Laidoneri missioon Mosulis oli globaalpoliitiline aktsioon, ainus taoline, mis kunagi on usaldatud Eesti Vabariigi kodanikule. Laidoner sai selle missiooniga kindlasti kõige tuntumaks eestlaseks maailmas.

Mida Laidoner Mosulis tegi?

28. septembril 1925 valis Rahvasteliidu Nõukogu Laidoneri täisõiguslikuks volinikuks Türgi ja Iraagi piiritüli lahendamisel Mosuli piirkonnas. Et Iraagi kuningriik ei olnud siis veel Rahvasteliidu liige, kaitses tema huvisid eestkostjana Briti impeerium. Tegelikult tülitsesid piiri üle seega Türgi ja Inglismaa.

Lausanne’i lepingu 3. artikli põhjal jäi Türgi-Iraagi piir määratlemata. Otsustati, et kui Türgi ja Briti valitsus ei jõua üheksa kuuga omavahelise kokkuleppeni, läheb otsustamisõigus Rahvasteliidu Nõukogule. Nii ka sündis. Ajutine piir määrati kindlaks Brüsseli konverentsil oktoobris 1924 ja kandis tinglikku nimetust “Brüsseli joon”. 30. septembril 1924 moodustas Rahvasteliidu Nõukogu lõpliku piiri määramiseks 3-liikmelise komisjoni, mis töötas vaidlusaluses piirkonnas 1925. aasta algul. Komisjon esitas aruande 3. septembril 1925, kuid Türgi seda ei tunnustanud. Rahvasteliidu Nõukogu suunas tüli rahvusvahelisse kohtusse.

Samal ajal ilmnesid kaebused, et Türgi ignoreerib nn Brüsseli joont ja terroriseerib piiriäärseid asulaid. Briti ülemkomissar ja peakonsul Iraagis aastail 1923–1929 Henry Robert Conway Dobbs väitis, et türklased terroriseerisid ka kristlasi omal poolel Brüsseli joonest, mis sundis 3000 kaldealast põgenema Iraaki.

Olukorra selgitamiseks määraski Rahvasteliidu Nõukogu ametisse erivoliniku – kindral Johan Laidoneri, kelle abideks nimetati Tshehhoslovakkia ja Hispaania esindaja. Volinikuna oli Laidoner koostöös Rahvasteliidu vastava alamkomisjoniga, mis koosnes Hispaania, Rootsi ja Uruguai esindajaist.

26. oktoobril 1925 saabus Laidoner koos saatjatega üle Beiruti Bagdadisse ja siirdus siit 30. oktoobril vaidlusalusele alale Mosulis. Et Türgi keeldus teda riiki lubamast, tuli uurimine läbi viia Iraagi poolel.

10. detsembril 1925 esitas Laidoner oma tegevusaruande Genfis Rahvasteliidu Nõukogule. Ta nentis, et kaardid on ebatäpsed ning piir maastikul ebamäärane, kuid pole mingit kahtlust, et Türgi regulaararmee on kristlasi süstemaatiliselt terroriseerinud – tapnud, vägistanud ja röövinud.

16. detsembril 1925 tegi Rahvasteliidu Nõukogu lõpliku otsuse ja tunnistas Mosuli Iraagi valduseks. 5. juunil 1926 sõlmitud Briti-Iraagi-Türgi kolmepoolse leppega pidi ka Türgi tunnistama Mosuli Iraagile kuuluvaks. “Iraagi riigi olemasolu ilma Mosulita oleks olnud väga küsitav … Kindral Laidoneri … mäletab Iraagi riik alati tänulikult,” kirjutas ülemkomissar Dobbs.

Milles seisnes Mosuli tähtsus?

1534. aastal läks nüüdne Iraak, mis siis kandis Mesopotaamia nime, Türgi sultani võimu alla. Tegelikeks valitsejateks kohapeal olid veel 300 aastat mamelukid. 1851. aastal võttis sultan Iraagi oma otsevalitsemisele. Iraak jaotus kolmeks provintsiks ehk vilajetiks: Mosul, Bagdad ja Basra.

