Nii oleks ehk pealkirjastanud oma esikaaneloo Keskaegkonna teadusajakirjanik, kui ta oleks parasjagu teinud reportaaþi kusagilt muistse India ookeani kaldapealselt.

Tõsiasi on siiski see, et dinosauruste sugu sai hääbuda täielikus meediavaikuses, sest pärisinimene Homo sapiens sapiens astus oma esimesed sammud Aafrika pinnasel alles praktiliselt 65 miljonit aastat hiljem. Ka kõige optimistlikumate antropoloogide hinnanguil juhtus see kõigest 120 000 – 130 000 aastat tagasi. Eesti Entsüklopeedia annab Keskaegkonna kestuse puhul ainuüksi veaks ±3 miljonit aastat, mis näitab, kuivõrd lootusetult lühike aeg on Maa ajaloo taustal 100 000 aastat. Kas miljonite aastate taguseid sündmusi, näiteks Chicxulubi boliidi langemist ning dinosauruste agooniat saabunud pimeduses ja külmas või sulakulla voolamist maakoore lõhedes on meil kergem ette kujutada kui eelmises Horisondis jutuks olnud negatiivseid absoluutseid temperatuure? Igal juhul selgub geoloogide Heldur Nestori ja Mare Isakari kirjutisest, et Keskaegkonnas toimunu mõjutab meie elu kõige otsesemas mõttes igal päeval, kui täidame oma auto bensiinipaaki mustast kullast toodetud bensiiniga või liigutame veebipankade vahendusel virtuaalseid summasid, millistele vastavad kullakogused peituvad lugematutes pangakeldrites.

Hoolimata sellest, et Maa mõõtkavas on 100 000 aastat köömes, ei mäleta inimkonna kollektiivne mälu neist aegadest miskitki. Eestigi jääaja-aegseid olusid tuleb tänasel teadlasel minna uurima hoopis Antarktikasse. On tore, et meil jätkub mehi, nagu Enn Kaup ja Mart Saarso, kel on ettevõtlikkust pürgida Eesti Antarktika-baasi ja Antartika-ekspeditsiooni loomise poole.

Aeg on üks suhteline asi ka märksa lühemate vahemike puhul. Inimene teab-mäletab paremini ikka neid asju, mida ta ise on näinud või käega katsunud. Nii on ka meie teadmistega Leedust, kellega me 20. sajandi teisel poolel kuus aastakümmet ühiselt Nõukogude okupatsiooni käes vaevlesime. Ometigi rõhutab ajaloolane Hannes Walter oma esseistlikus mõtiskluses, et oleme pigem erinevad, teatud määral isegi suhtumises sellesse samasse Nõukogude okupatsiooni.

Ja veel on käesolevas numbris paar vihjet üle aegade kestvatele kummalistele sidemetele. Nimelt lõpetas Johan Laidoner, kelle 120. sünniaastapäeva veebruaris tähistasime, 1905. aastal tollase Vilno sõjakooli, teiselt poolt on aga Johan Laidoneri meenutades põhjust rääkida hoopis sumeritest, assüürlastest ja kiilkirjatahvlitest. Mees, kes võitis Vabadussõja, aga kelle käed olid seotud Talvesõja päevil, on rikastanud ka Tartu Ülikooli vanaaja kogusid. Muide, kas teate, kuhu asetas assüürlane kirja, kui ta selle 3000 aastat tagasi valmis oli kirjutanud? Kas ümbrikku, puuvillasest riidest kotikesse, spetsiaalsesse puidust karpi või hoopis savist kastikesse? Vastus on väärt miljonit. Kui te vastust ei tea, leiate selle käesoleva Horisondi lehekülgedelt.