5.–10. augustini 2004 osales Eesti õpilasvõistkond esmakordselt rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil (International Geography Competition – IGC) Gdynias, võites seal kahe kuld- ja kahe pronksmedaliga mitteametlikus riikide järjestuses korraldajamaa Poola järel teise koha.

Sel suvel peeti rahvusvaheline geograafiaolümpiaad viiendat korda. Alates 1996. aastast on võistlusi korraldatud Rahvusvahelise Geograafiaühingu (International Geographical Union – IGU) egiidi all üle aasta ja kuni 2002. aastani üheaegselt IGU aastakonverentsiga. Varasemad võistlused on toimunud Hollandis, Portugalis, Lõuna-Koreas ning Lõuna-Aafrika Vabariigis. Osavõtvate maade arv on kasvanud nende aastate jooksul viiest kuueteistkümneni. Alates järgmisest korrast muutub võistluse ametlik nimi – Rahvusvaheline Geograafiaolümpiaad (International Geography Olympiad – IGEO). Siiamaani on sellise nimekuju kasutamist takistanud tuntud ajakirja National Geographic’u peamiselt USA-s korraldatav võistlus, mis nüüd kannab nime National Geographic World Championship.

Rahvusvaheline geograafiaolümpiaad kui institutsioon

Rahvusvahelise geograafiaolümpiaadi eesmärgiks on propageerida huvi geograafia ja keskkonnateaduste vastu; edendada geograafiaalast haridust ja oskusi ning ergutada noortevahelist suhtlemist, aidates sellega kaasa rahvastevahelisele mõistmisele. IGC on kokkusaamisvõimalus geograafia õpetamise ja olümpiaadidega tegelevatele inimestele maailma eri paikadest.

Gdynias otsustati, et juba olemasolevad naaberriikidevahelised geograafiaolümpiaadid (ka Baltimaade geograafiaolümpiaad, mis sel aastal toimub Lätis Siguldas) saavad IGC regionaalseteks jõuproovideks. Samuti soodustatakse uute regionaalsete olümpiaadide teket, seda eriti Kagu-Euroopas.

Iga osalev maa saadab võistlustulle neli 15–20-aastast gümnasisti, kes on oma riigi olümpiaadil edukalt esinenud ja kes ei ole veel kõrgkooli õppima asunud.

Rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil peetakse faktiteadmiste asemel olulisemaks looduses ja ühiskonnas toimuvate nähtuste ja protsesside mõistmist, mis sihiks Eestigi kooligeograafias. Loomulikult ei nähta geograafiat pelgalt loodusteadusena, vaid ka sotsiaal- ja humanitaarteadusena. Niisiis on edukaks geograafiaolümpiaadil osalemiseks vaja laia silmaringi ning igakülgset huvi maailmas toimuva vastu.

Ettevalmistus

Eesti ülevabariigilises kevadises geograafiaolümpiaadi lõppvoorus jagasid kuus õpilast omavahel kolm esimest kohta. Nad kutsuti ühel juuni nädalavahetusel Tartu Ülikooli geograafia instituuti, kus geograafia õppejõud pidasid noortele loenguid, teemadel, mida kooligeograafias ei käsitleta. Mis õppejõududel rääkimata jäi, selle said võistkonda valitud kaasa mahuka mapiga.

Õpilastele korraldati täiendav test, selgitamaks välja neli rahvusvahelisele olümpiaadile sõitjat. Valiku tegemisel osutus lisaks testi tulemustele määravaks ka inglise keele oskus. Võistkonda valituiks osutusid kevadel Tallinna Prantsuse Lütseumi 10. klassi lõpetanud Toomas Laarits ja Hannu Ploompuu (geograafiaõpetaja Lea Koppel), Tallinna Reaalkooli lõpetanud Meelis Muhk (õpetaja Liisa-Kai Pihlak) ning Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetanud Riho Taba (õpetaja Ülle Seevri). Nende pääs rahvusvahelisele olümpiaadile on suures osas aineõpetajate teene, kellele siinkohal suured tänud. Võistkonna saatjatena võime nüüd tõdeda, et Eesti esindajatest kujunes sõbralik ja ühtehoidev meeskond.

Sõit

Olümpiaadile otsustasime minna väikebussiga, sest nii oli võimalik anda noortele aega võistkonnaks saada ja valmistuda ülesastumiseks esimesel olümpiaadipäeval. Samuti annab bussiaknaline maailm geograafile lisateadmisi piirkonna kohta, kus viibitakse.

Teele Poola asusime 4. augustil. Esimene suurem peatus oli Riias, kus jäime õhtusesse liiklusummikusse ning mis lükkas meie saabumise kavandatud ööbimiskohta Kaunase lähistel päris pimedale. Öösel telki pugenud sipelgad pesi maha keskhommikune suplus. Gdyniasse jõudsime järgmise päeva õhtuks, olles retkelnud pisut närvekõditavatel Masuuria teedel – need on kitsad, käänulised, puudega ääristatud ning peidavad endas hobuseid heinavankritega, rattureid ja teekäijaid.

Kuue päeva pärast tagasisõitu alustades külastasime Malborki kindlust, mis oma võimsuse ja suurusega jättis sügava mulje. Muuseumis veedetud tundide tõttu jõudsime oma tuttavasse ööbimispaika Kaunase all traditsioonilisel ajal – öösel. Tagasiteel peatusime pikemalt Vilniuses. Tee kodu poole kulges tänu edukatele saavutustele üsna eufoorilises meeleolus.

Koht

Tänavune võistluspaik Gdynia tõusis kalurikülast üheks Läänemere-äärseks Poola kauba- ja sõjasadamaks kahe maailmasõja vahel. Enamikule eestlastest vahest aitab selle linna asukohta määratleda teadmine, et Gdynia moodustab ühtse linnastu Gdañski ning muusikavõistlusi korraldava Sopoti kuurortlinnaga.

