamaad nii mõnelegi, kellel varem sellise maa olemasolust aimugi ei olnud.
1. peatükk: Mälu
Ühes Kanada juhtivas psühholoogia aluste õpikus avaldatud peatükk on üks paremaid, mis selle teema kohta avaldatud. Tulvingul on õnnestunud saavutada selguse, teemade olulisuse, ammendavuse ja teaduse hetkeseisu (1990) kajastuvuse harvaesinev süntees. Ja muidugi on peatükk kirjutatud huvitavalt. Tehakse selgeks
· mälunähtuste fundamentaalsus kogu psühholoogia seisukohalt,
· näidatakse mälu ja õppimise mõiste omavahelist erinevust (mis sisuliselt taandub biheivioristliku ja kognitiivpsühholoogilise traditsiooni erinevustele teadmiste ja oskuste omandamise ning kasutamise uurimisel),
· tuuakse ära mälunähtuste süstemaatika ja valdkonna põhimõisted,
· tutvustatakse olulisi eksperimente mälu-uuringute klassikast ning
· seostatakse fundamentaaluuringutes leitud fakte ja seaduspärasusi igapäevaelu seikadega.
Tõendust mäluseaduspärasuste tundmise praktilisest tähtsusest annavad näiteks leheküljed 55-60 ja 99-100, kus tuuakse andmed, kuidas nägude äratundmine sõltub kontekstist, kui ebausaldusväärsed ja mõjutatavad on pealtnägijate tunnistused, ning kirjeldatakse, milles peituvad sellise ebausaldusväärsuse põhjused. Peatükk lõpeb selgepiirilise kokkuvõttega mälu ABC-st. Peatüki kaheksakümmend üks lehekülge on parim eestikeelne materjal mälupsühholoogiast huvituvale algajale.
2. peatükk: Ülevaade "Episoodilise mälu elementidest"
Artikkel rahvusvahelise psühholoogiateadusliku diskussiooni tippajakirjast Behavioral and Brain Sciences (põhiartiklile järgnevad parimate asjatundjate lühikommentaar-artiklid ning põhiartikli autori vastus neile) annab edasi olulise sõnumi. On ekslik taandada inimese mälu uurimine (loomulikult mälule tuginevate) keeleprotsesside uurimisele. Lisaks semantilisele mälule, mis on vajalik keele ning abstraktsete sümbolisüsteemide vaimseks kasutamiseks, on olemas sellest erinev väga oluline mälu alaliik või süsteem - episoodiline mälu.
Juba 1972. aastal väitis Tulving, et semantiline ja episoodiline mälu erinevad
· salvestatud informatsiooni iseloomult (episoodilises on isiklikud ajaliselt märgistatud sündmused ja nende ajalisruumilised suhted),
· autobiograafiliselt seotuselt (episoodiline on isiklik eluseikade mälu),
· reprodutseerimise tingimustelt ja tagajärgedelt,
· alluvuselt interferentsile (episoodilise puhul ilmsemalt).
Tegemist on sõltumatute mälusüsteemidega, mis küll mõjutavad teineteist, kuid mille sisu ei kattu. Tüüpiliseks veaks paljudes mälu-uurimustes on olnud ekslik episoodilise mälu mehhanismidele tuginemine semantilise mälu uurimisel ning saadud tulemuste omistamine ikkagi semantilisele mälule. Tähendusliku info omandamisel säilitatakse omandamisel esinenud episoodi (nt mittesisuline kontekst) teave ning hiljem, reprodutseerimisel, tuginetakse sellele teabele. See aga ei pruugi midagi öelda semantilise mälu situatsioonist sõltumatute tähenduslike ühikute omavahelise seose mälujälje tugevuse kohta.
Episoodiline ja semantiline mälu on mõlemad propositsioonilise mälu osad. See on maailma kohta käiva informatsiooni varasalv. Seega omab see info tõeväärtust, on teadvustatav, teistele inimestele edasi antav ja sageli ka hetkega omandatav. Näiteks pildike eilsest õhtusöögist jaapani restoranis või teadmine sellest, et ringjoone pikkust mõõdetakse valemiga ?d. Erinevalt propositsioonilisest mälust need omadused protseduurilisel mälul puuduvad. Protseduurilise mälu ülesandeks on omandada ning kasutada oskusi ja vilumuslikke protseduure, nagu näiteks Fosbury flopp kõrgushüppes või arvutiklaviatuuri sõrmitsemise oskus teksti sisselöömisel.
