Keskaegkond ehk Mesosoikum on üks huvitavamaid ajakilde geoloogilisest kalendrist. See oli hiiglaslike maa-, mere- ja õhukoletiste – hiidsisalike ehk sauruste aeg. Aeg, mil taimed said õied ja lopsakad subtroopilised metsad ulatusid praeguse polaarjooneni. Aeg, mil pudenes kildudeks Pangaea hiidmanner ja kujunesid Atlandi ning India ookean, mil veteväli kattis ajuti suurema osa Euroopast ja tekkisid kõige rikkalikumad kulla ning musta kulla – nafta varud.

Ammoniit Mesosoikumist. Foto: Mare Isakar

Vanaaegkonna lõpuks olid kõik senised mandripankad, kratoonid, maakoore horisontaalliikumiste tulemusena kuhjunud kokku üheksainsaks Pangaea hiidmandriks. Keskaegkond tähistab Pangaea hiidmandri lagunemise algust ja Atlandi ning India ookeani kujunemist. Kohe aegkonna algul tekkisid hiidmandri koores mõrad – riftid, millega kaasnes vulkanism ja basaltse laava väljavool piki riftilõhesid.

Pangaea lagunemise lõppvaatus leidis aset varases Uusaegkonnas, Paleogeeni ajastul, mil Põhja-Atlandi rift eraldas täielikult Põhja-Ameerika ja Euraasia mandrid. Siis eraldusid ka teineteisest Austraalia ja Antarktis. See juhtus ligikaudu 45 miljonit aastat tagasi. Seega kulus Pangaea lagunemiseks kokku ligikaudu 150 miljonit aastat. Kui aga päris täpne olla, jätkub lagunemise protsess veel tänapäevalgi. Ida-Aafrikas on arenemisjärgus uus süvalõhang, mis tõotab selle mandri kauges tulevikus kaheks käristada.

Meri võtab võimust

Kui Vanaaegkonna lõpupoolel saavutas mere ja maismaa lakkamatus võitluses edu maa, siis Keskaegkonnas hakkasid saavutatud positsioonid taas käest libisema. Triiase ajastu oli küll üks kontinentaalsemaid perioode Maa ajaloos, ent Juura ja Kriidi jooksul pudenes Pangaea hiidmanner tükkideks, mis kattusid ulatuslike madalmeredega.

Eriti suuri pealetunge võttis meri ette Hilis-Juura ja Hilis-Kriidi ajastikel. Hilis-Juuras hõivas meri peaaegu kogu tasandikulise Euroopa, välja arvatud Skandinaavia, Soome, Koola, Karjala, Eesti ja Läti alad. Üle ujutati ka kogu Lääne-Siberi tasandik. Vaid Uural jäi hiiglasliku mägise poolsaarena nende madalmerede vahele, olles Kasahstani kaudu ühenduses Ida-Aasias laiuva mägisema maismaaga. Tethyse meri ujutas üle Araabia poolsaare, osa Põhja-Aafrikast ja Lääne-Austraaliast.

Kriidi ajastu alguses õnnestus maal mere pealetung korraks peatada ja kohati teda isegi taanduma sundida, kuid ajastu teisel poolel alustas meri uut pealetungi, eriti Aafrikas. Üle ujutati kogu Põhja- ja Lääne-Aafrika, kusjuures oma panuse selleks andsid niihästi Tethys kui ka äsja tekkinud Atlandi ookean. Lõunapoolne, Tethysega külgnev osa Euroopast jäi endiselt üleujutatuks, kuid Ida-Euroopas meri enam Juura ajastul saavutatud ulatust tagasi ei võitnud ja lääne pool Uuralit katkes ühendus Tethyse ning Arktiliste merede vahel.

Mäetekkeprotsessid olid Keskaegkonnas üsna tagasihoidlikud ja põhiliselt seotud Põhja-Ameerika laama loodesuunalise liikumisega. Põhja-Ameerika mandriploki lääneserval kujunes välja Kordiljeeride mägismaa, millest ida poole moodustus mäestikueelne paine. See täitus nii lõunast kui ka põhjast peale tunginud vetega. Nii isoleeriti Kordiljeerid ülejäänud Põhja-Ameerika mandrist.

Seega oli Kriidi ajastu teine pool Maa ajaloos üks suuremaid mere võimutsemise aegu. Arvatakse, et Hilis-Kriidi ajastikul oli meretase koguni 300 meetrit kõrgem kui tänapäeval. On märkimisväärne, et Keskaegkonna merede setetega on seotud maailma suurimad nafta- ja gaasileiukohad Pärsia lahe piirkonnas, Lääne-Siberis, Põhja-Aafrikas, Põhjameres ja mujal.