19. sajandi teisel poolel algas Briti-Saksa võistlus mõjuvõimu pärast Türgis. 1860. aastal sai Briti firma Lynch Co laevandusmonopoli Iraagi vetes Pärsia lahel. 1899 saavutasid sakslased revanshi – Deutsche Bank omandas kontsessiooni nn Bagdadi raudtee ehitamiseks. Raudtee algas Konyast Türgi Väike-Aasias ja siirdus üle Halabi Eufrati ääres Mosulisse Tigrise ääres ning sealt Bagdadi kaudu Basrasse Pärsia lahe rannamaal. Kogu raudteest, mille pikkuseks on 2450 kilomeetrit, valmis aastail 1903–1918 umbes kaks kolmandikku. Ehitus lõpetati 1940. aastaks, kuid juba inglaste kontrolli all.

Inglaste esmane huvi Iraagis oli maaühenduse säilitamine Briti mõjualusest Egiptusest kuni Briti Indiani. Sakslaste raudteehange ohustas seda tõsiselt, sidudes Türgit üha tihedamalt Inglismaa-vastaste riikidega. Mosul oli tähtis piirkond Briti-Saksa huvide ristteel.

*

1885 leiutasid Carl Friedrich Benz ja Gottlieb Daimler töökindla bensiinimootori ja 1893 Rudolf. Diesel – diiselmootori. Algas sisepõlemismootori võidukäik. 1914 oli maailmas juba 2 miljonit autot, 1920. aastaks – 10 miljonit. Sündis lennundus. Laevad läksid üle kivisöelt naftale.

20. sajandi alguskümnendeil muutus nafta kivisöe asemel tähtsaimaks energiaallikaks. Kivisütt leidus Briti saartel küllaga, veel 1935. aastal andis Inglismaa viiendiku maailmatoodangust. Ent naftat Inglismaal ei olnud, ei olnud ka Indias ja Briti Aafrika valdustes. Nafta oli Lähis-Idas. Saksamaal oli samuti sütt, kuid mitte naftat. Londoni ja Berliini võistlus ülemvõimu pärast Lähis-Idas muutus võitluseks nafta pärast.

- 1904 – Saksa firma Deutsche Petroleum AG sai naftapuurimise kontsessiooni Mosulis.

- 1912 – Deutsche Bank omandas õiguse 25 protsendile Iraagi naftatoodangust.

- 1914 – kasutades Esimese maailmasõja puhkemist, kus Türgi asus Saksa poolele, okupeerisid Briti-India väed Pärsia lahest sooritatud dessandiga Basra.

- 1916 – Inglismaa ja Prantsusmaa sõlmisid salaleppe (nn Sykesi-Picot’ leping), millega Türgi valdused jagati mõjusfäärideks: Liibanon ja Süüria läksid Prantsusmaale ning Palestiina ja Iraak Inglismaale.

- 1917 – Briti väed okupeerisid Bagdadi (sõjaväevalitsus püsis 1920. aastani).

- 1918 – Briti väed hõivasid novembris Mosuli.

- 1927 – Mosulis algas massiivne naftatootmine, naftamaardla avastati ka Kirkukis.

- 1929 – Iraagi nafta ekspluateerimiseks loodi Iraq Petroleum Co Briti (British Petroleum ja Royal Dutch Shell), Prantsuse ja USA naftakontsernide tütarettevõttena.

- 1931 – Iraq Petroleum Co sõlmis Iraagiga lepingu, millega sai kuni aastani 1996 kontsessiooni nafta puurimiseks 90 000 ruutkilomeetri suurusel alal (kaks Eestit!).

- 1934 – Iraq Petroleum Co alustas ulatuslikku naftatootmist.

- 1935 – valmis naftajuhe õliväljadelt Vahemere sadamaisse.

Briti ülemvõim Iraagis kui nafta garantii

Sykesi-Picot’ leping realiseerus Sèvres’i rahuga 10. augustil 1920, millega Briti valitsus sai mandaadi muu hulgas Iraagile. Iraak kui haldustervik moodustati Briti globaalstrateegilisi vajadusi silmas pidades ja osutus sama ebaloomulikuks riigiks nagu Jugoslaavia või Tshehhoslovakkia, mille lagunemine oli algusest peale sisseprogrammeeritud. Tänapäeval on Iraagi pindala 438 000 ruutkilomeetrit, millest põllumajanduslikult kõlblikku maad on umbes 12 ja metsa alla 2 protsendi. Üle 70 protsendi inimestest elab valdavalt armetutes oludes suurlinnades. Ilma naftaekspordita Iraak sureb.

