Nr. 1/2003


Intervjuu
Eesti teaduse südametunnistus

REIN VESKIMÄE eksklusiivintervjuu akadeemik HARALD KERESEGA.

2002. aasta 15. novembril sai 90-aastaseks Eesti teaduse suurkuju akadeemik Harald Keres. Sel puhul kutsuti aukodanikust grand old man Tartu Raekotta, kus teda õnnitlesid Tartu Linnavolikogu esimees Aadu Must ja abilinnapea Hannes Astok. Kohal olid paljud Eesti teaduse juhtfiguurid ning teadusasutuste ja ülikooli esindajad, kes oma kohaloleku ja heade sõndega maestrot tervitasid.
Enamik eestimaalasi teab, et eelmise sajandi algul kasvasid Pärnus üles vennad Harald ja Paul. Ühest sai oma ala tunnustatud teadlane, teisest
kuulus malesuurmeister.
Professor Harald Kerese elu ja tegevus on olnud suuresti seotud Tartuga. Lõpetanud seal 1936. aastal ülikooli, sai temast alma materi õppejõud. Oli kümmekond aastat samas teoreetilise füüsika kateedri juhataja ja mõnda aega ülikooli teadusala prorektor. Uurimistöös oli tähelepanu keskendunud peamiselt üldrelatiivsus- ja gravitasiooniteooriale. Sellega on seotud tema dokoriväitekiri, mille kaitses 1942. aastal (1947 oli korduskaitsmine, sest saksaaegseid kaitsmisi hiljem ei arvestatud). 1961. aastal valiti Harald Keres Teaduste Akadeemia akadeemikuks. 1950. aastate algul juhatas astronoomiaobservatooriumi. Suure osa oma elust oli Harald Keres Füüsika Instituudi teoreetilise füüsika laboratooriumi juhataja.

1990-1991 avaldasime ajakirjas Horisont Teie viieteistkümnest loost koosneva kirjutistesarja “Minevikku meenutades”, mis kahtlemata kuulub jäädavalt meie kultuurilukku. Viimase loo lõpetasite Te seoses Eesti iseseisvumisega nii: “...Akadeemiat võib ümber korraldada, teadust võib muuta ülikoolikeskseks, kõike võib, kuid ei või akadeemias töötavaid teadlasi kõigi nelja tuule poole laiali pillutada. Kui aga siiski majanduslikel või muudel põhjustel peaks toimuma massiline vallandamine, sealhulgas teadlaste paremiku osas, siis on see küll ülimalt kurb ja paradoksaalne nähtus: vabaduse saabudes hakkame kärpima kultuurisaavutusi, mida õnnestus luua vabaduse puududes... Meil on vaja hoida oma ala meistreid, võimekaid vaimuinimesi, sõltumata nende erialast. Nende järgi ju meie kultuuri hinnataksegi.”
Kui nüüd, 11 aastat hiljem, tuleks kirjutada kuueteistkümnes lugu selle sarja jätkuks, mida tollaste hirmude kohta ütlete tänasel päeval?

Kahjuks osutusid need kartused põhjendatuks. Pime viha ja vihkamine on rumalate tegude allikas. Ajalehes ilmus Rein Taagepera artikkel ja pisut hiljem ülikooli rektori avaldus ülikooli nõukogu nimel, milles nõuti Teaduste Akadeemia instituutide kui nõukogude asutuste likvideerimist. Aga täppisteaduslikes instituutides polnud sisuliselt midagi märkimisväärselt nõukogulikku. Need olid võõrvõimu all visa tööga loodud kõrgetasemelised teadusasutused, mis olid hästi tuntud nii Idas kui Läänes. Nende lõhkumine väliste tunnuste järgi oli barbaarsus. Massiliste koondamistega elujõuetuteks tehtud instituudid liitusid kas ülikoolidega või sattusid kes kuhu.

Teie olete tunnustatud füüsik, oma ala korüfee Eestis. Füüsika kui teadus on meil alati silma paistnud. Kuidas on lood Teie arvates selles osas praegu võrreldes vanade aegadega?

