Orlando Figes
“Natasha tants. Venemaa kultuurilugu”
Varrak, 2003

Londoni ülikooli ajalooprofessori Orlando Figesi raamatut “Natasha tants” on nimetatud eepiliseks uurimuseks Venemaast, selle kultuurist ja inimestest. Ning tõesti, Figesi ulatuslik teos on põnevalt kirjutatud ning seda võib võtta põhjaliku teejuhina kahe viimase sajandi vene kultuurilukku. Seejuures pole tegemist mitte kuiva ja faktipurust ülerisustatud raamatuga, vaid kaasakiskuva käsitlusega, mille lehekülgedelt räägivad meiega, peamiselt oma teoste vahendusel, elavad inimesed: kirjanikud, muusikud, kunstnikud.

Figesi raamatu pealkiri pärineb Lev Tolstoi “Sõja ja rahu” stseenist, kus noor euroopaliku kasvatuse saanud krahvinna Natasha Rostova hakkab vene rahvalikku tantsu-lauluviisi “Õhtul hilja tänaval” kuuldes vaistlikult selle rütmi tunnetades tantsima. Nii ütlebki Tolstoi selle stseeniga ja ka Figes oma raamatu pealkirjaga, et venelased jäävad ikka venelasteks ja seda vaatamata isegi välisele läänelikkusele. Sest peab ju olema miskit, mis võimaldas Natashal tantsurütmi nõnda instinktiivselt tabada. Tähendab on olemas midagi ürgselt venelikku-talupoeglikku, mis jääb igaveseks alles isegi väliselt kõige läänelikuma aristokraadi südamesoppi. Ning selle südamesopi sisu huvitabki raamatu autorit. Orlando Figes tahab mõista, kuidas vastasseis kõrgemate klasside euroopaliku kultuuri ja vene talupojakultuuri vahel võib teatud tingimustes, nagu see juhtus näiteks 1812. aasta sõja ajal, liituda üheks rahvuslikuks moodustiseks; kuidas inimeste jaoks saavad ühe riigi raamides eksisteerida koos vene linn Moskva ja võõrast tsivilisatsiooni kandev Peterburi; miks läksid tuhanded üliõpilased “rahva sekka” ja millega see kõik lõppes; paljus on venelased Tshingis-khaani järglased jne.

Kuigi Orlando Figes ei otsi sihikindlalt vastust küsimusele, kas Venemaa oma olemuselt on üldse Euroopa riik või ei ole ta seda, on see paratamatult kogu raamatu suureks taustküsimuseks. Sellest universaalsest küsimusest pole pääsenud samuti ükski Venemaa enese looja. Mida tähendab olla venelane? Kas Venemaa on Euroopa või Aasia? Kas vene idee kandjaks on Moskva või Peterburi? Milline on Venemaa missioon maailmas? Kas Venemaal on eriline saatus? Niisuguseid ja analoogilisi küsimusi on esitanud enesele kõik Venemaa loomeinimesed. Koos nendega otsib sellele ääretule küsimusele vastust ka “Natasha tants”, kasutades selleks peamiselt neid kunstitöid, mille kaudu Venemaa on püüdnud iseennast mõista. Seda nii tsaari, nõukogude kui ka Välis-Venemaa ajas ja ruumis.

Mets ja stepp kui Vestmann ja Piibeleht

Ajalooteaduses on Venemaa mineviku “mõistatusliku” küsimuse juurde pöördutud korduvalt ning pakutud võimalike vastusevariantidena erinevaid kontseptuaalseid lähenemisi. Ühe võimaliku lahendusena nähakse Venemaas erilise saatusega ja seega ka erilise kultuurilooga euraasialikku moodustist. Geopoliitilisest asukohast tulenevat omapära toonitavate ajaloolaste arvates erineb Venemaa minevik ja areng põhimõtteliselt Lääne-Euroopa omast. Selle vaatenurga esindajate jaoks algavad Venemaa murrangulised probleemid alles Peeter I reformidega ja orientatsiooniga Läände, mis lõpptulemusena viisid riigi oma loomulikult arenguteelt kõrvale.

Venemaa kahe alge, Euroopa ja Aasia vahekorda on käsitletud mitmesugustes märksüsteemides. Näiteks võttes aluseks metsa ja stepi suhte, jagas üks väljapaistvamaid euraasianiste, ajaloolane Georgi Vernadski (1887–1973) 1917. aasta revolutsiooni eelse Venemaa ajaloo viieks ajalõiguks. Esimest lõiku iseloomustas tema arvates püüd steppi ja metsa ühendada; algas see ammu enne slaavlaste ilmumist oma hilisemasse elupaika ja lõppes vürst Svjatoslavi surmaga 972. aastal. Teises lõigus side metsa ja stepi vahel katkes ning algas nendevaheline võitlus; see ajalõik kestis 10. sajandi lõpust 13. sajandi keskpaigani. Järgnesid sajandid, mil mets stepile alla jäi; see hõlmas aastaid 1238–1452. Neljandal ajajärgul (1452–1696) kulgesid protsessid Venemaal aga vastupidi: mets saavutas jälle stepi üle võidu. Viiendat ajajärku, mis kestis 1696–1917, iseloomustas metsa ja stepi ühinemine ning Venemaa laienemine peaaegu Euraasia looduslike piirideni.

Paljude ajaloolaste arvates ongi Venemaa ajalugu võimalik mõista vaid kui ääretul territooriumil elanud paiksete slaavlaste ja rändavate nomaadide loodud tervikut, millele lisanduvad bütsantslik alge ning tatari-mongoli mõjutused. Sellest järeldub, et Venemaa ja Euroopa ajalool on vähe ühist, nagu ka nende kultuuril. Kõik Venemaal toimunu on tingitud Venemaast enesest. Seega on ka Venemaa ajalooline saatus ainulaadne ja tema kultuurilugu unikaalne. Kas see ikka on nii, sellele püüabki anda vastuse “Natasha tants”. Erinevalt valdavast osast Lääne lugejatest pole Orlando Figesi kultuurilooline Venemaa eestlastele täiesti tundmatu maa. Seda nii seoses asjaoluga, et meie enese väikene kultuurilugu on valdavalt toiminud Vene poliitilises ruumis, kui ka tänu kas või Juri Lotmani kirjutistele. Seega võiks “Natasha tants” olla meile topelt huvitav, kuna avab kultuuri kaudu üheaegselt lähedaste ja kaugete venelaste hingeelu.

David Vseviov, ajaloolane