Iraagil puudub selge etniline põhi. Praegu on elanike arv sõjaeelsega võrreldes küll järsult kasvanud: 3 miljonilt 23 miljonini, ent jäänud on rahvuslik ja usuline segadus. Sõja eel olid kaks kolmandikku elanikest araablased, lisaks türklased, kurdid, armeenlased ja juudid. Araablased jaotusid peaaegu pooleks kahe teravalt vaenuliku islami usulagu vahel: 50 protsenti shiiidid ja 40 protsenti sunniidid. Praeguseks on juudid tapetud või põgenenud, samuti suurem osa kristlikke armeenlasi. Massiliselt on mõrvatud ka kurde. Ometi on 77 protsendi araablase kõrval 19 protsenti kurde ning lisaks muid rahvusi. Islamiusulised (96 protsenti) jaotuvad 59 protsenti shiiitideks ja 37 protsenti sunniitideks, kusjuures Türgi võimu pärandina on sunniidid jätkuvalt võtmepositsioonidel.

Suurbritanniale anti mandaat Iraagi valitsemiseks esialgu 1928. aastani. Selle aja kestel pidid inglased aitama luua Iraagi enese haldusaparaadi. Töö ei olnud kerge. Juunis 1920 puhkes mäss, mis kohati omandas tõsised mõõtmed. Briti The Manchester Regiment kaotas ühes lahingus isegi 400 meest. Oktoobriks oli maa siiski rahustatud – 10 000 mässajat tapetud ja Iraagist asuti moodustama kuningriiki. Kuningaks kutsuti 1921. aastal Meka suursheriifi Hussain ibn Ali poeg Faisal (1885 Meka – 1933 Bern), kes Esimese maailmasõja ajal juhtis beduiinide võitlust türklaste vastu Hedzhasis Araabia poolsaare läänerannal. Septembris 1920 marssis ta Damaskusesse ja kuulutati 1920 Suur-Süüria kuningaks. Kui prantslased said aga mandaadi Süüriale, pidi ta samal aastal lahkuma. Tema toetuse eest tänulikud inglased kutsusid Faisali 23. augustil 1921 kolonel Lawrence’i mõjutusel Iraagi kuningaks. Kuninga võim oli piiratud. Vaimukas kuningas kutsus end ise Inglise koloniaalametnikuks kuninga ametikohal. Faisali valitsemisajal sai Iraagist ometi läbi kompromisside Londoniga rahvusvaheliselt tunnustatud riik:

- 1922 – sõlmiti Iraagi-Briti liiduleping, mis allutas Iraagi välispoliitika Briti kontrollile, kuid tagas muu hulgas Iraagi huvidele Mosulis inglaste kaitse. Iraagi armeed asusid koolitama Briti ohvitserid, riigipanka tulid Inglise eksperdid. Londoni huvisid valvasid ülemkomissar ja peakonsul.

- 1925 – võeti vastu Iraagi põhiseadus, mille kohaselt riik sai kahekojalise parlamendi. Ülemkoja 20 liiget nimetas kuningas, alamkoja 88 liiget valis rahvas.

- 1926 – sõlmiti kolmepoolne Inglise-Iraagi-Türgi leping, mis tagas Mosuli kuulumise Iraagile

- 1927 – sõlmiti uus sõprusleping Londoniga, mis pikendas Briti 1928. aastal lõppema pidanud mandaati aastani 1932. Vastutasuks lubas London toetada Iraagi taotlust pääseda Rahvasteliitu.

- 1929 – sõlmiti esimene iseseisev rahvusvaheline leping: Iraagi-Iraani sõprusleping.

- 1930 – sõlmiti 20 aastaks sõprusleping Iraagi ja Inglismaa vahel, mis tagas Briti majanduslike huvide, sõjaväebaaside ja vägede läbimarsi õiguse säilimise ka pärast mandaadi lõppu.

- 1932 – Iraak võeti Briti toel Rahvasteliidu liikmeks. Iraagis oli inglaste-vastaseid rahutusi. Esmakordselt ajaloos kasutasid inglased oma vägede (The Northamptonshire Regiment’I I pataljon) kiireks kohalesaatmiseks transportlennukeid. Väed paisati ühe päevaga Suessi kanali tsoonist mitmesse punkti Iraagis.