Keskaegkonna kuumalaine

Keskaegkond on viimase aastamiljardi üks kuumemaid perioode Maa ajaloos. Hilis-Kriidi ajastiku keskmine temperatuur arvatakse olnud 6 kraadi võrra kõrgem kui nüüdisajal, Triiases vahest enamgi. Kliimat mõjutab suur hulk tegureid, kuid peamiseks on ikkagi maale saabuva päikesekiirguse hulk, mis oli nähtavasti kogu Keskaegkonna jooksul ebatavaliselt kõrge. Tollaseid mandrijäätumisi ei ole seni kusagilt kindlaks tehtud, kuigi Vara-Kriidist on leitud mõningase jahenemise tunnuseid. Samas leidsid Keskaegkonna jooksul aset üpris suured muutused niiskusereþiimis.

Triiases oli Pangaea sisemus kuum ja põuane. Soe mõõdukas kliima ulatus kuni poolusteni. Ulatuslikult settisid soola sisaldavad ja punavärvilised setted, mis tõendavad, et ilmastik oli valdavalt kuiv ja kuum. Nii kujutataksegi Pangaea hiidmandrit ette hiiglasliku punakaspruuni kõrbena, kus elu oli koondunud peamiselt rannikutasandikele ja oaasidena siseveekogude äärde.

Pangaea lagunemisest tingituna hakkas Hilis-Juura ajastikul kliima kõikjal niiskemaks muutuma, kuna ookeanid laienesid ja ujutasid ka mandrid üle. Paleobotaaniliste tõendite alusel võib väita, et troopilised tingimused valitsesid ka praegustel mõõduka kliimaga aladel. Korallid ehitasid hiiglaslikke riffe, eriti Tethyse ookeani rannikul – Dolomiidi Alpide, Dinaari mäestiku, Kreeka, Kaukasuse ja Pamiiri aladel.

Kriidi ajastu esimesel poolel muutus kliima mõnevõrra jahedamaks ja kontinentaalsemaks. Tegemist oli nn maheda jääajaga, mil talviti sadas lund ja jäätas, kuid ulatuslikku mandrijää katet siiski ei tekkinud. Enamiku ajastust oli kliima aga soe ja ühtlane nagu Juura ajastulgi. Lopsakas taimestik kasvas üle terve maailma, subtroopilised taimed esinesid kuni 70. laiuskraadini!

Hiiglaste varjus

Keskaegkond on tuntud eelkõige kui roomajate, eriti hiidsisalike ehk sauruste valitsemise aeg. Roomajad kohastusid kõikvõimalike elutingimustega ja saavutasid loomade jaoks tohutud mõõtmed. Nii elasid tol ajal kõigi aegade suurim kiskja Tyrannosaurus, suurim maismaa olend Antarctosaurus, kõigi aegade suurim õhus liikunud olend, tiibsisalik Quatzalcoathlus, hiiglaslik mereline roomaja Plesiosaurus. Tänapäevastesr roomajatest pärinevad Keskaegkonnast sisalikud, krokodillid, maod ja kilpkonnad, kes on oma kaugete esivanematega võrreldes suhteliselt vähe edasi arenenud.

Roomajate kõrval tegid Keskaegkonnas hüppelise arengu edasi ka kahepaiksed. Kui tänapäeval on kahepaiksed üsna väikesed ja tagasihoidliku välimusega loomad, siis Triiases olid veel laialt levinud labürinthambulised kahepaiksed, suure massiivse peaga kohmakad loomad, kes ilmusid ajalooareenile juba hilises Vanaaegkonnas ning kelle seast tulebki otsida roomajate eellasi. Tüüpilised päriskonnalised ja sabakonnalised ilmusid Juura ajastul. Viimased olid vähem spetsialiseerunud kui konnad. Neil oli neli jalga kõndimiseks ja lame saba ujumiseks. Vanim konn Triadobatrachus on leitud siiski juba Alam-Triiase setetest Madagaskarilt.

Keskaegkonna vanusega on ka esimesed imetajad ja linnud, kuigi nende osatähtsus maakera elustikus jäi siis veel üsna tagasihoidlikuks – nende aeg tuli hiljem. Esimesed, rotisuurused imetajad on teada varasest Triiasest, aga kuni sauruste kadumiseni Kriidi ajastu lõpul ei suutnud nad õieti millegagi silma paista. Üks primitiivsete imetajate harudest, kõbruhambulised, andis Kriidi ajastul alguse kukkurloomadele ja platsentaga imetajatele.