Minu noorusaegses Eesti Vabariigis ei olnud füüsika nimetamisväärsel järjel. N Liidus olid täppisteadused, sealhulgas füüsika, väga kõrgel tasemel. Mõndagi ulatus sealt Eestisse. Rektor Feodor Klement koos Leningradi ülikooli kahe noore lõpetaja, Karl Rebase ja Tsheslav Lushtshikuga, rajas Tartusse uurimiskeskuse tahkisefüüsika ja optika erialal. Vaatamata 1990. aastate alguse aadrilaskmisele on see uurimissuund jõudnud Euroopa tippude tasemele, mida tõendab suurem rahasüst Euroopa Liidust Füüsika Instituudile.

Eesti silmapaistvam(ad) füüsik(ud) läbi aegade maailmamõõdupuuga mõõtes?

Inimene on silmapaistev või mitte omas ruumis ja ajas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul oli Johan Wilip oma seismograafidega kahtlemata maailmas tuntud nimi. Elavate kohta on vara sellist hinnangut anda.

Eesti õpilased on viimastel aastatel, ka mullu, esinenud silmapaistvalt rahvusvahelistel täppisteaduste olümpiaadidel - nii füüsikas, matemaatikas, informaatikas kui ka keemias, ja toonud koju hulga igat värvi medaleid, ka mitu kulda. Loodetavasti teab ja tunneb enamik eestlasi, nende hulgas ka Teie, Eesti olümpiavõitjate nimesid ja ka maailmameistreid. Kas olete juhtunud kusagilt lugema või kuulma, kes on need (mõnedki?) maailmaklassi kuuluvad ja Eestile kuulsust toonud õpilased, kes on isegi korduvalt medaleid (ka kuldmedaleid) võitnud ja kellele Eesti haridusminister korraldas hiljuti rahvusvahelisel areenil ülieduka esinemise eest piduliku vastuvõtu? Või ei vääri need suure vaimsusega noored inimesed meedias niisugust tähelepanu, nagu nendeealised füüsilist pingutust nõudvate spordialade esindajad?

See on piinlik küsimus. Võistlussport ja eriti rekordsport on hinnas ja hästi tasuv. Ajalehed kirjutavad neil teemadel veergude kaupa. Noori sportlasi saadetakse kuulsate treenerite käe alla igasse maailma nurka. On väga tore, kui inimene suudab oma füüsiliste võimetega tõusta maailma tasemele. Aga kas vaimsete võimete arendamist ka nii ohtrate rahadega toetatakse? Noored tulevad rahvusvahelisel täppisteaduste olümpiaadil kõrgetele kohtadele. Kus neid treeniti ja kui palju selleks kulutati? Koju saabudes ei võeta neid vastu ovatsioonidega lennujaamas, ainult hariduministeerium korraldab piduliku vastuvõtu ja ajalehes ilmub väike nupuke. Nii odavake on vaimne pingutus füüsilise kõrval.

1979. aasta Horisondi kolmandas numbris pealkirjastasite põhjaliku
ülevaate Albert Einsteinist “Gigant teadusmaailmas”. Mis oleks maailmal olemata ilma temata?

Albert Einstein on kahtlemata moodsa teaduse üks juhtfiguure. Einsteini teaduslike saavutusteta oleks tänapäeva füüsika kõvasti vaesem. Aga kas need saavutused oleks teaduse arengut silmas pidades ka Einsteinita ilmale tulnud, või oli selleks oluliselt vajalik Einsteini isik, selle kohta ei söanda ma midagi öelda.

Millega tegelete praegu? Kas ka memuaaride kirjutamisega?

Olen jäädvustanud paberile oma autobiograafia ja sellest piisab. Musitseerida klaveril või flöödil ma enam ei suuda, sest sõrmed ei liigu kuigi hästi. Aga arvutada saan ja see töö on vabal ajal mulle puhkuseks.



Rein Veskimäe