Automaadid ehk ründevintpüssid on alates Teisest maailmasõjast jalaväe peamised relvad.

Esimesed otsingud

Teise maailmasõtta mindi veel vintpüssi või selle lühema versiooni – karabiiniga. Sõja käigus aga selgus, et uude, mobiilsesse sõtta vintpüss enam ei sobi. Oli vaja relva, mille efektiivne laskekaugus oleks kuni viissada meetrit ja tulistamiskiirus vintpüssi omast oluliselt suurem. Esimese maailmasõja lõpus oli kasutusel küll püstolkuulipilduja, kuid lahingrelvana see erilist populaarsust ei võitnud. Püstolkuulipildujast lennutati välja püstolipadruneid ja seetõttu oli tema efektiivne laskekaugus alla kahesaja meetri. Mis täisväärtuslikust lahingurelvast saigi siis juttu olla.

Kahe maailmasõja vahel üritati välja töötada ka automaatrelva, kuid see ei õnnestunud. Peamiseks takistuseks oli vintpüssipadruni liiga suur võimsus. Automaatreþiimi saamiseks tuli teha relvale seetõttu väga massiivne lukk, mis muutis selle raskeks ja kohmakaks. Ka oli kuulide hajuvus väga suur. Ameeriklastel õnnestus küll luua üsna tõhus ja töökindel poolautomaatne vintpüss, kuid automaadini ei jõutud.

Padrun enne, siis püss!

Asi hakkas edenema, kui saadi aru, et peamiseks probleemiks on padrun. Vaja oli uut padrunit, mille võimsus oleks oluliselt väiksem vintpüssipadruni omast. Nii otsustasidki sakslased luua varasemast oluliselt lühema vintpüssipadruni kesta, nn vahepealse padruni, mille kuuli algenergia oli vintpüssipadruni omast umbes poole väiksem. Padrun läks tootmisse 1941. aastal ja selle jaoks hakati kohe looma ka uut relva. Omavahel konkureerisid kaks mudelit, üks tuntud relvakonstruktori Hugo Schmeisseri mudel Haeneli firmast ja teine Carl Waltheri firmas loodud mudel. Pärast katsetusi jäi peale esimene variant, mis mõningaste täienduste järel jõudis ka tootmisse. Tootmise algus venis, kuna “relvaspetsialist” Adolf Hitler ei andnud relva tegemiseks luba. Ta leidis, et vintpüsse ja padruneid on piisavalt, ning mingit nõrka relva ei tasu tegema hakata. Kui relv nimetati ümber püstolkuulipildujaks ja sai nimetuse MP43 (Maschinenpistole 43), hakati seda tootma. Esimesed rindekatsetused tehti 1943. aasta sügisel SS-diviisis Wiking. Töökindla relva tulejõud oli hea ja täpsus küllaldane. Teda oli lihtne käsitseda ja hooldada. Üksiklaskudena võis tulistada kuni 600 meetri kaugusele, valangutega poole lühema vahemaa peale. Nii näiteks sattus saja meetri kauguselt toelt automaattulega pooltest tabamustest ringi raadiusega 5,4 sentimeetrit. Relv oli aga küllalt raske – see kaalus üle viie kilogrammi. Lahingukompleksis oli 180 padrunit ehk 6 salve. Pideva täiustamise järel nimetati relv 1944. aasta algul ümber MP-44-ks ja oktoobris sai ta oma lõpliku nime – Sturmgewehr 44 (Stg-44). Sellest ajast on ka maailmas käibel nimetus ründevintpüss (saksa Sturmgewehr, inglise assault rifle). Meil on senini kasutusel Vene ajast pärit nimetus automaat.

