Nagu viimase aja sõjapildid ilmekalt näitavad, pole ühtki suuremat relvakonflikti, kus ei kasutataks õlalt lastavaid kergeid juhitamatuid rakettrelvi. Neid näeb nii Afganistanis kui ka Iraagis tehtud ülesvõtetel. Ka mitmed praegused raketirünnakud Iraagis pannakse toime just selliste relvadega.

Tankitõrje käsirelvad ei ole raketid tavapärases mõistes – kasutataval mürsul puudub rakettmootor –, seetõttu nimetatakse tankitõrjeraketti tihti ka tankitõrjegranaadiks, vahel reaktiivmiiniks. Rakett ehk granaat lennutatakse välja paiskelaengu plahvatamisel tahapoole väljalendava gaasijoa reaktiivjõul.

Esimene oli Faustpatrone

Paljud relvad ja relvasüsteemid on välja arenenud “häda” sunnil – olukorras, kus on vaja kiiresti leida mingile relvale efektiivne vasturelv. Nii juhtus ka Teise maailmasõja ajal, mil sakslased puutusid esimest korda kokku Vene tankidega T-34. Selgus, et Saksa tankide kahurid olid väikese kaliibriga ja väikese võimsusega, mis paksemale soomusele erilist kahju ei tekitanud. Vaja oli uut ja efektiivset tankitõrjerelva. Nii arendatigi kiiresti välja esimene tanktõrjerakett Faustpatrone ehk Panzerfaust, mis jõudis relvastusse 1943. aastal ja osutus tankide vastu väga efektiivseks. Faustpatrone oli rauast torus paiknev rakett, mille lennutas välja paiskelaeng. Toru küljes oli sihtimisseade ja päästik.

Purustav gaasijuga

Faustpatrone efektiivsus tulenes ennekõike selle lõhkepeast. Tegemist on kumulatiivlõhkepeaga, kus tugevatoimelisele lõhkelaengule lisandub kooniline tühik, mis on kaetud spetsiifilise õhukese metallisulamiga. Plahvatamisel tekib sulamist peenike ülikõrge temperatuuriga gaasijuga, mille tipu kiirus on üle 8000 meetri sekundis. Sellisel gaasijoal on, tänu ülisuurele rõhule metallipinnaga põrkumisel, tugev soomustläbistav toime. Peamised kahjustused tankis või muus soomukis tulenevad sissetunginud gaasijoa poolt tekitatud ülerõhust, kuumusest ja mehaanilistest purustustest. Kui esimesed tankitõrjerelvad läbisid kuni 200 mm soomust, siis tänapäevased lõhkepead on võimelised läbima praktiliselt mis tahes soomust. Reaalselt on suudetud tekitada kumulatiivjuga, mis läbib enam kui kolme meetri paksuse metallikihi.

Loomulikult on seoses lõhkepeade arenguga arendatud ka tankide soomust. Nii on näiteks kasutusele võetud reaktiiv- ehk aktiivsoomus, mis kujutab endast tavasoomuse peal olevat teraslehega kaetud õhukest lõhkeainekihti. Kui tankitõrjegranaat tanki tabab, aktiivsoomus plahvatab ja teeb kahjutuks kumulatiivlaengu toime tanki soomusele. Selle vastu on omakorda loodud tandemlõhkepead, milles on kaks järjestikust kumulatiivlaengut. Esimene neist teeb kahjutuks tanki reaktiivsoomuse ja järgmine läbib tanki soomuse.

