Hiljutised muret tekitavad uudised ohvriterohketest konfliktidest Sudaani vabariigis on selle Aafrika riigi taas tõstnud tähelepanu keskpunkti.

Ometi võib tekkida terminoloogiline küsimus – millisest Sudaanist me räägime?

Tegelikkuses on Sudaani mõiste oluliselt laiem ja ei piirdu vaid meile tuntud riigiga. Ajalooliselt, geograafiliselt ja poliitiliselt võiksime eristada hoopiski mitut Sudaani. Sudaani nimetus tuleneb araabiakeelsest väljendist Bilâd as-Sûdân ehk tõlkes “mustade maa”. Geograafilise mõistena tuntakse Sudaani kui Sahara kõrbe ja ekvatoriaalsete vihmametsade vahelist ala, mis ulatub Senegalist Etioopiani läbi kogu Aafrika mandri, haarates enda alla läänest itta umbes 5500 kilomeetrit ja põhjast lõunasse üle 1000 kilomeetri. Teinekord eristatakse ka Lääne-Sudaani, mille koosseisu arvatakse mõnikord Lääne-Aafrika rannikupiirkond, ning Ida-Sudaani, mis jääb Tðaadi järve ja Punase mere vahele. Poliitilises geograafias on koloniaalperioodil eristatud Lääne-Sudaani kui Prantsuse Sudaani (praegune Mali). Ida-Sudaani all mõisteti aga Inglise-Egiptuse Sudaani, mida nüüd tunneme Sudaani vabariigina.

Sudaani vabariigi lõunaosas elavad kristlust ja hõimuusundeid järgivad negriidsed rahvad, kesk- ja põhjaosa asustavad peamiselt araablased ning islamiusulised mustanahalised rahvad. Viimaste aastakümnete sisepoliitilised konfliktid kaovad oma juurtega aegade hämarusse ning jooksevad mööda kultuuride ja religioonide rajajooni. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on praegu islami vabariigina tuntud Sudaan olnud iidsetel aegadel kristluse kants. Ristiusk hakkas siin levima juba 4. sajandi teisel poolel, kui piirkond langes võimsa kristliku Aksumi riigi võimu alla. 6.–7. sajandil oli ristiusk siin tugevalt kinnistunud, mida näitas ka kristlike riikide (Makurra, Alwa, Noba) õitseng Sudaani aladel. Islami levik alates 9. sajandist sundis kristluse aja jooksul taanduma ning siin kujunesid välja moslemite riigid. Nii tekkis 15. sajandil Sennari sultanaat, mille rajajaks peetakse funji rahvast, kes pärineb Sinise Niiluse ülemjooksult. 16. sajandil tekkis aga Darfuri sultanaat, mille rajasid furid. Tugev mõju oli nendes riikides sufistidel – islami müstikutel-askeetidel. 1822. aastaks läks pea kogu Ida-Sudaan Egiptuse võimu alla, vaid Darfur säilitas oma iseseisvuse kuni 1870. aastani. Egiptuse majanduslikud huvid Sudaanis olid kuni 19. sajandi keskpaigani suuresti seotud orjakaubandusega, millele pani aga piiri Suurbritannia sekkumine. Kuna orje veeti välja just Sudaani lõunapoolsetelt aladelt, kus elasid negriidsed rahvad, ja selles kaubanduses osalesid kaupmeestena ka kohalikud moslemid, muutus võitlus orjakaubanduse vastu viimaste meelest peagi kristlaste sõjakäiguks nende elulaadi ja tavade vastu. 1880. aastate alguseks kasvas esialgsest protestist välja poliitilis-religioosne mahdistide liikumine. Alanud püha sõda ja selle käigus loodud Mahdi riik leidsid oma lõpu 1898. aastal, kui egiptlased koos inglastega asusid otsustavale rünnakule mässajate vastu.

Islami mõjuvõim on Sudaani piirkonnas aastakümnete jooksul vaatamata kõigele vaid tugevnenud. Probleemiks on aga asjaolu, et 1956. aastal iseseisvunud Sudaani riigipiirid jäid samaks mis koloniaalperioodil, muutudes aja jooksul omamoodi viitsütikuga pommiks. Nimelt ühendavad need piirid vägivaldselt erinevaid rasse ja etnilisi gruppe, kelle vastuolud on välja kujunenud sajandite jooksul ning ajalooline taak (muu hulgas orjakaubandus) tuntav. Alates iseseisvusperioodist on konflikt Sudaani lõuna- ja põhjaosa vahel vaid teravnenud, igasugused valitsuse toetusel toimunud arabiseerimis- ja islamiseerimiskatsed on lõunas leidnud ägedat vastupanu, lahvatades aeg-ajalt kodusõjaks. Samas on lõunapiirkonna majanduslik ja poliitiline marginaliseerumine ilmselge.

Praeguseks on tuha all hõõgunud konflikt taas tuld võtnud, seekord riigi lääneosas Darfuris. Üheks vastasseisu põhjuseks on lisaks etnilisele ja rassilisele konfliktile maa- ja veeressursside kasutuse küsimus – mustanahalised sudaanlased (antud juhul küll enamikus islamiusku!) selles piirkonnas on põlluharijad, araablased aga karjakasvatajad. Kas lahenduseks mustanahalistele sudaanlastele on autonoomia või uus riik maailmakaardil või hoopiski igavene rahu läbi ühiste identiteediotsingute, seda näitab aeg. Igatahes on olemas võimalus, et lähitulevikus rikastub meie leksikon veel mõne “Sudaaniga”.

Karin Hiiemaa, ajaloolane