Niisugune arvamus tõsteti kilbile käesoleva aasta jaanuaris Tartu Ülikooli Teaduskooli korraldatud Eesti olümpiaadiliikumise 50. aastapäevale pühendatud rahvusvahelisel teaduslik-praktilisel konverentsil.

Kahe päeva jooksul kuulati ära kümneid ettekandeid, mis pühendatud keskmisest tublimate laste õpetamisele, andekusele ja loovusele, kõlbelisusele ja võimekusele, rahvusvaheliste olümpiaadide osale rahvuslikus haridussüsteemis. itmete Eesti koolide õpetajad kõnelesid, kuidas motiveerida andekat last ja rikastada õppetööd tavakoolis. Kõlama jäi mõte: “Anna lapsele võimalus!”

Johni talent pidi kaduma minema

Mis oleks võinud juhtuda, kui Johnile poleks võimalust antud, selle kohta tõi konverentsil drastilise näite Franz J. Mönks Hollandi Nijmegeni Ülikooli Andekuse Uurimise Keskusest. Enne aga mõningatest tema mõtetest, kuidas edendada koolilastes loovust. Selleks on vaja õpetajat, kes ei arvusta õpilaste ideid ja ettepanekuid, talub mõistlikke vigu ja hindab julgust sama palju kui õiget vastust. Loovuse edendamisel tuleks aga julgustada avatust uutele ideedele, seiklusvaimu, ego tugevust ja riski taluvust. Samal ajal näitavad uuringud, et paljudele õpetajatele ei meeldi liialt loovad lapsed. Nad eelistavad õpilasi, kes õpivad tundideks hästi ja käituvad normikohaselt. Prof Mönksi arvates võiks 21. sajand olla andekate hariduse liikumise sajand. Peaaegu kõigis Euroopa maades on tunnistatud vajadust kohandada õpetamist selliselt, et iga õpilase individuaalsed huvid ja vajadused oleksid õppekava lahutamatuks osaks. Kui õpetajakoolitus paneb paika nõuded, mis soodustab loovuse arengut, siis muutuvad koolid kohaks, kus on võimalik arendada õpilaste sisemist motivatsiooni. Just sisemise motivatsiooni, osava tegutsemise, andekuse ja loovuse omavahelisi suhteid illustreerib Johni lugu.

Üheksa-aastane John oli pere kahest lapsest vanim, õde kaks aastat noorem. Johni vanemad läksid nõustamisele, sest poiss ei tahtnud kooli minna, teda huvitasid ainult arvutid ja televiisori vaatamine. Oma õega kakles ta vahetpidamata. Kaks aastat enne seda olid vanemad viinud poisi psühholoogi juurde, et hinnata tema võimeid ning diagnoosida käitumishälbeid. Psühholoog tuli järeldusele, et John on äärmiselt andekas poiss. Ent ta vajas mänguteraapiat, et käitumishälvetest lahti saada. Eespool nimetatud uurimiskeskusse testimisele jõudes oli ta juba kaks aastat teraapias käinud, aga käitumine polnud selle ajaga üldsegi muutunud. Ka testimise suhtes ei näidanud poiss üles mingit vaimustust. Ta arvas, et see on vaid üks rumalate küsimuste rodu. Ometi olid tema intelligentsustesti alatestide punktisummad vähemalt keskmised või erakordselt kõrged, seda just aritmeetikas, maksimumtulemuse sai ta numbrijadade testis. Küsitlejaile sai selgeks, et tema kireks on arvud, nende puhul ilmutas ta tõelist sisemist motivatsiooni ja teda toetav kooliprogramm oleks pidanud algama just neist tema isiksuse tervetest osadest. Sai selgeks, et Johnile tuleb leida kool, kus teda tunnustatakse. See oli eriti oluline, sest poiss oli koolist väljalangemise äärepeal. Õnneks polnud uues koolis sotsiaalne aktsepteerimine probleemiks. Seal võeti uusi õpilasi vastu aastaringselt ning uustulnukatele korraldati isegi eriline vastuvõtutseremoonia.

Noor arvutientusiastist õpetaja soovis töötada Johniga ja alustada laste jaoks mõeldud programmiga. Peagi aga selgus, et John on arvutikäsitlemisel õpetajast palju osavam. Neli nädalat pärast uude kooli minekut teatas Johni ema, et hoolimata varasest ärkamisest ja tunniajasest bussisõidust, on poeg õnnelik ja talle meeldib koolis käia. Enne vihkas ta kooliskäimist, olgugi, et endine kool oli kodu kõrval.