Faisalile järgnes ta poeg Ghazi, kes troonile saades oli 21-aastane. Tema ajal püüdsid inglastele vaenulikud Saksa-meelsed poliitikud muuta Iraagi kurssi. 1936 pani kindral Bekir Sidqi toime riigipöörde, kuid tapeti järgmisel aastal ja uus valitsus jätkas Londonile sõbralikku kurssi. Kuningas hukkus 1939. aastal autoavariis. Levisid kuuldused, et selle korraldas Briti salateenistus. Troonile tuli vaid nelja-aastane Faisal II, kes valitses 1958. aastani.

*

Teise maailmasõja puhkemisel tugevdas Saksa salaluure oma operatsioone Iraagis, et lõigata ära naftavoog Briti Vahemere laevastikule ja katkestada maaühendus Indiaga. Iraagi ja Iraani naftatoodang – ca 15 miljonit tonni aastas – moodustas kaks kolmandikku Briti impeeriumi kogutoodangust. See kattis Kuningliku Laevastiku vajaduse sõja algusaastail, mil Royal Navy vajas 12 miljonit tonni naftat aastas. Aprillis 1941 algas Iraagis mäss. Rünnati inglaste tugipunkte. Mässajaid toetas õhust Luftwaffe. Mai lõpuks aga mässajad purustati. Briti vägesid Iraagis tugevdati ja 16. jaanuaril 1943 astus Iraak sõtta liitlaste poolel.

Miks Türgi tuli eemale tõrjuda?

Briti ja Esimese maailmasõja võitjate poliitika, mida järgis erapooletuse propagandale vaatamata ka Rahvasteliit, oli Iraagi-Türgi tülis selgelt Türgi-vastane. Põhjused olid järgmised:

- Türgi oli Esimeses maailmasõjas Saksamaa liitlane,

- pärast sõjas lüüasaamist pidas Türgi maha raske sõja Inglismaa liitlase Kreekaga,

- rahvusvahelises isolatsioonis olles sõlmis Türgi 1921 sõprus-ja vendlusleppe Nõukogude Venemaaga, avades vene enamlastele tee Lähis-Itta,

- 1925 sõlmiti Moskvaga uus leping, Türgi ja vahepeal Nõukogude Liiduks ümbernimetatud Venemaa erapooletuse ja mittekallaletungi leping.

Seega ajal, mil Laidoner toimis Mosulis, oli Türgi otseselt Inglismaa ja Eesti vaenlane.

Iraagil on 3650 kilomeetrit maismaapiiri. 1925 oli see enam-vähem sama kui nüüd. Piirist on 1458 kilomeetrit (40 protsenti) Iraaniga; 814 kilomeetrit Saudi Araabiaga, 240 kilomeetrit Kuveidiga ja 181 kilomeetrit Jordaaniaga, kokku kolm neljandikku piirist oli Briti mõjualuste maadega ja Prantsuse mõjusfääri kuuluva Süüriaga veel 605 kilomeetrit. Problemaatiline Iraagi strateegilise tasakaalu seisukohalt oli seega vaid 352 kilomeetrit Türgi piiri. Siin aga oli võtmeks just Mosuli piirkond.

Milline oli kurdide roll?

Mosul asub kurdide asualal. Kurde, nagu ka teisi riigita rahvaid, on viimasel ajal Eestis uurinud Andrus Mölder, kes on avaldanud oma kirjutisi “Horisondis” ning looduse ja teaduse aastaraamatus 2003 “Lehed ja tähed”.

Kurde on ca 30 miljonit ja nad elavad 300 000 ruutkilomeetrile jagatuna Türgi (umbes pooled kurdid), Iraagi, Iraani ja Süüria vahel. Kurde ollakse harjunud pidama märterrahvaks, kuna Türgis on tapetud viimase 20 aastaga 35 000 kurdi partisani ja vastupanuvõitlejat ning küüditatud neid piiriribast sisemaale. Iraagis tapeti kurde massiliselt alates 1963. aastast, kokku 250 000. Kuid kurdid ise on pannud toime ajaloos esimese rahvusmõrva – genotsiidi. Kurdid on islami usku. Aastail 1915–1916 olid kurdid põhiliseks jõuks, kes Türgi valitsuse mahitusel tapsid toorelt külade kaupa maha vähemalt miljon armeenlast, küüditades 600 000 kivikõrbe surema. Mölder nimetab isegi kuni 2 miljonit mõrvatud armeenlast. Viimaste kodudesse asusid elama kurdid, kes asustavad praegu poolt ajaloolisest Armeeniast. Märtritega seega tegu ei ole.