Raamatu lk-l 117 on toodud suurepärane ülevaatlik tabel episoodilise ja semantilise mälu erinevustest. Tulving vahendab aset leidnud diskussiooni episoodilise ja semantilise mälu olemuse ja omaduste kohta ning tutvustab olulisemaid katseid, mis võimaldasid jõuda episoodilise mälu täpsema kirjelduseni. Ta osutab sellele, et viimasel ajal väga kuumaks uurimisteemaks kujunenud praiming võib olla kõigist muudest mäluliikidest sõltumatu mälunähtus.
Edasi esitatakse episoodilise mälu uurimise üldteoreetiline taustsüsteem - Üldine Abstraktne Töötlussüsteem. Tegemist on loogiliselt mittevastuolulise ja enam-vähem ammendava mäluprotsesside mõistete süsteemiga, mis võimaldab kirjeldada kõiki episoodilise mälu elemente ja nende suhteid, sammhaaval kõiki astmeid mäluaktis (sündmuse tajust algav ja meeldetuletamisega lõppev akt), kodeerimise (meeldejätmise) ja dekodeerimise (meeldetuletamise) operatsioone ja sündmusi jne. Värskendavalt toimib muidu harvakasutatav ekfooria mõiste, millega tähistatakse teatud kindlat mälust ammutamise protsessi. Ekfoorias kombineeruvad "meenutamise ajenditesse" (näiteks juhuslikult kuuldud fraas parajasti raadios esitatavast muusikapalast) ja episoodilisse mälujälge kätketud informatsioon ekfooriliseks informatsiooniks. Viimane realiseerub elustunud mälujäljes (näiteks mälestuses sellest, kuidas ja kus aastaid tagasi ise sama laulu sai esitatud). Taaskogemine on ekfoorilise informatsiooni teadvustamine.
Tõsiasi, et meenutamisel kombineeruvad nii varasem mälujälg kui ka meenutamise hetkel esitatav informatsioon, osutub eriti oluliseks õiguspsühholoogia kontekstis. Kuulsates Elizabeth Loftuse katsetes on näidatud, kuidas tunnistaja hinnang varem nähtud liiklusõnnetuse asjaolude kohta sõltub oluliselt sellest, millises vormis talle küsimusi esitatakse. Näiteks paludes inimesel avariis osalenud autode kiirust mälu järgi hinnata, sõltus hinnang tugevasti vaid esitatud küsimuse üheainsa sõna valikust. Kui küsiti "Kui kiiresti autod liikusid, kui nad teineteise vastu puutusid?", olid mälupõhised kiirushinnangud oluliselt väiksemad võrreldes nende hinnangutega, mis anti vastuseks küsimusele "..., kui nad teineteise vastu põrkasid?". Enamgi veel - teise küsimuse puhul vastasid tunnistajad sageli, et nad nägid purunenud klaasi, mida varem esitatud sündmuses tegelikult ei olnudki. Mäluprotsesside "krutski" seisneb selles, et enamasti isik kogeb sellist elamust tõepärasena isegi siis, kui see elamus kõne all oleva sündmuse suhtes tegelikult vale või ebatäpne on.