Kumulatiivlaengu idee iseenesest ei pärine 1940. aastatest. Nähtuse olemus oli teada juba 1880. aastatel ja seda tunti Monroe efekti nime all. Praktilise rakenduse sõjatehnikas leidis see siiski Teise maailmasõja aastatel. Olgu siin toodud ka mõningaid tehnilisi andmeid. Faustpatronesid tehti erineva laskekauguse jaoks, kõigepealt 30 meetri kauguselt ning edasi 60, 100 ja 150 meetri pealt tulistamiseks. 30 meetri pealt tulistatava mürsu algkiirus oli 28 meetrit sekundis ja see läbis kuni 140 mm soomuse, ülejäänutel tõusis soomustläbistavus 200 millimeetrini. Suurimat, 150 meetri pealt tulistatavat Faustpatronet ei jõutud siiski enam tootmisse anda. Niisiis olid Faustpatroned efektiivsed, kuid lühimaalt, 30 ja 60 meetri pealt tulistatavad relvad nõudsid sõduritelt ülimat vaprust, sest tank tuli lasta väga lähedale, möödalasu korral aga reetis lasketorust taha paiskuv tulejuga laskuri asukoha.

Olgugi, et Teise maailmasõja aegsete tankitõrjerelvade lasketäpsus ei olnud eriti silmatorkav, kaotas N Liidu armee nende tõttu väga palju tanke, Berliini lahingutes väidetavalt isegi 70 protsenti.

Korduskasutusega bazookad

Kui Faustpatrone oli mõeldud ühekordseks kasutamiseks, siis enam-vähem samal ajal arendati USA-s, Inglismaal ja Saksamaal välja korduskasutusega tankitõrjerelv. See koosnes siledaseinalisest, mõlemast otsast avatud ning päästemehhanismi ja sihtimisseadmega varustatud torust ning rakettidest ehk granaatidest, mida sai torusse laadida ja välja tulistada. Ameeriklased andsid oma relvale nimetuseks bazooka, sest see meenutas kujult samanimelist muusikariista. Nimetus on üsna üldlevinud ja laiem üldsus tunnebki õlalt lastavaid tankitõrjerakette just bazooka nime all.

Korduskasutusega relvade laskekaugus oli suurem kui Faustpatronel, soomustläbistav toime enam-vähem sama.

Täpsus versus hind

Tankitõrjerakett on suhteliselt lihtne, ent väga efektiivne relv, mistõttu on seda pidevalt edasi arendatud. See on kasutusel tänini, vaatamata viimastel aastakümnetel välja arendatud juhitavatele rakettrelvadele, mille mürsud liiguvad rakettmootori jõul ja mille liikumist saab mitmesuguste meetoditega juhtida. Peamine põhjus seisneb selles, et juhitavad rakettrelvad on mitu suurusjärku kallimad, mistõttu pea kõikides riikides ongi kasutusel ka juhitamatud tankitõrjerelvad. Viimaste odav hind kompenseerib vajakajäämised lasketäpsuses. Tankitõrjeraketid on ohtlikud nii sissisõjas kui ka terroristide käes, seetõttu nimetatakse neid vahel ka partisanide kahurväeks.

Tänapäeva juhitamatutest tankitõrjerelvadest rääkides tuleb tõdeda, siis üheks standardiks on saanud Vene päritolu RPG-7 (RPG – Rutshnaja protivotankovaja granata), mis on nähtavasti ka tuntuim kogu maailmas, loomulikult tänu müügile ja ka “sõprade” abistamisele. RPG-7 on kaalult kerge, kasutab 85 mm kaliibriga mürske. Efektiivne laskekaugus liikuvate märkide korral on 300 meetrit, paigalseisvate märkide korral aga 500 meetrit. Mürsk läbib 330 mm soomust.

RPG-7-t on edasi arendatud ja selle järgi on konstrueeritud teisi analoogilisi relvi. Nii on RPG-7 tüüpi relvad kasutusel väga paljudes tänapäeva relvakonfliktides ning neid on palju ka terroristide käes. Seda relva võibki pidada üheks terroristide lemmikuks, mistõttu RPG-7-ga minnakse kahjuks sageli ka tsiviilmärkide vastu.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, matemaatika-loodusteaduskonna dekaan. Füüsika-matemaatikadoktor.