Kalashnikovini välja

Sakslaste eeskujul tegid väidetavalt 1943. aastal lühema padruni ka venelased. Relvani jõuti aga alles 1949. aastal. Algul püüti teha iseseisvat mudelit, aga kuna leiti, et padrun on “nõrk”, valmistati see vabaluku põhimõttel, nagu püstolkuulipilduja. See aga ei töötanud ja siis otsustati minna “traditsioonilist” teed, hakati sakslaste automaati lihtsalt kopeerima. Esimene automaadimudel oligi praktiliselt Stg-44 koopia. Seegi relv ei töötanud tõrgeteta. Põhjus: sakslased kasutasid tehnoloogiliselt väga lihtsat lukustussüsteemi, kus padrun riivistatakse luku kallutamisega. Viimane aga nõuab väga täpset kaldenurka. Kuna vene padrun oli sakslaste omaga võrreldes teistsugune, siis see riivistus ei kõlvanud. Lõpuks, kui relva konstrueerimine läks pärast eelmise konstruktori surma Mihhail Kalashnikovi kätte, otsustas tema kasutada nn pöördlukustust, kus padrunipesa suletakse luku pööramisega vastavatesse tappidesse. Muus osas oli põhikonstruktsioon eelnevaga võrreldes samasugune ning automaatika töötas relvarauast kõrvalejuhitavate püssirohugaaside toimel. Kokkuvõttes tekkis väga töökindel relv (esimene mudel oli AK-47), mis tänu suurele “loksule” ei karda liiva, pori ega muud mustust ja on ka üsna lihtne käsitseda. Päris kindlasti on “kalashnikov” maailmas enim toodetud automaat, väidetavalt on neid valmistatud üle 50 miljoni. Põhjus pole mitte niivõrd selle headuses, vaid selles, et relvamüük oli üks N Liidu olulisi tuluallikaid, lisaks kingiti neid ka “sõbraliku abi” korras paljudele oma riigikorra vastu võitlevatele rühmitustele. Tasub teada, et “kalashnikovi” on oluliselt edasi arendatud: esimesena modifitseerisid teda soomlased, seejärel juudid. Tulemusena tekkis Galili automaat AR, mis on väga hea ja täpne, aga ka ülimalt kallis.

Kestata laskemoon ja kaheraudne

Olgu öeldud, et relvade konstrueerimise üldised põhimõtted töötati välja juba 19. sajandil ja 20. sajandi algul. Seetõttu midagi põhimõtteliselt uut leiutada pole võimalik. Küll saab aga ära kasutada juba olemasolevaid teadmisi ning konstruktori ülesandeks on leida oma relvale etteantud tingimusi rahuldav optimaalseim lahendus. Nii oli ka pöördlukustuse põhimõte ammu teada, samuti ka püssirohugaaside kasutamine relvaautomaatikas. Tänapäeval on kasutusel palju muid automaadi tüüpe, mis on samuti väga head. Nii oli Saksa armees, Bundeswehris, pikka aega kasutusel automaat G-3, milles automaatika töötas padruni tagasilöögi energial ja kasutas poolvaba lukusüsteemi. Säärase mooduse töötasid sakslased välja sõja lõpus, kuid tootmisse enam ei jõutud. Automaadi G-# üks modifikatsioon (Rootsi AK4) on praegu ka Eesti kaitseväe relvastuses.

Väga olulisi muudatusi pole automaatide üldises konstruktsioonis enam tehtud. Peamine – üle on mindud väiksemale kaliibrile (5,56 NATO-s ja 5,45 Venemaal) ning suurendatud kuuli algkiirust, mis on ligikaudu 900 meetrit sekundis. Enamasti on säilinud ka automaadi põhikuju, viimasel ajal on populaarsust võitmas nn bull-pup süsteem, milles padrunisalv on viidud päästikust tahapoole. See võimaldab relva pikkust oluliselt lühendada, samas aga peab sihtimissüsteemi ehitama küllalt kõrgele. Paar aastakümmet tagasi töötasid sakslased välja automaadi, mis kasutab ilma kestata laskemoona (G-11). See aga kahjuks tootmisse pole jõudnud. Praegu üritatakse luua moodulsüsteemi, mis võimaldaks vastavalt vajadusele ja ülesandele kokku panna kindlatest moodulitest koosnev relv. On püütud valmistada ka kahe rauaga relva, mis oleks programmeeritav ja võimaldaks tulistada ning lõhata sobival kaugusel püssgranaate.

REIN-KARL LOIDE (1942) on Tallinna Tehnikaülikooli professor, füüsika-matemaatikadoktor.