Sügisel ja talvel sagenevad jutud sellest, kuidas pimedam aeg toob kaasa depressiooni. Uurimused kinnitavad siiski, et kõige tähtsam pole mitte pimedus ja valgus, vaid inimsuhted. Kui need on korras, ei ole ka pimedus liiga pime, kui aga korrast ära, on valgustki raske taluda.

Depressiooni mõiste tõi 1845. aastal käibele Saksa psühhiaater Wilhelm Greisinger. Edaspidi hakkasid seda nimetust kasutama mitmed teadlased, sealhulgas Emil Kraepelin, ning mõiste depressioon asendas mõne aja möödudes termini melanhoolia. Viimatimärgitu pole siiski käibelt täielikult kadunud veel nüüdisajalgi, teisalt kuuleb aga haiguslikku meelelolu alanemist tähistavat sõna depressioon tänapäeval väga sagedasti mitte ainult meditsiinisfääris, vaid ka argielus.
Depressioon on täna, 21. sajandi alguses väga aktuaalne - epidemioloogilised uuringud maailmas näitavad, et 15 kuni 20 protsenti täiskasvanuist kannatab depressioonisümptomite all ja vähemalt 12 protsendil neist esineb depressiooni. Just depressioon on ka kolmveerandi psühhiaatriliste patsientide hospitaliseerimise põhjuseks.
Võitlus depressiooni vastu ei olegi nii lihtne, kuna seda põhjustavad nii psühhogeensed tegurid, näiteks psühhotraumad, kui ka endogeensed tegurid, näiteks geneetilised. Seega asuvad depressiooni põhjused nii inimeses endas kui ka teda ümbritsevas keskkonnas. Kindlasti ei ole õige depressiooni kujunemist ja püsimist seletada vaid ühest tegurist lähtudes. Psühhotrauma korral etendab depressiooni tekkes suurt rolli inimese kogu omapära - eelkõige mõtlemine ning kognitsioonid ehk vastuvõetud informatsiooni töötlemine, järeldamine ja otsuste tegemine, aga ka kehaline seisund.

Mustvalge maailmapilt viib optimismi

Depressioonile kalduvad enam inimesed, kelle tunnetuslaad on liialt mustvalge ehk äärmuslik. Selline inimene kogeb tavaliselt sagedamini negatiivseid elamusi, sest mõte on ju see, mis inimese üles keerab. Teadlased väidavad, et neil, kes suhtuvad asjadesse optimistlikult, on võimalus haigestuda depressiooni ligi kuus korda väiksem.
Ka kehalised haigused nõrgendavad organismi ja võimaldavad depressioonil kergemini tekkida. Samas tuleb rõhutada, et depressioon võib omalt poolt põhjustada ja süvendada füüsilisi vaevusi. Meeleolu mõjub kehale ja vastupidi. Eriti soodustavad depressiooni teket rasked kehalised häired nagu parkinsoni tõbi, halvaloomuline kasvaja, aids jt. Tugevalt mõjutavad inimese enesetunnet hormonaalsed muutused, mis võivad koguni olla depressiooni põhjustajaks. Vähene serotoniini ja noradrenaliini hulk ning kortisooli ülikogus võivad käivitada masendava depressiooniahela inimese tunnetustegevuses. Biokeemiliselt on depressiooni olemus siiski palju keerulisem ja selles valdkonnas tehakse pidevalt uusi avastusi. Isegi kaltsiumi madal tase veres võib soodustada depressiooni teket.
Kindlasti ei saa jätta esile tõstmata, et ka ülekoormus ja töötamine endale puhkust andmata võivad põhjustada kurnatusseisundi, mis soodustab depressiivse meeleolu teket ja süvenemist.
Päriselt ei saa mööda ka aastaaegadest, eeskätt vähesest valgusest tingitud depressiivsetest meeleolumuutustest, ent psühhiaatri poole pöördutakse sel põhjusel siiski haruharva. Melatoniini ainevahetuse tase, mis on seotud valguse hulgaga, mõjutab küll inimese tunnetustegevust, kuid see ei seisa depressiooni tekkes sugugi esimesel kohal. Palju tähtsamad on siiski sotsiaalsed suhted, mis võivad oluliselt rikkuda inimese meeleolu.

Depressioon ja pärilikkus

Rõhutama peab kindlasti pärilikkuse osatähtsust depressiooni haigestumisel, ja seda eriti bipolaarse häire ehk maniakaal-depresssiivse psühhoosi (MDP) korral, mil haiguslikule, tugevale meeleolulanguse perioodile järgneb haiguslik meeleolu tõus. Uuringud näitavad, et üle 20 protsendi MDP haigete järeltulijaist kannatavad samuti depressiooni all. Pärilikkuse osatähtsus unipolaarse depressiivse häire ehk haiguse korral, kus normmeeleolu vaheldub haiguslike masendusperioodidega, ei ole nii suur. Väärib märkimist, et kui mõlemad vanemad on depressioonihaiged, siis ka nende lastel on suur tõenäosus, ligikaudu 50 protsenti, haigestuda depressiooni. Juhul kui üks vanematest kannatab haigusliku meeleolulanguse all, on nende lastel tõenäosus haigestuda depressiooni 20 protsenti.