Kurdid on korduvalt mässanud oma asuala kontrollivate valitsuste vastu. Terrorisõda on pidev. Kurdide mässuliikumist on üksteise nõrgestamiseks püüdnud korduvalt kasutada Kesk-Ida riigid. 1930. aasta suure mässu ajal Türgi vastu tegi seda Iraak, mis viis maad sõja veerele. Kuid kurdid kui ühine hädaoht piirkonna riikide stabiilsusele on mõjunud ka positiivselt. 1937 sõlmisid Türgi, Iraak ja Iraan Saadabadi leppe, mille sisuks oli hoidumine üksteise seaduslikke valitsusi ohustavate bandede (st kurdi terroristide) toetamisest.

MÕISTETE SELGITUSI

Rahvasteliit (League of Nations, Société des Nations), maailma riikide organisatsioon 1920 – 1946, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eelkäija. Rahvasteliidu põhikiri võeti vastu Pariisi rahukonverentsil 28. aprillil 1919. Rahvasteliidu liikmeks oli eri aegadel 63 riiki, sh Eesti Vabariik 1921. aastast. Juhtorganid asusid Genfis. Neist tähtsaimad olid Täiskogu (Assamblee), Nõukogu ning Alaline Sekretariaat.

Rahvusvaheline Kohus, asukohaga Haagis, toimis Rahvasteliidu juures.

Lausanne’i lepingud, kokku 17, sõlmiti Esimese maailmasõja võitjate ja Türgi vahel Lauseanne’i konverentsil 1922–1923. Lepingutega määrati muu hulgas kindlaks Türgi piirid Euroopas ja Väike-Aasias.

Mamelukid – Egiptuse valitseja teenistuses olevad kutselised sõdurid, kes 1250 haarasid riigis võimu ja asutasid oma dünastia. Nende võimkonda kuulus ka nüüdne Iraak.

Mandaat – võitnud riikidele pärast Esimest maailmasõda antud õigus valitseda endisi Saksa ja Türgi asumaid. Vähesed säilinud mandaatterritooriumid siirdusid Teise maailmasõja järel ÜRO hooldusele. Enamik on iseseisvunud.

Shiiidid – suuruselt teine, fanaatiline islami lahk, mis ootab tagasi kadunud 12 imaami kui prohvetit. Kalduvad usumäratsusse ja märtrikultusesse, islami terrorismi ideeline tuumik. Valitsev islami vool Iraanis.

Sunniidid – islamiusu konservatiivne, õigeusklik vool, kuhu kuulub 90 protsenti muhameedlastest. Tunnustavad koraani kõrval ka sunnat – Muhamedi ütluste ja tegude kogumikku, püha pärimust.

Suursheriif – Muhamedi järglaseks peetav isik islamimaades on tiitliga sheriif (shariif) ja omab õigust kanda rohelist turbanit. Meka suursheriif oli nende peamees 10. sajandist 1924. aastani.

Lawrence – Thomas Edward Lawrence, “Araabia Lawrence” (1888-1935), inglise sõdur, kirjanik ja seikleja. Lõpetas Oxfordi ja uuris Lähis-Idas ristirüütlite losse. Õppis kohalikke keeli ja tavasid. Esimese maailmasõja puhkemisel asus Briti salaluure teenistusse. Juhtis tegelikult araablaste ülestõusu Türgi vastu. Tõusis kolonelleitnandiks. Oli Briti delegatsiooni liige Pariisi rahukonverentsil. Püüdis kaitsta araablaste huve ja lahkus teenistusest, kui see ebaõnnestus. Kirjutas mälestused “Seitse tarkuse sammast”. Hukkus mootorrattaõnnetusel, kuid ta elust on nii palju müüte, et selgust luua on võimatu.

HANNES WALTER (1952) on sõjaajaloolane, ajaloodoktor, Laidoneri Muuseumi direktor.