Metsad tänapäevastuvad

Keskaegkonna maismaataimestikus olid kuni Hilis-Kriidi ajastikuni esirinnas paljasseemnetaimed: palmlehikud, hõlmikpuud, seemnesõnajalad ja okaspuud, mis olid tagaplaanile tõrjunud Vanaaegkonnale iseloomulikud eostaimed. Viimaste kasvukohad, soised tasandikud olid Vanaaegkonna lõpul toimunud mäetekkeliste protsesside ning põuase kliima tõttu tugevasti kokku kuivanud.

Paljasseemnetaimedest olid Keskaegkonnale iseloomulikud palmlehikud. Need olid valdavalt ümara või vaasikujulise tüvega suhteliselt madalad taimed, mida kroonis sulgjatest lehtedest erkroheline tutt. Juura ajastu palmlehikute hulka kuulusid aga ka pika, krobelise tüvega kõrged puud, mille siluett sarnanes täiesti tänapäeva palmidele. Hilis-Kriidis kadus enamik palmlehikutest, praeguseni on säilinud vaid üks sugukond, mille esindajatest on kõige tuntum saagopuu ehk rahupalm. Ka teise Keskaegkonnale väga iseloomuliku taimerühma, hõlmikpuude ehk ginkoliste mitmekesisus on tänaseks drastiliselt langenud. Tuntuim liik sellest rühmast, kaheloobuseline hõlmikpuu (Ginko biloba), kasvab looduslikult veel vaid Jaapanis. Mujale on selle “elava fossiili” istutanud inimene, sealhulgas ka Tallinna Süda tänavale, kus kasvavat peaaegu sajaaastast hõlmikpuud peetakse üheks kõige põhjapoolsemaks omataoliste hulgas. Keskaegkonna okaspuude seas leidus üsna palju nüüdisvorme: mände, küpresse, kadakaid, jugapuid. Ka tänapäeva taimeriigi hiiud – mammutipuud ehk sekvoiad pärinevad juba Kriidi ajastu metsadest, kus nad pakkusid väärilist varju majakõrgustele hiidsisalikele.

Kriidi ajastul algas katteseemnetaimede võidukäik. Senised monotoonsed, roheliseks rüütatud metsad muutusid õistaimede ilmumisega hoopis värvikirevamaks. Rohttaimedega kaetud õitsvad aasad aga pärinevad alles Hilis-Kriidi ajastikust, kuigi jäid piiratud levikuga kuni Uusaegkonna keskpaigani. Õite ilmumine ja neis peituv nektar tõstsid plahvatuslikult putukate arvukust ja mitmekesisust, mis on võimaldanud sellel lülijalgsete seltsil saada tänapäeva kõige liigirikkamaks loomarühmaks. Putuktolmlemine omakorda kiirendas õistaimede evolutsiooni.

Elu meres muudab ilmet

Lisaks mandritele hõlvasid hiidroomajad Keskaegkonnas ka ookeanid, kus ihtüosaurused, plesiosaurused ja mosasaurused võistlesid edukalt haide ja luukaladega. Mereliste selgroogsete kuldajaks kujunes Juura, mil uute ookeanide avanemine ja kontinente katvate merede lai levik avasid neile palju uusi ökoloogilisi niððe. Mägisemad osad üleujutatud mandritest, näiteks Inglismaa, muutusid Juura ajastul saarestikeks, mis hiilgasid elutingimuste mitmekesisusega. See kajastus aga ka elustikus.

Merepõhja elustikus kasvas Mesosoikumi jooksul järsult mitmesuguste molluskite, eriti merekarpide ja tigude osakaal. Karpide hulgas kerkisid esile austrid, kes ankurdasid oma korrapäratu karbi otse kaljusele merepõhjale. Tekkisid huvitava, sarve meenutava kujuga karbid, rudistiidid, kes üksteisele kinnitudes Kriidi ajastul riffe moodustasid. Tähtsal kohal olid aga ka peajalgsete hulka kuuluvad ammoniidid ja belemniidid, kes aegkonna lõpul täielikult välja surid. Esimesed neist eritasid keermelise väliskoja, mis oli keeruliste, sopistunud vaheseintega gaasikambriteks jaotunud, teistel esines pliiatsikujuline, väljast lihaskoega ümbritsetud koda. Mõlemad olid kiskjalise eluviisiga kiired ujujad. Nende nüüdisaegsed järeltulijad, kaheksajalad ja kalmaarid, on skeleti eritamise võime kaotanud.