Tarbimisühiskond toob depressiooni

Ka kultuur ja tarbijalik eluhoiak soodustab depressiivsete häirete teket. Seda põhjusel, et inimene kipub end pidevalt kellegi või millegagi võrdlema - olen ma teistest halvem või parem? Juba 1955. aastal jõudsid niisugusele järeldusele Joseph W. Eaton ja Robert J. Weil, kes korraldasid ühe siiani laiaulatuslikuma kultuuridevahelise uuringu depressiooni epidemioloogia osas. Nende poolt uuritud traditsionaalses (loodusrahva) kultuuris, kus polnud olulist rikkust ning kus inimesed olid enamasti orienteeritud nauditavale perekonnaelule, ei esinenud märkimisväärset depressiooni, polnud vägivalda ega kuritegusid.

Kes ja kuidas

Paljud inimesed arvavad, et depressiooni on kerge ära tunda. Ent arstid ja psühhiaatrid kogevad oma igapäevapraktikas, et alati see siiski nii lihtne ei ole.
Nagu teada, on depressiooni olulisemateks tunnusteks alanenud meeleolu, pessimistlik suhtumine tulevikku, huvide ja elurõõmu kadumine, aktiivsuse vähenemine. Meeleolu alanedes väheneb sageli ka kontsentratsioonivõime, inimene tunneb jõuetust ja väsib kergesti, tema enesehinnang alaneb ja eneseusaldus väheneb. Depressioonihaige kogeb süü- ja väärtusetusetunnet, elutüdimust, tema uni on häiritud, mälu halveneb, isu alaneb ja teda vaevavad enesetapumõtted.
Väliselt on depressiivne inimene miimikavaene, kõneleb vaikse häälega ja on sõnaaher, ta liigutused ja kõne on aeglased. Näoilmes peegeldub tihti kurbus, ta poos on n-ö longus, sageli tuleb ette nuttu ja ohkamist.
Nagu juba eespool märgitud, ei ole depressiooni alati lihtne esmasilmapilgul avastada, sest mõnigi inimene püüab oma masendust naeratava maski taha peita ning sageli on depressiooni liitlasteks ka ärevus, ärrituvus ja rahutus.
Tähelepanekud näitavad, et alanenud meeleolu muudab inimese pikapeale järeleandlikuks ja sõltuvaks. Seetõttu vajab ta ka psühholoogilist tuge. Abitu käitumine hakkab arenema seetõttu, et depressiivne inimene tajub, et ta ei kontrolli enam sündmuste kulgu ning tunneb, et tal puudub võime midagi omalt poolt mõjutada. Abitustunne on ka üks tegur, mis soodustab ettemääratusse, saatusesse ja musta maagiasse uskumist.
Depressioonil on muidugi ka mitmesuguseid ealisi ja soolisi iseärasusi.
Lastel esineb meeleolu languse korral kõige enam just psühhosomaatilisi ja käitumuslikke häireid. Näiteks väga halva hinde saanud laps võib meeleolu languse korral kaevata kõhuvalu üle või tunda vastumeelsust kooli suhtes, mis võib viia koguni koolist puudumisteni. Kindlasti tuleb rõhutada, et depressioon võib olla ka üheks oluliseks põhjuseks, miks õppeedukus hakkab langema. Statistika näitab, et psühhosomaatilisi hälbeid esineb poistel ligikaudu kolm korda rohkem kui tütarlastel ja seega peaks poistesse suhtuma erilise tähelepanelikkusega.
Vanemaealiste puhul tuleb depressiooni haigestumise juures esile tuua eelkõige kognitiivset ehk tunnetuslikku defitsiiti, mis võib luua lausa pseudodementsuse pildi - inimene paistab intellektuaalselt taandarenenuna. Ta on vähetaiplik, ei suuda kohaneda ümbritsevaga ja ei saa sellest aru. Kindlasti esineb vanemaealistel depressioonihaigetel rohkesti väsimustunnet ja kehalisi häireid ning ka haiguslikku muretsemist oma tervise pärast. Kõrge vanus toob kaasa ohu kogeda depressiooni korral ka meelepetteid.
Depressiooni sooliste iseärasuste juures tuleb märkida, et naistel esineb depressiooni küll kaks korda sagedamini, kuid naised sooritavad suitsiidi ehk enesetappu 3 kuni 4 korda harvemini kui mehed. Meeste hulgas on märgatav depressiooni tõus 40.-49. eluaastani, naiste hulgas 50.-59. eluaasta vahel.
Nagu kogu elu ja iga haigus, allub ka depressioon arengu seaduspärasustele. Kui paar sajandit tagasi domineeris depressiooni korral süütunne - inimene tundis südamevalupiina oma eksimuste pärast, siis nüüd on see harv nähtus. Näib, et tänapäeval on südamevalu asemele tulnud raev, mis suunatud endast väljapoole - agressiivsus. Kas agressiivsus ümbritseva suhtes võtab endale kindla koha süütunde asemel, sellele võib ainult aeg vastuse anda. Palju inimene ise suudab oma tuju juhtida, oleneb kindlasti temast endast, aga ka toetavast keskkonnast, mis aitab kergemini ületada meeleolu madalseisu ja hoiduda haigestumisest.
Depressioonil on niisiis hulk põhjusi - kõige enam tuleb aga rõhutada sotsiaalsete suhete tähtsust.

MARIA TEIVERLAUR (1955) on Akadeemia Nord professor, kliinilise psühholoogia õppetooli juhataja.