Kolm aastat hiljem külastas prof Mönks ühte keskkooli, teadmata, et John on juba selle kooli õpilane, kes direktori sõnade kohaselt oli eriti tugev aritmeetikas ja ka teised ained ei valmistanud talle mingit raskust..

Pool aastat tagasi kuulis prof Mönks Johni emalt, et John on juba 22-aastane ja ta on saanud informaatikas ülikoolidiplomi nelja aasta asemel ühe aastaga. Praegu õpib ta matemaatikat ja tahab sel aastal kaitsta oma doktoriväitekirja. Veelgi muljetavaldavam on see, et kahel ülemaailmsel matemaatikaolümpiaadil sai ta teise koha. Praegu valmistab ta niisugusteks jõukatsumisteks ette teisi õpilasi.

Kokkuvõttes võib öelda, et kool, kus ta algul õppis, ei tahtnud või ei osanud nende eriliste võimetega arvestada. Vastupidi, kool oli rahul, kui John andekuse uurimiskeskuse soovitusel nende silmapiirilt lahkus.

Siit mõtteainet kui palju meiegi koolide õpetajatele ja direktoritele, kui nad mõnest isesugusest Jürist või Marist parema meelega tahaksid lahti saada. Selline käitumine oleks kõike muud kui andekate hariduse liikumise toetamine käesoleval sajandil.

Päästerõngaks olümpiaadiliikumine

“Üldhariduskoolis, kus õpetaja jõud ja aeg kuluvad peamiselt nõrgemate õpilaste järeleaitamiseks, jäävad just andekad pahatihti tähelepanuta, sageli ei ole pedagoogid saanud ka piisavalt ettevalmistust tööks andekate lastega,” lausus konverentsil oma avasõnavõtus Tartu Ülikooli Teaduskooli direktriss Viire Sepp. Tundub, et siia ongi koer maetud. Tema sõnade järgi on juba esimese ulatuslikuma andekate uuringu autor Lewis Terman osutanud faktile, et koolist väljalangenute hulgas umbes kolmandik olid kõrgete vaimsete võimetega õpilased. Ja veel: andekad edasijõudmatud ja väljakukkujad on ka praegusaegse haridussüsteemi üks tõsisemaid probleeme.

Eestis on neid probleeme püütud lahendada juba 50 aastat. Spetsiaalselt andekatele suunatud haridusprogrammidest on stabiilseimana püsinud 1953/1954. õppeaastal alguse saanud Eesti olümpiaadiliikumine. Algusaastatel toimunud täppisteaduste olümpiaadidele, kus võisteldi matemaatikas, füüsikas, keemias, on ridamisi lisandunud uusi olümpiaade – bioloogia, geograafia, keeled, informaatika jne - kokku juba kuueteistkümnes õppeaines. Ainuüksi Tartu Ülikoolis korraldatava 11 aine olümpiaadide eelvoorudes osaleb igal aastal ligikaudu 10 000 õpilast. Häid vilju on kandnud rahvusvaheliste olümpiaadide võistkondade ettevalmistuse süsteem, kus suuri teeneid just Tartu Ülikooli Teaduskoolil. Seal saavad parematest paremad kooliõpilased end täiendada paljudes ainetes juba kõrgkoolide õppejõudude ja teadurite juhendamisel ning rahvusvahelisteks konkurssideks valmistumisel. Eesti võistkondadesse pääsemine on saanud õpilastele oluliseks stiimuliks. Alates 1992. aastast, mil Eesti osaleb ülemaailmsetel olümpiaadidel, pole olnud aastat, mil meie õpilased oleks naasnud koju medaliteta. Kokku on neid võidetud üle saja, seejuures seitse kuldset. Paljud Teaduskooli õpilastest on sidunud oma elu teadusega ja kaitsnud kas doktori- või magistrikraadi.