Tulving seletab kodeerimise spetsiifilisuse printsiipi ning töid ja meetodeid, mis selle formuleerimiseni viisid. Teatavasti peavad mälujälg ja meenutamise ajendid (st reprodutseerimisel esinevad taastamistunnused - retrieval cues) teineteisega sobima, selleks et meenutamine aset leiaks. Mida suurem on "kattuvus" või sobivus mälus säilitatava ja meenutamisel esineva informatsiooni vahel, seda parem on meenutamine (reprodutseerimine). Sellest tuleneb tõsiasi, et mälumaterjali meenutamise efektiivsus sõltub palju nendest tingimustest, mis esinesid nii esialgsel materjali kodeerimisel kui ka neist tingimustest, mis esinevad reprodutseerimisel. Igal üksikul mälujäljel on palju erinevaid "tugevusi" sõltuvalt meeldetuletamise tingimustest. Mälujälje tugevus on suhteline mõiste ja pole üksnes meeldejäetava materjali omaduste funktsioon. Meenutamistegevuse kolme võtmeelemendi - mälujälg, taastamistunnused (meenutamise ajendid), nende omavaheline seos - oluliste omaduste tundmine ja arvestamine on meeldejäetu meenutamise mõistmise ja tagamise aluseks. Kui kasulik ja kaunis oleks, kui näiteks kooliõpikute autorid seda arvestaksid ja kasutada oskaksid. Või vähemalt selles suunas mõtlema hakkaksid. Tunnuseid, millele inimene mälust teabe ammutamise toel mõeldes toetub, on väga palju ja väga erinevaid. Millised taastamistunnused või meenutamisajendid on tüüpilised lastele, sõltub nende maailmamudelist, huvidest, keskkonnast, milles nad on palju viibinud, objektidest ja esemetest, millega palju tegelenud; osa on abstraktsed mõisted, kuid veelgi suurem osa konkreetsed visuaalsed ja kuuldavad tajusarnased kujundid kujutluses.
Äratundmise nurjumine on Tulvingu episoodilise mälu uuringute üks tähelepanuväärsemaid leide. Koos Thomsoniga tehtud katsete tüüpiline skeem oli järgmine. Meeldejätmiseks esitati sõnadepaar A-B. Järgmises katse faasis esitati sõna B teiste hulgas äratundmiseks, küsides "Kas te varem seda sõna nägite?". Erinevas tingimuses näidati sõna A taastamistunnusena B meenumiseks. Ühe sellise uurimuse tähelepanuväärne tulemus seisnes selles, et äratundmiseks esitatud sõnad B meenusid varem nähtutena 24 protsendil juhtudest, kuid taastamistunnusena kasutatud sõna A järel meenusid samasugused sõnad B 63 protsendil juhtudest. Tulemus on tähelepanuväärne, sest standardseisukoht traditsioonilises mälupsühholoogias on olnud, et äratundmine on reeglina parem meenutamisest. Paradoksi seletab kodeerimise spetsiifilisuse printsiip. Tugeva ja sobiva taastamistunnuse ning mäluobjekti seose korral saab meenutamine olla efektiivsem kui äratundmine, kus objekt esineb ilma tugeva ja sobiva taastamistunnuseta. Praktikuid (näiteks jälitus- ja uurimistegevuses) peaks julgustama tõdemus, et mingit asja, mida ei õnnestu meelde tuletada ühes olukorras, saab meelde tuletada mõnes teises olukorras. Tarvis on tahta ja osata luua erinevaid meenutamisajendeid (taastamistunnuseid), mille hulgas mõned võivad anda ootamatult häid tulemusi tunnistajatelt võetud meenutuste efektiivsuse paranemise näol.
Äratundmise puhul tuleb hinnata objekti mälukoopia tuttavlikkust, meeldetuletamise puhul, kus koopia puudub, tuleb ekfoorilise informatsiooni toel produtseerida kirjeldus õige objekti koopiale vastavast nimetusest. Pole garantiid, et üks nendest ülesannetest alati teisest lihtsamini täidetav on. Sünergilise ekfooria mudeli järgi (lk 153-156) on mäluobjekti nimetamise künnis kõrgemal kui äratundmise ("tuttavlikkuse") künnis, mistõttu nimetamiseks on tavaliselt tarvis rohkem ja parema kvaliteediga ekfoorilist informatsiooni kui äratundmise puhul. Et mälujäljes sisalduv informatsioon ja meeldetuletamiseks vajalikus meenutamisajendis sisalduv informatsioon on sõltumatud (ortogonaalsed) mõõtmed ekfoorilise sünergia ruumis, võib tekkida nende eriliigiliste informatsioonide mitmesuguseid kombinatsioone. Näiteks madala kvaliteediga mälujälge kätketud teavet saab kompenseerida kvaliteetsete meenutamisajenditega ja vastupidi. Ent esineb ka ekfoorilist informatsiooni, mis on üheaegselt kõrgekvaliteediline nii mälujälje mõõtmes kui ka meenutamisajendi mõõtmes. Subjektiivse usaldusväärsuse ("tõelisuse") tunne meenuva suhtes sõltub just mälujälje informatsiooni teljel väljendunud teabe kvaliteedist (avaldumismäärast). Tulvingu ekfoorilises mudelis põimuvad elegantselt mälupsühholoogia põhimõisted, teadaolevad seaduspärasused meenutamisest ning mäluprotsesside ja fenomenilise teadvuse (vahetu kogemuse) omavahelised seosed. Viimasena mainitud aspekt Tulvingu uurimistegevuses on eriti aktuaalne seoses viimasel kümnendil aset leidnud teadvuseuuringute plahvatusliku kasvu ning populaarsuse tõusuga. Otsigem internetist teavet töödest, mille autoriteks on näiteks Francis Crick, Christof Koch, Gerald Edelman, David Chalmers, John Searle, Ned Block, David Eagleman, Bernard Baars, Patricia Churchland, Nikos Logothetis, Geraint Rees, Chris Frith jpt.
