2002. aasta novembris võttis Eesti haridusminister Mailis Rand pidulikult vastu need õpilased ja nende õpetajad-juhendajad, kes käisid mullu esindamas Eestit rahvusvahelistel olümpiaadidel või konkurssidel. Tänukirjade kätteandmisel hakkasid silma need, kes naasid pingelistelt rahvusvahelistelt jõukatsumistelt koju medalite või võitjatena. Esimesena ulatas minister sadakonna kutsutu hulgas tänukirja Viljandi C. R. Jakobsoni Gümnaasiumi lõpetanule Martin Pettaile. Selle au teenis ta eelmisel suvel Lõuna-Koreas võidetud kuldmedaliga ülemaailmsel informaatikaolümpiaadil ja Suurbritannias matemaatikaolümpiaadil saadud hõbemedali eest. Ent kulda ja kuulsust kogus ta Eestile veel teisteltki jõuproovidelt.

Martin Pettai füüsikaõpetaja Veljo Aava sõnul võib üks kool säärase talendi, kes haarab matemaatilisi aineid lennult, kingituseks saada haruharva. Aga lisab samas, et oma eakaaslastest ettejõudmisel on suuresti kaasa aidanud andumus iseseisvalt tööd teha. Õpikud, ülesannete kogud, sõnaraamatud ning muud teatmeteosed ning arvuti koos internetiga on tema lahutamatud kaaslased kogu aja.

Martin Pettai medalitekomplekt on aukartustäratav.	Aldo Luud

Teine kirjaoskus koos lugemisega
Kahe-kolmeaastaselt tundis Martin tähti ja numbreid. Ning siis ühel päeval teatas ta kodus, et oskab lugeda. Ei mingit veerimist vanemate kaasabil, nagu sageli juhtub, vaid võttis raamatu kätte ja näitaski oma üleöö omandatud oskust. Üllatunud ema küsimusele, et kuidas lugemine siis nii äkki selgeks sai, teatas Martin: "Ma sain ise aru, kuidas see käib!" Nelja-aastaselt kirjutas ta raamatust arvutisse ka BASIC-keeles olevaid programme ja pani neid käima. See kõik juhtus 1988. aastal, mil Horisondiski oli alles kirjutatud teise kirjaoskuse vajalikkusest ja personaalarvutite peatsest jõudmisest meie töölauale.
Martini igapäevaelu kulges juba sel ajal, varases lapsepõlves, niisuguses unistuste maailmas. Tema isa, kes oli koolis arvutiõpetaja, muretses koju ühe Vene päritoluga kompuutri, kuvari osa täitis tillukese ekraaniga televiisor. Need olidki Martini peamised mänguasjad. Tõsisemalt hakkas programmeerima seitsmeselt. Ühe ema pakutud idee kohaselt koostas näiteks programmi, millega sai oma klassi õpilased sünnipäevade järgi ritta seada.
Juba enne kooli tundis väike Martin muinasjuturaamatute asemel suuremat huvi rohkem teatmeteoste vastu. Tol ajal ilmunud esimene A&O oli seetõttu üsna "kapsaks" loetud ja suur osa selle kaante vahelt ka meelde jäetud. Teiseks
meelislektüürikas kujunes peagi võõrsõnade leksikon - lihtsalt tekkis huvi keeruliste sõnade ja nende tähenduse vastu.
Läkski nüüd jutt märkamatult keelele, kuigi Martini lemmikuteks on olnud ikka matemaatilised ained. Aga ega keelest kuidagi mööda saa, sest alates teisest klassist põhikooli lõpuni õppis ta inglise keele klassis.