Vana- ja Keskaegkonna piiril muutus täielikult korallide koosseis. Vanaaegkonna põhik- ja sarvkorallid ehk tabulaadid ja rugoosid asendusid kuudikkorallidega. Kuid veelgi olulisemaks sai asjaolu, et korallidel arenes välja sümbioos nende kudedes peituvate ainuraksete taimorganismide – zooksantellidega, kes varustasid koralle hapniku ja toitainetega, saades ise vastu süsihappegaasi.

Revolutsiooniliselt muutus aga merelise hõljumi ehk planktoni koosseis. Just sellel perioodil hakkasid mitmed mikroorganismid eritama kas lubi- või ränikodasid, mis ookeani põhja langedes ladestusid lubi- või ränimudadena. On märkimisväärne, et lubikodade eritamine toimus peaasjalikult soojades vetes, seevastu ränimudad kuhjusid valdavalt jahedaveelistes piirkondades. Kriidi ajastu on oma nimegi saanud sel ajal tekkinud ja peamiselt kokkoliitidest koosneva Kriidi ajastu lademete järgi. Viimased moodustavad maalilisi helevalgeid kriidikaljusid Inglismaal, Doveris Taani ja Saksamaa rannikul.

Mõistatuslik katastroof

Keskaegkonna lõpp oli maakera orgaanilises maailmas sügavate muutuste aeg – toimus massiline väljasuremine. Meredest kadusid täielikult kalasisalikud – ihtüosaurused, ammoniidid, belemniidid ja rudistiidid. Maismaal hukkusid suured roomajad – dinosaurused ja õhus hõljuvad pterosaurused. Hävisid puukujulised eostaimed ja seemnesõnajalad, drastiliselt vähenes palmlehikuliste ja hõlmikpuude levik. Kriidi ajastu lõpus kadus umbes neljandik loomade sugukondadest. Väljasuremise selgitamiseks on esitatud on esitatud arvukalt nii teaduslikke teooriaid kui ka mõttetuid hüpoteese. Põhjustena on esile toodud nii kosmilisi kui ka maiseid tegureid.

Kokkupõrge asteroidiga?

Sellest ajast peale, kui geoloogid said teadlikuks Kriidi ajastu lõpul toimunud suurest väljasuremisest, on selles püütud süüdistada meteoriite või komeete. Tõendid aga puudusid kuni 1977. aastani, mil Walter Alvarez leidis Itaaliast, Gubbio linna lähistelt Kriidi-Paleogeeni piirilt õhukese savikihi, mille iriidiumisisaldus oli kümneid kordi kõrgem kui tavalistes maakoore kivimites. Kuna iriidiumi esineb sageli maavälistes objektides (asteroidides, meteoroidides), siis püstitati teooria, et Maad tabas Kriidi-Paleogeeni vahetusel iriidiumi sisaldav asteroid. Arvatakse, et see taevatulnuk oli umbes 10-kilomeetrise läbimõõduga ja tema löök vastu maapinda tekitas hiigelsuure tolmu- ja aurupilve koos pihustunud iriidiumiga. See atmosfääri paiskunud tolmupilv mähkis Maa aastateks surmava surilinaga, millest ei suutnud läbi tungida ükski päikesekiir. Selle tulemusena häviski nii maa- kui meretaimestik ja neist toituvad organismid.

Iriidiumiga rikastunud kihte on leitud peale Itaalia veel Taanist, Hispaaniast, Uus-Meremaalt, Põhja-Ameerikast, Austriast, Haiitilt, Venamaalt ja Atlandi ning Vaikse ookeani setetest. Mõnes kohas sisaldavad Kriidi ja Paleogeeni piirikihid ka tahma kihte, mis võivad olla tekkinud taimestiku põlemisest, mida tekitas tulikuuma asteroidi langemine.

