Nr. 2/2004


Kerge küsida
Mis kinosaalides nii tugevalt lõhnab?

Aga loomulikult popcorn ehk popkorn, veelgi eestipäraselt kas paismais või plaksumais. Tegemist on spetsiaalse maisisordiga, mille terad kuumutamisel prõksuvate helide saatel oluliselt paisuvad.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, ulatub paismaisi ajalugu mitme tuhande aasta taha. Nagu teisedki maisisordid, pärineb ka paismais nüüdse Mehhiko aladelt ja kunagisest inkade impeeriumist. Muide – indiaanlastel seostus paismaisi kuumutamise ja maisiterade muutustega mitmeid rituaale. Samuti kasutasid indiaanlased paismaisi teri kaunistuste ja ehetena.

Nüüdisajal süüakse popkorni kõige rohkem loomulikult Ameerikas. Popkorn hakkas Ameerika uusasukaid taas köitma 19. sajandi lõpus, mil seda pakuti ostjatele spetsiaalsetest tänavakärudest. Kulus veel mõnikümmend aastat ja seoses kodutarbeks mõeldud röstimisnõude kasutuselevõtuga sai iga soovija popkorni ka kodus valmistada. Tõelise hoo paismaisi kultusele lükkas sisse 20. sajandi kolmekümnendate aastate suur majanduskriis, mis muutis oluliselt ameeriklaste tarbimisharjumisi. Kinoskäik koos odava ja toitva popkorni tuutuga kujunes vaat et rahvuslikuks meelelahutuseks. Ja nii on see jäänud tänapäevani, kusjuures ühtviisi edukalt krõbistatakse popkorni nii kodus teleka ees kui ka avalikes kohtades – kinos, spordivõistluste tribüünidel, laatadel ja mujal. Tingituna eespool kirjeldatud kahesusest müüakse suurem osa popkornist koduseks röstimiseks, väiksem osa aga kaubastatakse röstitult. Et tegemist on lausa rahvusliku toitumistavaga, seda tõestab ameeriklastest popkorni-tarbijate vanuseskaala, mis ulatub põngerjatest vanuriteni välja.

Eestis puhkes popkorni vaimustus kümmekond aastat tagasi, kui kammitsatest valla päästetud kaubandus lubas ka meil nautida neid kultustoite-jooke, millest vanasti vaid unistada võis. Nagu iga uus toode, nii võeti ka popkorn algselt suure vaimustusega vastu, kuid meil süüakse plaksumaisi siiski rohkem kodus kui avalikes kohtades. Erandiks on kino, kus ühed vaatajad värskelt röstitud plaksumaisi krõbistavad, teised aga tahtmatult selle aroomist ja söömishäälitustest osa saavad.

Et Ameerika toidukultuuriga seostub sageli just mitte kõige tervislikum oreool, siis tõstatub ka küsimus popkorni tervislikkusest.

Popkorni põhitooraine, maisiterade kohta ei saa midagi halba öelda. Mais teraviljana sisaldab arvestatavas koguses süsivesikuid, valke ja kiudaineid, märkimisväärselt on nii B-rühma vitamiine kui ka inimesele vajalikke mikroelemente – rauda ja tsinki. Et tegemist on õhulise tootega, siis on näiliselt mahukas popkorniportsjon suhteliselt kalorivaene. Kui uurida kirjutisi, milles räägitakse popkorni toiduväärtusest, siis võib need jaotada kahte rühma. Esimestes kiidetakse toidutoote tervistavaid omadusi ja rõhutatakse selle vähest kalorite hulka. Teised kirjatööd aga hoiatavad innukaid paismaisi tarbijaid liigse rasva ning südame ja veresoonkonna haiguste riski eest ning manitsevad hoidumast ka liigsetest kaloritest. Millega neid vastuolusid seletada? Lahendus on popkorni valmistusviisis ja lisandites. Kui tegu on vaid kuuma õhu toimel paisutatud (air-popped) plaksumaisiga, milles lisandeid pole, on tõepoolest tegu tervisliku tootega, kusjuures veerandsajamilliliitrise mahuga portsjon annab krõbistajale vaid 30 kilokalorit. Hoopis teistsugune popkorn valmib aga siis, kui röstimise käigus lisatakse maisiteradele ohtralt kas võid, õli või kookoserasva. Sellisel juhul sisaldab õhuline toidupala ohtralt kaloreid ja küllastatud rasvhappeid. Analoogse efekti kalorsuse tõusu mõttes annavad ka mitmesugused soolased (näiteks juust) ja magusad lisandid. Arvestama peab sedagi, et juustumaitselistes popkornides on ohtralt naatriumi. Meie kodutarbija võib paismaisi osta kas röstitult või röstimata kujul. Viimasel juhul paisutatakse terad kas keedupotis toiduõli juuresolekul või mikrolaineahjus. Tarbijal tasub kindlasti pakendilt uurida, kui palju röstimata valmistoodang rasva sisaldab.


Urmas Kokassaar, bioloog




Urmas Kokassaar