Nagu mainis üks rahvusvahelisteks füüsikaolümpiaadideks Eesti võistkonna ettevalmistajaid, Tartu Ülikooli professor Jaak Kikas, on Eesti suuruses riigis oluline leida üles kõik oma noored anded ja luua neile parimad tingimused enda arendamiseks. Vähemalt täppisteadusliku kallakuga olümpiaadid on käsitletavad kui rahvusliku teaduslik-tehnilise eliidi kasvatamise üritus. “Hästitoimivas olümpiaadisüsteemis peavad aga töötama kõik lülid – alates entusiastlikest aineõpetajatest ja piirkondlikust tasemest lõppvooruni välja. Füüsikaõpetajate kiiresti kasvav keskmine vanus ja nende krooniliseks kujunenud puudus, samuti kui mõned muudatused haridussüsteemi finantseerimisel, teevad murelikuks “olümpiaadipuu” juurte ja tüve tuleviku suhtes – aga latva ei kanna ju miski muu,” kirjutab professor Jaak Kikas konverentsi teesides. Ja tundub, et juured kipuvadki praegu nõrgaks jääma. Näiteks matemaatikas, füüsikas, keemias ja informaatikas esindavad viimastel aastatel rahvusvahelistel olümpiaadidel Eestit ikka vaid paarikümne, järjekindlalt kümmekonna kooli õpilased. Kas eriti andekaid mujal ei ole? Või lähevad nad lihtsalt kaduma? “Kui me tahame, et tuleks Nokia, peab enne olema sadu nokkijaid,” ütles konverentsil Viire Sepp. Selleks korraldab Teaduskool muu hulgas ka kaugõppekursusi, mida saab kasutada andekatele õpilastele huvi- ja võimetekohaste individuaalsete õppekavade koostamiseks nende kodukoolis. Nokkijaid meil jätkuks, aga praegu tundub küll olukord selline olevat, et aineolümpiaadid on meie viimane kaitseliin, nagu professor Jaak Kikas väljakutsuvalt väitis.

Majanduslik heaolu ja teadus

Kuidas kujundada hoiakuid täppisteaduse ja täppisteaduse õppimise, eriti füüsika ja tehnoloogia õppimise suhtes, sellest rääkis Soome kogemuste põhjal Maija Ahtee Jyväskylä Ülikoolist. Ta nentis, et industriaalriikides on kahanenud noorte huvi teadusliku karjääri vastu, samal ajal kui on välja kujunenud kasvav vajadus inimeste järele, kel oleksid ekspertteadmised ja kompetentsus teaduse ja tehnoloogia valdkonnas. Järgnevaid tema toodud arve analüüsides võib öelda, et on olemas selge vastavus ühiskonna majandusliku heaolu ning inseneride ja teadlaste arvu vahel. Näiteks Jaapanis on miljoni elaniku kohta neid kokku 3548, USA-s 2685, Euroopas 1632, Ladina-Ameerikas 209, Aasias 99 ja Aafrikas 53.

Oleks tore, kui Eesti oleks Euroopa keskmisest eespool. Soome igatahes tunneb muret teadlaste ja inseneride olemasolu ja käekäigu pärast. 1995. aastal alustas sealne Riiklik Haridusamet täppisteaduste ja matemaatika programmiga LUMA. Vastastikune suhtlemine ülikoolide, polütehnikumide, tehnoloogiatööstuse ja üldhariduskoolide vahel peaks olema hea investeering koolis õpitavatesse täppisteadustesse ning selle toel loodetakse värvata õpilasi kõrgkoolide täppisteaduste ja matemaatikakursustele.

Eks tuleks Eestiski midagi samalaadset ette võtta, kui tahame, et vähemalt need 10 000 õpilast, kes igal aastal mingitki huvi loodusteaduste vastu üles näitavad ja vähemalt olümpiaadi koolivoorus osalevad, kaduma ei läheks. Teaduse veelgi intensiivsem populariseerimine koolnoorte hulgas, tehnoloogiahariduse integreerimine mõne üldhariduskooli õppekavadesse, õpilasteaduse edendamine jne võiks olla kõrgkoolide ja teadusasutuste poolt rajatav taimelava nende endi teaduspotentsiaali kasvatamiseks. Mida arvavad tänasest olukorrast õpilased ise, sellele viitavad konverentsi teeside lõpuleheküljel avaldatud mõned olümpiaadidest osavõtnute ankeedivastused.

“Praegune haridussüsteem pärsib tugevalt andekate inimeste väljakujunemist, sest praegune süsteem on konveiersüsteem ja toodab enamasti halli massi, tasandades tippe.” Või teine mõte.

“Kui inimesel on annet ja tahtejõudu/motivatsiooni, siis tuleb talle luua sobiv keskkond, anda talle võimalused, ja ta arendab end ise.”

Viimatiöeldu tõestuseks on paljud meie tõelised tipud - nagu rahvusvahelistelt aineolümpiaadidelt korduvalt kuld- ja hõbemedaleid võitnud Martin Pettai, Hendrik Nigul, Vladislav Ivanishtshev, Mihkel Kree ja mitmed teised.