Seitse korda meistriks
Arvuti- ja matemaatikaülesannete lahendamise vajadus ning huvi nende vastu jäi aga endiseks. Esimene mõõduvõtmine teistelt algas 5. klassis, kui ta omavanustega kooli matemaatkaolümpiaadil konkureerides teiseks jäi. Teatavasti peetakse meil Eestis juba aastaid ka vabariiklikke täppisteaduste olümpiaade. Aga sinna pääsemiseks tuli näidata end parimast küljest maakonnavõistlustel. Kui Martin oli jõudnud kaheksandasse klassi, võitiski ta õiguse osaleda vabariiklikus lõppvoorus kolmes aines - informaatikas, matemaatikas ja füüsikas. Järgmisel aastal lisandus veel keemia. Informaatikas võitis ta Eesti tippolümpiaadi neli aastat järjest, matemaatikas jõudis täistabamuseni kolm korda. Füüsikas sai mullu ja keemias veidi varem teise koha.
Neil aastail õppis Martin Pettai juba gümnaasiumi eriklassis, kus põhitähelepanu just reaalainetel, kuigi jätkus ka süvendatud inglise keele õpe.

Rahvusvahelises seltskonnas
Nagu räägib Andres Haavasalu - Martini klassijuhataja ning matemaatikaõpetaja gümnaasiumi päevilt, olid tal juba enne 10. klassi jõudmist põhiteadmised keskkooli matemaatikast olemas. Õpetaja eesmärgiks oli neid oskusi lihvida ja hoolitseda selle eest, et programmis ettenähtu oleks täiesti selge. Tippu pürgimisel lahendas Martin palju raskeid ülesandeid. Eks seetõttu üllatas ta klassikaaslasi ja õpetajaid, kui pakkus tunnis antud ülesandele mitu kiiresti sihile viivat lahendust. Ka niisuguseid, mida mõnikord polnud ette näinud õpetajagi.
Pole siis ime, et Martinist kujunes klassi autoriteet ning viimastel aastatel rahvusvhelistele võistlustele sõitvate Eesti võistkondade raudvara. Palju aitas selleks kaasa Tartu Ülikooli Täppisteaduste Kool, kus vastu võetud õpilastega käib töö aastaringselt. Samal ajal valmistutakse ka võistlusteks, paremate väljaselgitamiseks korraldatakse lisakonkursse ja suvelaagreid.
Martini esimene välissõit Soome sealsete põhikoolide matemaatikaolümpiaadile, kuhu alati kutsutakse ka kaks Eesti õpilast, lõppes 1998. aastal üheksanda kohaga.
Aasta hiljem võitis ta Türgis informaatikaolümpiaadil hõbemedali. Siis tulid järjepanu samal alal kolm kulda - Hiinas, Soomes, Lõuna-Koreas. Sealjuures 2000. aastal Hiinas võidetud informaatikakuld tähendas üldarvestuses 5.-6. koha jagamist. See on läbi aegade Eesti õpilaste tippsaavutus reaalainete rahvusvahelistel olümpiaadidel. Olgu siinkohal öeldud, et mis tahes karva medal antakse õpilastele, kes koguvad mingi kindla arvu punkte. Nii võib kuldmedali saajaid olla oma paarkümmend, aga konkurente on seejuures ka 400 ringis ja mõnikord rohkemgi. Näiteks möödunud aastal sai Martin samasugusel konkursil kuldmedali ja 13. koha.
Balti informaatikaolümpiaadil on ta võitnud pronksi ja hõbeda ning kahel viimasel aastal, Poolas ja Leedus, kuldmedali. Kirkaima autasu koos teise kohaga tõi ta koju ka samasuguselt jõuproovilt Kesk-Euroopas. Rahvusvahelisel matemaatikaolümpiaadil jäi parimaks tulemuseks mullu Shotimaal Glasgow`s saadud hõbemedal, mille vahetas välja aasta varem Washingtonis võidetud pronksi vastu. Seoses niisuguste võistlustega on Martin viibinud kuueteistkümnes välisriigis, kus on jätkunud aega ka nende maadega tutvumiseks ja oma silmaringi avardamiseks.
Neis paikades on ta mitmel korral käinud koos Tallinna Inglise Kolledzhi lõpetanu Hendrik Niguliga, kes on samuti väljapaistavalt esinenud ja olnud tema viimaste aastate põhikonkurent kodustel võistlustel matemaatikas ja füüsikas.
Internetis surfates leiab Martin tõsiseid pähkleid neiski ainetes. Eesti matemaatikavõistkonna juhendajale Tartu Ülikooli õppejõud Uve Nummertile meenub suvi, mil enne ülemaailmsele olümpiaadile sõitmist olid kõik väljavalitud kutsutud treeninglaagrisse. Treener ise oli sinna kaasa võtnud harjutusülesanded, mis esitati aasta varem rahvusvahelisele zhüriile läbivaatamiseks. Juhtus aga niisugune lugu, et Vietnamis jõudis keegi need mõneks tunniks internetivõrku välja riputada. Keelatud tegu lõppes kohustusega ülesanded sealt kähku kõrvaldada. Kui Martin treeningkogunemisele jõudis, selgus, et ta oli needsamad ülesanded selle viivu jooksul internetist üles leidnud ja jõudnud juba ära lahendada.