Võistlus peeti sealse linna ühes üldhariduslütseumis, mille internaat ja söökla pakkusid majutust ning kõhukinnitust, klassitubades aga võeti üksteiselt teadmiste mõõtu kirjalikult. Õhtuti kasutati mitmeid sportimisvõimalusi või internetti. Võib öelda, et poolakad said korraldamistööga hästi hakkama. Ürituste jaoks sätestatud ajavahemikest peeti kinni pea minutipealt. Vahel oli pigem tunne, et kõik on liigagi ära planeeritud, omavaheliseks suhtlemiseks oleks võinud jääda rohkem aega.

Vähest vabadust sai kulutada linnaga tutvudes või rannaäärsel promenaadil patseerides ja kuuvalgust nautides. Ujuda Gdañski lahes, küllaldasele veesoojale vaatamata, ei soovitatud – vesi õitses.

Võistlus

Pärast meeldivalt lühikest avatseremooniat 6. augustil toimus võistlejatele mõeldud väljasõit Oksywie mereväebaasi, tehti tiir hüdrograafialaevaga Gdañski lahes ja kuulati samas loengut sadama ajaloo kohta. Külastati Poola mereväe pealvee- ja allveelaevu.

Igal õhtul tutvustasid võistkonnad oma maa mõnda iseloomulikku geograafilist probleemi. Esimeste seas astus üles ka Toomas, kes käsitledes Eesti rahvusliku koosseisu muutusi 20. sajandil, teenis suure aplausi. Paljud aga olid läinud kergema vastupanu teed ning näitasid oma maast vaid ilusaid pilte.

Pärast ringsõitu Gdynias ja selle lähiümbruses, tuli võistlejail näidata oma teadmisi ka selle kohta, mida nad kahe päeva jooksul maastikul nägid. Arvesse läks kaardilugemise oskus, rannikuprotsesside geomorfoloogia kirjeldus ning linnaplaneerimise võlud ja valud Gdynias. Meeldejääv oli ka üks pärastlõunane ekskursioon Poola kõige madalmaalikumas linnas – Gdañskis.

Viietunnise välitöö käigus Redùowo looduskaitsealal omandatud teadmised tuli koheselt paberile panna. Peale lõunat jätkus olümpiaad 3-tunnise kirjaliku tööga, mis koosnes kuuest teemast, millest kaks käsitles loodusgeograafiat (vesi ja klimatoloogia), kaks inimgeograafiat (migratsioon, uusindustriaalmaad) ning kaks inimese suhet loodus- ja inimgeograafilise ruumiga (naftavõitlus Kaspial ning kõrbestumine). Üldtendentsina suureneb järjest rõhuasetus inimgeograafilistele teemadele, mida Eesti kooligeograafia veel sügavuti ei käsitle. Lisaks majandusgeograafiale ja demograafiale, millega tegeldi juba nõukogude ajal, peaks praegu meiegi koolides räägitama inimgeograafia raames rohkem rahvastikugeograafiast, regionaalsest ja keskkonna planeerimisest, turismist, kultuurigeograafiast, urbanistikast ja poliitgeograafiast.

Viimase võistluspäeva hommikul korraldati valikvastustega multimeedia test ning ülejäänud päev oli vaba. Võistkondade saatjail tuli terve päev palehigis töid hinnata, sest 10. augustil oli lõpptseremoonia ning algas kojusõit. Siiski said ka saatjad osa viimasest koos veedetud õhtust, kus iga maa pidi oma kultuuri tutvustama. Eestlased õpetasid Väikeste Lõõtspillide Ühingu muusika saatel ühe tantsu, mis üllatavalt kiiresti ja tõtt-öelda tahtmatult kasvas üle moodsaks performance’iks, ning jagasid kalja, kama ja ðokolaadi.

Tulemused

Olümpiaadi lõpetamisel olid lisaks korraldajatele kohal Gdynia linnapea ja Oksywie mereväebaasi esindajad, üritusele ütlesid häid sõnu Poola haridusminister ja Warmia-Masuuria vojevoodkonna marssal.

Meeneid jagus esmalt iga maa parimale ning seejärel medalivõitjaile. Kuldmedalid, mida kokku anti välja 9, said Riho (69 punkti; võitjal 80) ja Meelis (68 punkti), pronksmedalid, kokku 10, ulatati Hannule (64 punkti) ning Toomasele (63 punkti). Mitteametlikus riikide järjestuses sai Eesti 16 riigi seas Poola järel teise koha. Auhindadeks pakuti korraldajamaa kohta mitmesugust kirjandust, kuid ka maailmaatlasi, arvuti mälupulki, kahte paremat hinnati pihuarvutiga.

Eesti võistkonna esinemine näitab, et meie vabariiklikul geograafiaolümpiaadil edukalt esinevad noored on rahvusvahelistelgi olümpiaadidel igati konkurentsivõimelised. Loodetavasti ka kahe aasta pärast 6. rahvusvahelisel geograafiaolümpiaadil Austraalias.

Olime rõõmsad, et meie tublide õpilaste osavõtu olümpiaadist tegid võimalikuks sõitu rahastanud Haridus- ja Teadusministeerium ning Tartu Ülikooli Teaduskool.

ANU PRINTSMANN on Tartu Ülikooli geograafia instituudi doktorant, Eesti geograafide delegatsiooni esindaja-saatja.

URMAS VESSIN on Tartu Kutsehariduskeskuse õpetaja ja Tartu Ülikooli geograafia instituudi doktorant, Eesti geograafide delegatsiooni esindaja-saatja.