Nr. 6/2004


Lugesin üht raamatut
Tihendagem oma teadmisi

“Eesti teaduse tippkeskused”
Koostanud Endel Lippmaa (vastutav toimetaja), Galina Varlamova, Helle-Liis Help
Eesti Teaduse Tippkeskuste Ühendus, Tallinn 2004

“Tänapäevane multimeedia, mobiilside, internet ning kogu arvutustehnika ja automaatika ei oleks üldse võimalikud ilma esiotsa täiesti arusaamatuks, puhtteoreetiliseks või elukaugeks peetud kvantmehaanikata,” kirjutab kõnealuse kogumiku saatesõnas Eesti Teaduse Tippkeskuste Ühenduse esimees akadeemik Endel Lippmaa. Ja tõepoolest, ega 1920. aastate keskel oleks osanud kvantmehaanika rajajad Werner Heisenberg, Erwin Schrödinger, Paul Dirac ja teised maailmakuulsad füüsikud isegi öelda, millist rakendust nende loodud teooria ja kirja pandud võrrandid leiavad.


Ka tänavused Nobeli füüsika- ja keemiapreemiad anti teoreetikutele juba üsna ammu tehtu eest. Nagu selgub, on neist uuringutest juba praegu kasu meile kõigile.

Maailmateaduse eesliinil püsimiseks on loodud ka Eesti teaduse tippkeskused, kuhu on koondunud meie parimad teadlased, nii teoreetikud kui ka rakendusala spetsialistid – insenerid, arvutiteadlased ja tehnoloogid. Need Eesti teaduse tippkeskused, mille tegevust kogumik just tutvustab, valiti välja sõltumatutest rahvusvahelistest eksperthinnangutest lähtuvalt.

Kogumikust selgub, et loodud tippkeskused on järgmised.

Geeni- ja Keskkonnatehnoloogia Tippkeskus (juht prof Toivo Maimets).

Analüütilise Spektromeetria Tippkeskus (juht prof Endel Lippmaa).

Mittelineaarsete Protsesside Analüüsi Keskus (juht prof Jüri Engelbrecht).

Eesti Käitumis- ja Terviseteaduste Keskus (juht prof Jaanus Harro).

Tartu Ülikooli Füüsika Instituut (juht dr Kristjan Haller).

Keemia ja Materjaliteaduse Tippkeskus (juht prof Ilmar Koppel).

Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskus (juht prof Raivo Uibo).

Alus- ja Rakendusökoloogia Keskus (juht prof Olevi Kull).

Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus (juht dr Arvo Krikmann).

Töökindlate Arvutisüsteemide Uurimise Keskus (juht prof Jaan Penjam).

Seejuures on igas keskuses kuni kümme töörühma. Ka nende kohta sisaldab kõnealune kogumik hindamatut teavet kõigile huvilistele. Aga eriti soovitan selle raamatuga tutvuda kahe elukutse esindajatel.

Esiteks. Kogumik “Eesti teaduse tippkeskused” on hea käsiraamat kõikidele keskkoolide ja gümnaasiumide õpetajatele, kes peaksid tutvustama seda oma õpilastele, et vähemalt ärksamatel neist oleks võimalik valida oma huvidele ja võimetele sobiv eriala edasiõppimiseks kõrgkoolis, saamaks teada, millised võimalused on neil enesearendamiseks tippkeskustes nii tudengipäevil kui ka tulevases teadustöös.

Teiseks. Samuti peaks kogumik olema käepärast ajakirjanikele. See on lausa hädavajalik käsiraamat neile, kel vähegi missioonitunnet teaduse kui majanduse ja heaolu aluse pidevaks suupäraseks tutvustamiseks rahvale, ootamata alusuuringutele alati koheseid rakendusi.

Ega asjata ole akadeemik Endel Lippmaa valinud kõnealuse kogumiku saatesõna motoks akadeemik Karl Schlossmanni Eesti Teaduste Akadeemia avamisaktusel 22. oktoobril 1938 lausutud kuldsed sõnad: “Teoreetiliste teadmiste vajadus saab sageli silmatorkava alahinnangu osaliseks, ja enamikus paraku nende isikute poolt, kelle teoreetiliste teadmiste tagavarad on mitmeti hõredad.”

Tihendagem siis oma teadmisi! Kõnealune kogumik ja selles äratoodud teadlased ning nende kolleegid aitavad seda teha. Eriti veel, kui minna mõnda tippkeskuse laborisse tagasihoidliku ja meie tingimustes üsna harukordse sooviga kirjutada teadusest.




Rein Veskimäe