Kes sumedal augustiööl aasal jalutab, ei saa rohutirtsude kontserti kahe kõrva vahele jätta. Tirtse on sadu, ent nende siristamine ei ole sugugi kaootiline. Rohutirtsude sümfoonia on selgelt sünkroniseeritud, justkui juhiks neid keegi nähtamatust dirigendipuldist. Kuidas on see võimalik?

Aga samal põhjusel, miks süda oma rütmi hoiab, miks publik aplodeerides rütmi satub, miks internet on arenenud nii kiireks, kui ta on, miks on nii raske võidelda terroristide detsentraliseeritud võrgustikuga või miks toitumisahelad suudavad tagada keerulise ökoloogilise koosluse eksisteerimise.

Maailm on väiksem, kui arvame

Matemaatikud-füüsikud ongi võrgustiku kaudu kooskõlastatavaid nähtusi kirjeldavale teooriale pannud nimeks väikese maailma (small-world) teooria. See teooria selgitab, kuidas varjatud võrgustikud tagavad meie südame ja aju töö, aga ka seda, miks ühelgi moel ei õnnestu ühiskonnas jaotada rikkust ühtlaselt.

Meie teadmised sellest, kuidas keerulised võrgustikud toimivad, on üsna puudulikud.

Majandus huvitab vähem või rohkem peaaegu kõiki inimesi. Ometi ei suudeta siiani seletada, miks kõigis maailma riikides on rikkus jaotunud ebaühtlaselt, nõnda et väike osa inimesi omab suuremat osa rikkustest. Kas peitub see inimese loomuses? Või tuleb juuri otsida kapitalistlikust (feodalistlikust, kommunistlikust) süsteemist? Kuigi majandusteadlased on nende küsimuste kallal oma päid vaevanud aastasadu, pole neil siiani palju asjalikku öelda. Ja pole ka ime. Sest inimsuhete võrgustiku toimimise seadusi arvestamata ongi nendele küsimustele üsna võimatu vastata.

1960. aastatel üritas USA psühholoog Stanley Milgram kirjeldada isikutevahelist võrgustikku, mis seob inimesi ühiskonnaks. Ta saatis Nebraskas ja Kansases elavatele juhuslikult valitud inimestele laiali kirjad, milles palus kirja edasi saata oma börsimaaklerist sõbrale Bostonisse. Sõbra aadressi ta ei andnud., vaid palus kirja edasi toimetada mõnele inimesele, keda adressaadid arvavad tema sõbrale lähemal olevat. Enamik kirju jõudiski sõbrani. Hämmastas, kui kiiresti see toimus – mitte sadade vahendajate kaudu, vaid keskeltläbi kuue sammuga. USA sisemaalt idarannikuni on ometi pikk tee, ning riigis elab sadu miljoneid inimesi. Milgrami avastus sai nimeks “kuus eraldatuse astet”. Ent kuidas on võimalik, et näiliselt nõnda pikk teekond ühelt inimeselt teiseni osutub nii lühikeseks?

Nõrgad sidemed

Vastuseni on jõutud alles viimastel aastatel. Töö teevad ära nõrgad sidemed. Mitte keemilised sidemed, vaid sidemed inimeste vahel. Just nende tõttu levivad uudised ja kuulujutud, moed ja aidsitaolised epideemiad Maal nõnda kiiresti.

Mis siis on need nõrgad sidemed? Oletame, et te suhtlete üsna intensiivselt paarikümne, vähemal määral veel sadakonna inimesega. Neist igaüks suhtleb omakorda umbes sama arvu inimestega, kellest osa muidugi kattub. Enamik teie sõpradest-tuttavatest elab teie lähedal, töötab teie alal või tegutseb teie huvide piires. Ometi on teil või kui just mitte teil, siis vähemalt mõnel teie sõpradest, keegi, kes elab kaugel ja tegeleb hoopis millegi muuga. See võib olla näiteks setu laulik, kellega koos juhtusite kord aida taga õuhkat rüüpama, aga ka Brasiilia öölokaaliomanik, kellega ühes istusite jalgpallivõistlusel, või siis hoopis Nobeli laureaat, kellega sattusite kõrvuti tundide kaupa edasi lükatud Milano lennureisi ootama.

Nende inimestega te ei pruugigi enam suhelda või siis teete seda haruharva. Ometi sidemed jäävad, ning isegi esmakohtumisel jagate omavahel muljeid, teavet ja emotsioone.

Sellised nõrgad sidemed loovad sotsiaalsed kiirteed ja annavad suhete võrgustikule võimaluse olla paindlik. Kui üks sõlmpunkt kaob – näiteks sureb inimene, siis võrgustikule ei juhtu sellest suuremat midagi. Võtmepositsioonidel on küll suurema arvu sidemetega inimesed, kuid nõrgad sidemed jäävad, ja need garanteerivad, et võrgustik toimib tõhusalt.

Pole asjatu, et lootus hävitada mõni inimesele ohtlikuna või vähemasti kahjulikuna tunduv liik ei vii soovitud tulemuseni. Ökosüsteemis on selle liikmed, eri looma- ja taimeliigid, seotud keerulise toitumisahelate võrgustikuga. Seetõttu pole sugugi ilmselge, et näiteks kormoranide hävitamine või hüljeste mahanottimine tõstaks kalade arvukust Läänemeres. See võib kogunisti langeda, kuna katkeb üks oluline võtmepunkt ühes selle tugevate ja nõrkade sidemetega, mis süsteemi tõhusat ja kiiret koostööd omal kombel toetasid.

Ökosüsteemi võrgustiku toimimine põhineb loodusseadusel. Seadusel, mida alles nüüd nii täpselt mõistma hakatakse, et seda ka matemaatikute keeles väljendada saab. Ja kui saab väljendada matemaatikute keeles, tähendab see, et saab ka läbi mängida erineva ülesehitusega koosluste sees kujunevate kihistuste piirid.

Küllap on paljud arvutikasutajad imestanud, kuidas on võimalik, et iseeneslikult organiseerunud interneti world wide web võimaldab igal arvutikasutajal saada ühendust mis tahes maailma nurgas asuva serveriga niivõrd kiiresti. Siingi teevad oma töö ära nõrgad sidemed, mis on kujunenud vahel juhuslikult, vahel tahtlikult maailma kaugete serverite vahel. Selline juhuslike sidemete olemasolu tugevate kõrval tagab üldise võrgustiku stabiilsuse ka sel juhul, kui rivist langeb välja mõni suur suhtleja – olgu see server, ärimees, närvirakk ajus, lihaserakk südames või – kole küll – Al Queida rakuke.

Jube lugu – seepärast ongi terrorismiga nii raske võidelda. Tore lugu – seepärast olemegi me elus! Meie süda, aju ja kõik keharakud on väikesed maailmad, milles toimivad võrgustikud töötavad edasi ka siis, kui mõni selle võtmelüli edasisest koostööst keeldub.