Millegi koostisosadeks lahutamise idee on igivana. Praeguseks on jõutud kvarkide tasemele. Seni teatakse, et nad on olemas. Seda kinnitab ka tunnustus tänavuse Nobeli füüsikapreemia näol selle laureaatidele. Ent seniajani pole kvarke vabalt liikumas kohatud, ei Universumis ega aine “peenestamisel” kiirendites.

Ometi on üldtuntud idee, et Universumi õige varasel arenguetapil pärast Suurt Pauku, kusagil 0,000000000000001 ja 0,00001 sekundi vahel moodustasid kvargid koos nendevaheliste jõudude kandjate gluuonitega ühe isevärki supi – kvark-gluuonplasma. Pärast seda poolvaba olekut moodustasid nad nukleone – prootoneid ja neutroneid, millest hiljem said aatomituumade koostisosad. Aga sinna jäid kvargid igavesti vangi ja on vangipõlve maitsnud juba 15 miljardit aastat, mida peetakse Universumi vanuseks. Nüüd on jõutud kiirenditel siiski niisuguste energiate lähistele, millega püütakse kvarke nukleonidest vabastada. Kas see on võimalik, sellest kirjutab füüsika-matemaatikadoktor Jaak Lõhmus meie avaloos “Universumi-eosed laboris”. Et see on võimalik, seda tõendavad aastail 1986–2000 CERN-i tavakiirenditel korraldatud katsed liikumatu märklauaga. Osakestefüüsikud-eksperimentaatorid püüavad praegu aine niisugust olekut saavutada kiirendatud raskete raua-, seatina- ja kullaioonide vastastikusel põrkumisel. “Pilt oleks siis umbes niisugune – selle asemel, et taguda haamriga mingit alasil lebavat eset, näeme kahte meest, kummalgi haamer käes, püüdmas tabada vastase haamrit,” kirjutab Jaak Lõhmus. “Kui kaks niisugust enam-vähem otse teineteisele pihta saavad, on seal põrkumas hulgem nukleone ja võib arvata, et “supp” ehk plasma saab paksem,” jätkab ta. Teiste sõnadega, CERN-i katsetega püütakse saavutada niisgune Suure Paugu järgne olukord, kus kvargid olid vabad. Ehk õnnestub? Loodetavasti juhtub see aastal 2007. Igatahes tehakse järelejäänud aastate jooksul kõik selleks, et äsja 50. sünnipäeva tähistanud teaduskeskuse suur põrkur selle ülesandega toime tuleks ja et ehitusjärgus katseseade ALICE suudaks püüda raskete tuumade põrgetel tekkivaid osakestepilvi. CERN on olnud ka see paik, kus leidis kinnitust tänavuste Nobeli füüsikapreemia laureaatide teooria, mis puudutab neid samu kvarke. Niisiis oleks igaühel aeg meelde jätta, et koolilõpetanute enamikule teadaolevate prootonite, neutronite ja elektronide kõrvale võiks seada oma ajusoppidesse kättesaadavale kohale teadmine kvarkide olemasolust.

Sellelaadse mõttemaailma kinnitamiseks pakub käesolev Horisont kolm lugu. Ühega avame aastalõpu numbri, teise oleme paigutanud Nobeli preemiate rubriiki ja kolmanda looga, veebi-leheküljel, meenutame 50-aastast Euroopa Tuumauuringute Keskust CERN-i, millel oma tähendus kogu maailmale.

Siinsamas nendel lehekülgedel kohtume ka akadeemikuga, kes osalenud esimese Eesti ekskavaatori ja miniarvuti tegemisel. Tutvustame 40-aastase Tõravere teaduskeskuse jälje suurust Eesti kultuuripildis. Ning ka ühte äsjailmunud raamatut, kus antakse ülevaade Eesti teaduse kümnest tippkeskusest, kus koputatakse tugevasti maailmateaduse uksele. Ja miks ka mitte, kui näiteks Analüütilise Spektromeetria Tippkeskuse kõrge energia ja kvantfüüsika uurimisrühma juht Martti Raidal on ette valmistamas ühte eksperimenti CERN-i Suurel Hadronite Kollaideril. Ükskord võiks Nobeli preemia ka Eestisse pudeneda!