3.-7. peatükk: minevik, olevik, mälukontseptsioonid, praiming, kronesteesia
Valimik artikleid aastatest 1989-2002 jätkab Tulvingu tour de force'i läbi rägastikulise mälu-uuringute maastiku. Iga teema, mida ta puudutab, tugineb tema eelnevatele põhjapanevatele töödele, on seoses kõige aktuaalsemate suundumustega mälu ja teadvuse uuringutes ning sisaldab märgatava annuse uudsust ning arutlustäpsust. Tulving on nüansimeister, kuid tema puhul osutuvad esmapilgul väikesed, märgatud ja märgitud nüansid ajapikku kaalukateks küsimusteks ja arendusteks. Tõmbame mõnedele neist edaspidi jooned alla.
Näiteks mäletamise ja teadmiste säilitamise erinevus. Tulving näitab, et isikliku mineviku mäletamine ja kunagi minevikus õpitu teadmine on erinevad tunnetusprotsessid ning nende ajumehhanismid erinevad. Sellise eristuse tõestuseks kirjeldab ta patsienti K.C., kes mootorrattaõnnetuse tagajärjel ei suuda mäletada midagi oma eluseikadest, kuid teab palju asju ja on küllaltki intelligentne. Ta elab pidevalt olevikus, ent tal puudub psühholoogiline minevik - episoodilise mälu vajak ei võimalda vaimusilmas matkata ajas tagasi ning teadvustada varasemaid sündmusi ja juhtumusi. Samas vastab ta faktiküsimustele maailma asjadest, mängib rahuldavalt malet, omab normaalset IQ-d, mõistab kõnet, loeb ja kirjutab. Semantiline mälu on K.C.-l töökorras. Ta ei mäleta oma isiklikku elu enne ja pärast avariid (episoodid ei teadvustu), kuid teab palju asju maailma kohta (abstraktsed "ajatud" teadmised teadvustuvad). Ent ta ei suuda kujutleda oma tulevikku. Kõnekäänd "kes ei tea minevikku, elab tulevikuta" on siin materialiseerunud ühe patsiendi näitel.
Kas ka normaalse inimese ajutegevuse uuringutega on võimalik näidata episoodilise ja semantilise mälu erinevusi? Vastus on jaatav. Koostöös Jarl Risbergi ja David Ingvariga näitas Tulving, et episoodilisest mälust informatsiooni ammutamisel ja teadvustamisel, võrreldes semantilise mälu ülesande tingimusega, on tugevamini aktiveeritud ajukoore eesmised osad ning semantilisest mälust ammutamisel on suhteliselt aktiivsemad aju tagumised piirkonnad. Aju frontaalpiirkonnad on eriti olulised ajalis-ruumiliste seoste meenutamisel ja läbimõtlemisel. Vaheaju ning oimusagara kahjustused süvendavad episoodilise mälu defitsiiti eriti just selles, mis puutub toimunud sündmuste mäletamisse isikliku elu osana.