Gümnaasiumist hõbemedaliga
Martin Pettai lõputunnistusel on viite kõrval kaks nelja - kirjanduses ja kehalises kasvatuses. Ilukirjandusele, mõnikord ka kohustuslikule, ei jätkunud tal piisavalt aega ning jalgpallile eelistab ta end unustada rohkem arvuti taha. Nii et kooli lõpetamisel hõbemedal.
Kirjandus neli! Aga lõpukirjandi teemal "Virtuaalmaailma võlu ja viletsus" eest võlus Martin Pettai välja maksimumi - 100 punkti. See teema oli tema jaoks nagu loodud. Ja grammatikas ta naljalt ei eksi. Seda näitab ka Viljandi maakonnas korraldatud emakeele õigekeelsuse konkurss, kus Martin on samuti esikohale tulnud. Eesti ja inglise keele korralik valdamine reaalainete kõrval näitab vaid tema mitmekülgsust. Iseseisvalt on Martin õppinud veel esperanto, hispaania ja saksa keelt. Võõrkeeled lihtsalt meeldivad, eriti nende grammatika.

Ülikool ja informaatika
Ahto Truu ja Indrek Jentson, kes on olnud Eesti informaatikavõistkonna juhendajad, ütlevad nagu ühest suust, et Martini-sugune noormees leiaks kohe tööd ka firmades. Aga see oleks ande raiskamine. Sest esialgu piirduks tema tegevus mahukate ja kiirust nõudvate ülesannete täitmisega, milles on vähe loomingut. Tema koht on ikkagi ülikoolis, mis on informaatikateaduskonna näol arvutiteaduse õppeasutus. Just teaduslike uuringute ning arvutiteaduse edendamise huvides on vaja Martini masti õppureid edasi aidata. Et nende looming ulatuks läbi bakalaureuse- ja magistrõppe doktorikraadini välja.
Nagu ütles edukate õpilaste vastuvõtul Haridusministeerimis Tartu Ülikooli õppejõud Jan Villemson, on vastuvõtule kutsutud õpilastel, kelle hulgas oli ka mitmeid rahvusvaheliselt silmapistnud noori muusikuid, paljude teiste eakaaslaste ees suur eelis. Tavaliselt tullakse ülikooli, et hakata 18-19-aastaselt eriala omandama, tundmata valitud elukutse alustalasid. Säärased noored ei jõua tavaliselt nii kaugele, kui need, kes on alustanud mõne aine süvendatud omandamist põhikoolis või veelgi varem. Möödunud sügisest juba Tartu Ülikooli programmeerijate võistkonda kuuluv Martin Pettai on üks neist. Küsimusele "Kuidas näete oma tulevikku õpitaval erialal, informaatikas?" vastas nüüdne esimese kursuse tudeng temale omase malbusega: "Ei tea veel."
Aga tegelikult?

Vaata ka Horisont 5/2002 ja 6/2002, rubriik Olümpiaad; Hendrik Nigul - kahekordne olümpiaadihõbe. Horisont 5/2002, rubriik Olümpiaad.