Chicxulubi ringstruktuur

Esiotsa ei suudetud välja selgitada kohta, kus asteroid Maaga põrkus. Ent siis leiti naftaotsimise käigus Mehhikos, Yucatani poolsaarel Chicxulubi linna lähedal 180-kilomeetrise läbimõõduga kraatri sarnane maetud struktuur ja selle sisemuses andesiitseid kivimeid, mille isotoopne ja keemiline koostis sarnaneb iriidiumi kihi omaga. Valdava osa kraatri kivimeist moodustab jäme bretsha, mis sisaldab kvartsi ja on moodustunud kokkupõrke käigus purunenud kivimeist. Kraatri vanuse määramiseks puuriti 1997. aastal Florida lähedal ookeani põhja puurauk, mis läbis kõiki Chicxulubi boliidi kukkumise aegseid setteid. Tuhandeid foraminifeere sisaldavate normaalsete lubisetete vahelt leiti rohelise savi vahekiht, mis koosnes plahvatuseaegsest tolmust. Savikihi vanuseks saadi argooni isotoopkoosseisu uurimise alusel 65,2 pluss-miinus 0,4 miljonit aastat, mis näitab, et Chicxulubi kraater on tekkinud Kriidi ajastu lõpul, enam-vähem samal ajal kui iriidiumianomaaliad.

Juhul, kui Chicxulubi struktuur on tõesti meteoriitse päritoluga kokkupõrkekraater, on see viimase aastamiljardi suurim maailmas. Teda tekitanud boliidi läbimõõt pidi olema vähemalt kümme kilomeetrit ja kui see vette prantsatas, siis pidi tekkima umbes 35 meetri kõrgune hiidlaine, mis ujutas üle kogu maismaa Kariibi mere ja Mehhiko lahe piirkonnas. Enneolematult võimsa plahvatuse käigus kivimid aurustusid, atmosfäär täitus tolmu, veeauru ja lubjakivide aurustumisel tekkinud süsihappegaasiga. Tagajärjeks võis olla aastatepikkune “polaaröö”, mil ükski päikesekiir maapinnani ei tunginud, nii et taimede fotosüntees peaaegu lakkas, rääkimata sellest, et äkiline külmenemine senise soojalembese taimestiku ja loomastiku hävitada võis.

See, asteroidi hüpotees on leidnud mitmeid vastulauseid, millel siinkohal pikemalt ei peatu. Olgu ainult nimetatud, et mõnede teadlaste arvates tuleb väljasuremise põhjusena kõne alla ka kosmiline kiirgus.

Väljasuremise maisemad põhjused

Mõned hüpoteesid püüavad Kriidi ajastu lõpul toimunud väljasuremist põhjendada Maa ökoloogilise tasakaalu rikkumisega tulenevate tagajärgedega. Kriidi ajastu kontinendid olid kaetud soojade madalmeredega. Need olid soodsaks keskkonnaks merelise elu mitmekesistumisel ja aitasid säilitada mahedat merelist kliimat. Sellised soodsad tingimused kiirendasid veelgi elustiku arengut ja mitmekesistumist. Kuid need tingimused ei saanud kesta igavesti. Meresetete uurimine on näidanud, et Kriidi ajastu lõpul maailmamere tase langes, mis oli ilmselt seotud hiljem hoogustunud mäetekkeliste protsessidega Uusaegkonna alguses, nn Alpilise kurrutusega. Meretaseme langus mõjus hukutavalt madalmere elustikule ja taimestikule, samuti fütoplanktonile, milline moodustab mereliste toitumisahelate alglüli. Ilma mandrisiseste merede tasakaalustava toimeta muutusid klimaatilised tingimused maismaal hulga karmimaks ja sesoonsemaks. Paljud soojalembesed taimed ja loomad ei suutnud kohaneda karmimate tingimustega ja surid välja. Eriti kannatasid hiidsisalikud, kes kõigusoojaste loomadena ei suutnud kohastuda suurte temperatuurimuutustega

Väga oluliseks väljasuremise põhjuseks peetakse intensiivset vulkanismi. Nagu juba eespool mainitud, blokeeris vulkaanipursetel õhku paiskuv tolm ja aur päikese kiirguse ja põhjustas temperatuuri languse. Vulkanismi käigus tekkiv aerosoolne väävelhape põhjustas ilmselt taimestikku hävitavaid happevihmu, ning muutis ookeanivee keemilist koostist. Piisab ju paaripromillisest soolsuse muutusestki, et mere ökosüsteem tasakaalust välja viia, mis omakorda kutsub esile planktoni ja toitumisahelas kõrgemate loomade väljasuremise. Seega võis vulkanism mõjuda hukutavalt nii maismaa- kui ka mereorganismidele.