Edasistes teiste kolleegidega läbi viidud uurimustes, mis tuginesid positronide emissiooni tomograafiale, näitas Tulving, millised on erinevused aju aktiivsuses informatsiooni mällu salvestamisel ja mälust reprodutseerimisel. Peamine erinevus taandub lateralisatsioonile: salvestamisega seotud aktiivsus on koondunud vasakusse ajupoolde ning ammutamisega seotud aktiivsus paremasse ajupoolde. See tõsiasi ongi Tulvingu poolt formuleeritud printsiibi HERA (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) aluseks. See, millised parempoolse otsmikusagara piirkonnad vastutavad eelkõige episoodilisest mälust ammutamise operatsioonide elluviimise ("episoodilise seadumuse" toimekana hoidmise) ja millised piirkonnad episoodilise mälu informatsiooni enda ekfoorilise elustumise eest, nõuab jätkuvaid täpsemaid uuringuid. (Kullakaevamine pole veel kuld ise.) Üks asi näib olevat väga tõenäoline: episoodilise seadumuse elluviimine on tihedalt seotud kronesteesiaga. Kronesteesia funktsiooniks on subjektiivse aja teadvustamine, mis paneb aluse võimele vaimusilmas ajas tagasi rännata kas kaugemale või lähemale ning sättida mingeid ajavahemikke minevikust, mille vältel toimunut taaselustatakse ja kujundites analüüsitakse. Kronesteesia tähendab ühtlasi võimet olla teadlik oma ajas kestvast olemasolust (olles seega autonoeetilise teadvuse vormiks).
Pildi teeb keerulisemaks suhteliselt hiljuti avastatud mälunähtus - praimimine. Mingi mäluinformatsioonile tuginev tegu muutub hõlpsamaks seetõttu, et objekt, millele tegu on suunatud (näiteks sõnafragmentide põhjal äratundmist eeldav sõna) on varem juba esinenud. Praiming ei taandu ammendavalt ei semantilise, episoodilise ega protseduurimälu alla. Nagu protseduurimälugi, on praimimisel tekkiv mälujälg teadvustamata (nt inimene ei pruugi teadlikult mäletada praiminguobjekti varem esinemist), kuid erinevalt protseduurimälus säilitatavast salvestab praiming mällu informatsiooni tähendusi või objekti tajutavat struktuuri omavate entiteetide kohta. Kontseptuaalse praimingu puhul on tegemist millegi eelteadvusliku või teadvusvälise ?semantilise? mälu taolisega; esemete tajutavate omaduste alusel toimuva praimingu puhul on tegemist tähendusest sõltumatu, objekti väljanägemisest väga spetsiifiliselt sõltuva pertseptiivse praiminguga. Viimane on arvatavasti tähenduse-eelne pertseptiivne representatsioonisüsteem (PRS), millele juurdepääs on automaatne ja mis tekib implitsiitse mälu osana. Implitsiitse mälu informatsioon pole teadvustatav, kuid see võib avaldada mõju toimingutele, otsustustele ja hilisemale (muude) objektide teadvustamisele. Praiming on stohhastiliselt sõltumatu eksplitsiitsest mälust. Praimingu ilmnemine ei sõltu teadvustatud mäluprotsesside ilmnemise sagedusest ega eksplitsiitse mälu erinevate vormide töökorras olekust. On usutav, et praimimisel kasutatavad mälujäljed erinevad episoodilise ja semantilise mälu poolt kasutatavatest jälgedest.
Aga kuidas siis praimingut avastada, kui see katseisiku teadvusele avatud ei ole? Selleks on vastavad teravmeelsed eksperimendid, mille avastamisrõõmu, vaatamata kiusatusele siinkohal lugejat üllatada, jätaksin sellelesamale lugejale.
Lõpetuseks
Enamus kiidulauludest riskib saada tõlgendatud kui ebasiiras ja/või (teadus)poliitiline. Kas siis Tulvingu (ja Alliku ning Rauk'i)"Mälu" on puudustevaba? Muidugi mitte. Kui mitte muudel põhjustel, siis tänu uuritavate nähtuste komplitseeritusele ning inglise ja eesti keele küllaltki suurele erinevusele, oleks utoopiline eeldada nn täiuslikku tõlget. Isegi kui puhtalt eestikeelse teksti selguse ja lugemismõnu seisukohast vaadatuna on Jüri Allik ja Marika Rauk ära teinud väga hea töö, ohverdamata teaduslikku adekvaatsust, on siiski alles jäänud mõned kontseptuaalsed vaieldavused. Mõtlen, et need on erialased ?maitseasjad?, aga pean nad siiski välja tooma. Esiteks, retrieval cue tõlkimine ?meenutamisajendina? ei tundu kõige õnnestunum. Nii psühholoogidele kui ka diletandi keeletajule sisaldab ?ajend? lisaks taotletud ?osundavale?, ?taastamist abistavale? või ?suunavale?, ?taastamistunnuselisele? ka motivatsioonisfääriga seotud konnotatsiooni. Meenutamise ?ajendit? võib tõlgendada kui midagi, mis motiveerib meenutama, tõukab inimest selleks, põhjustab meenutamist. Ent meenutus võib esile manatud saada ka tahtmatult, spontaanselt. Pealegi ei eksisteeri Tulvingu teooriast lähtuvalt praktiliselt olukordi, kus mälujälg üksi või meenutamisajend üksi edukale meenutamisele viivad. Nad esinevad koos. See aga ei luba ühte neist paarisrakend-mõistetest ajendiks nimetada ilma teisega sedasama tegemata. Seetõttu oleksin eelistanud siiski kohmakamaid, kuid sisuliselt täpsemaid mõisteid - ?taastamistunnus? või ?meenutamisosundaja?. (Pealegi, tagasitõlge inglise keelde annaks cue asemel midagi lähedasemat draivile, motiivile või incentive?ile.) Teiseks, performance?i tõlge ?oskuseks? pole õnnestunud. Tegemist on pigem ?sooritusega?, ülesande täitmisega, selle edukusega. Tõlgiksin ka veridical mitte kui ?usaldatav?, vaid kui ?tõepärane?. Ja lõpuks - lk 138 on trial tõlgitud kui ?katse?, kui räägitakse katsesisestest ja katsetevahelistest erinevustest. Parem oleks lauseehitust muutes jääda ?(üksik)katsetuse? või ?testi? või siis ?proovi? juurde.
Millised on need kolm "kohtuseaduslikku" sõnumit paljude erinevate hulgast, mida Tulvingu mäluraamatu puhul lugeja mällu jätta tahaksin?
1. Vältigem ühte lihtsat lõksu, millesse võite kergesti sattuda, kui märkate, et Tulvingu uurimustes on katsetes kasutatavateks stiimulobjektideks sõnad. Oluline on mõista, et ehkki sõnad tunduvad iseenesest kuuluvat tähenduslike, semantiliste protsesside (sh mälu) uurimise loomulike stiimulite hulka, kasutab Tulving neid eelkõige episoodilise mälu mõistetes. Teda ei huvita mitte niivõrd see, kuidas katseisik saab aru, mida üks või teine sõna tähendab ja kas see tähendus mälus püsib, kuivõrd see, kas katseisik tunneb ära, et seda sõna esitati varem stiimulina. See aga on episoodilise, autonoeetilist ekfooriat tekitava mälusüsteemi funktsioon.
2. Tulvingu teaduskarjäär on läbi teinud muutuse, mis on tunnuslik kogu moodsale kognitiivpsühholoogiale. Suur osa kõige mõjukamatest tunnetusprotsesside uurijatest, kes alguses olid puhtad eksperimentaalpsühholoogid, on järkjärgulise neuroteaduste meetodite kaasamisega ja tunnetusprotsesside aluseks olevate ajuprotsesside uurimisega koostöös neuroteadlastega muutnud uuema psühholoogia interdistsiplinaarsemaks ja loodusteaduslikumaks. Teisi sarnaseid näiteid - Harvardi ülikooli professor Stephen Kosslyn juhtiva kujutluseuurijana, professor Michael Posner juhtiva tähelepanu-uurijana, professor John Caccioppo juhtiva sotsiaalse kommunikatsiooni uurijana jpt.
3. Mälu pole mitte "asi salvestiste laos", vaid emergentne psühholoogiline protsess. Mälujälgi ei eksisteeri sõltumata nende kasutamisest.
Kasutagem siis omagi mälu selliselt, et meenutamisajendite hulgas sageli Endel, Toronto, Rutt, sünergiline ekfooria jpt tulemuslikud oleksid. Seda ei juhtu aga ilma mälujälgedeta... "Mälu" jälgedeta?
Talis Bachmann
Tartu Ülikoli Õigusinstituudi kognitiiv- ja õiguspsühholoogia professor
|