Eelmäng kullapalavikule

19. sajandi teisel poolel vapustas seiklejaid ja hõlptulu otsijaid mitu kullapalavikku. Algas see müütilise Eldorado otsingutega Californias ja jätkus Klondike'i kullaleidudega Alaskal. Sealt edasi, Siberisse kandus epideemia nõrgenenult ja hilinemisega, tipnedes suurte leiukohtade avastamisega Kolõmal ja Indigirka basseinis. Need “palavikud” oleksid jäänud olemata, kui poleks eelnenud Keskaegkonna tormilisi sündmusi Ameerika laama lääneserval. Kordiljeeride ja Verhojani-Kolõma mäestike tekkimisega kaasnes Juura ajastu lõpul ja Kriidi ajastu alguses seninägemata võimas graniitse magma sissetung maakoore ülemisse ossa. Magma kõige liikuvamaks koostisosaks oli põhiliselt sulakvarts mitmesuguste metallide, sealhulgas ka eheda kulla lisandiga. Selline sula segu tungib kivimeis tekkinud lõhedesse, moodustades kullasooni. Viimaseid purustavad mäestikujõgede vooluveed, ladestades rasked kullatükikesed jõesängides kruusaste puistemaardlate näol. Jääb üle vaid õige koht kulla väljapesemiseks kätte leida ja tulevik on kindlustatud. Enamikul see kahjuks ei õnnestunud ja tuli tühjade kätega tagasi pöörduda.

Keskaegkond pärandas inimkonnale ka hulgaliselt põlevaid maavarasid, nn energiakandjaid. Nende hulka kuulusid pruunsõebasseinid Saksamaal (Tüüringi), Türgis (Anatoolia), Uurali idanõlval (Tsheljabinski), Kanadas (Alberta), USA-s (Mississippi, Fort Unioni) jt. Põlevkivi on leitud Volgamaal, USA kesklääne osariikides, Süürias ja paljudes muudes kohtades. Kõik need kahvatuvad aga hiiglaslike nafta- ja gaasileiukohtade kõrval, mis on avastatud Lääne-Siberi soode ja taiga, Araabia ning Põhja-Aafrika kõrbeliivade ja tormitseva Põhjamere all. Need hiiglaslikud musta kulla varamud on tekkinud peamiselt Juura ja Kriidi ajastul. Ilma selle Keskaegkonna päranduseta ei liiguks tänaseks võib-olla enam ükski auto, lennuk ega rakett.

PALEONTOLOOGILINE VARAAIT

Üks kõigi aegade sensatsioonilisemaid paleontoloogilisi leide tehti 1860. aastal Saksamaal, Solenhofenis. Ülem-Juura litograafilisest kildast, mida siin murti trükitööstuse tarbeks, leiti eriskummaline kivistis, mis kujutas endast otsekui vahevormi roomajate ja lindude vahel. Luustiku järgi otsustades oli see umbes tuvisuurune olevus tüüpilise roomaja pea ning väikeste tihedate hammastega. Ta keha oli kaetud tõeliste sulgedega, kuid tiiva küljes olid pikad küünised ja taga pikk, paljudest lülidest koosnev saba. Sulestiku olemasolu viitas, et tegemist oli püsisoojase loomaga, kelle nimeks sai ürglind, ladina keeles – Archaeopteryx. Sensatsiooniline leid äratas erakordset tähelepanu ja Briti Muuseum omandas esimese ürglinnu luustiku ennekuulmatu hinna –14 000 kuldmarga eest. Järgmine, 1877. aastal leitud skelett läks Berliini Muuseumi valdusesse juba 36 000 kuldmarga eest. Vaesematel muuseumidel tuli leppida kipskoopiatega, millest üks asub Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis. Nagu hiljem selgus, ei ole Archaeopteryx siiski nüüdisaja lindude otsene eellane, vaid ta kujutas endast ühte lindude arengutee umbset kõrvalharu. Tõenäoliselt oli selle olendi lennuvõime nigel ning ta pigem liugles ühelt puult teisele, kus ta otsis toiduks vilju ja seemneid.

Solenhofeni üllatusleiud ei piirdunud ürglinnuga. Sealsete lubjaste järvesetete kihipindadel on säilinud rohkearvuliselt putukate jäljendeid, nende seas kärbseid, sääski, kiile, herilasi, mesilasi ja sipelgaid, kes juba neil kaugetel aegadel õhuruumi ja maapinda asustasid.

MARE ISAKAR
(1954) on Tartu Ülikooli Geoloogia Muuseumi peavarahoidja, geoloogiamagister.

HELDUR NESTOR (1935) on Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi töörühma juht, geoloogiadoktor.

Käesolev lugu on üks väike osa aprillis ilmuvast Universumi-sarja kolmandast raamatust “Maa Universumis”.