TIIT KÄNDLERI intervjuu tuntuima ja tsiteerituima eesti soost teadlase, mälu-uurija ENDEL TULVINGUGA.

Kes eales maailma teadlastest mälu uurib, see ei pääse ENDEL TULVINGU töödest ja tulemustest. Kanadas elav ja töötav psühholoog on oma tegevuse üha enam sidunud Eestiga.

Näitlikustame kõigepealt ühe Teie olulise eritluse - nimelt protseduurilise, semantilise ja episoodilise mälu erinevuse. Kasutasin ju Teiega kohtuma tulles esmalt protseduurilist mälu, sest ma ei põrganud kellegagi kokku, ei kukkunud maha. Aga mul läks vaja ka semantilist mälu, et teada, kus asub vajalik tänav.

ENNE protseduurilise mälu kasutamist pidi teil ka meeles olema, et esmaspäeva hommikul kell 11 on meil kohtumine kokku lepitud.

Selleks pidin kasutama episoodilist mälu, et meenutada meie eelmist kohtumist. Ent on ju veel aeg, mida tajume.

MÄLU puhul paistab kõik üsnagi lihtne, aga tegelikult on kohutavalt keeruline. Iga kõrgema looma aju konstrueerib kolmemõõtmelise maailma, olgugi et võrkkestal tekkival kujutisel on ainult kaks mõõdet. Üks kõige põnevamatest asjadest, mis kosmilises ajaloos juhtunud, on see, et Maal elavad inimesed, kes oskavad oma mõtted ajas liikuma panna. Me peame võimet oma mõtetes ajas ringi rännata ülimalt loomulikuks. Mineviku ja tuleviku peale mõtlemine paistab sama lihtne kui haigutamine. Mind pani imestama see, et ajast teadlik olemisest ehk kronesteesiast pole varem peaaegu midagi kirjutatud.

Möödunud sajandi alul imestati ka selle üle, et kui Einstein puhtalt mõttekujutluse viljana oma aegruumi teooria lõi, siis katsed seda kinnitasid.

AGA enne Einsteini ei olnud kedagi, kes selle idee otsa oleks komistanud.
Raske on mõtelda võimatute asjade peale. Proovige näiteks ette kujutada värvi, mida te pole kunagi näinud. Seninägematut värvi. Või katsuge mõtelda, mis siis oleks, kui maailma, kosmost, ei oleks olemas. Teaduse omapära seisnebki selles, et teadus tuleb välja faktidega, mida varem ei osatud isegi ette kujutada. Kuidas me peaksime reageerima, kui kuuleme, et igas sekundis tabab ühte ruutsentimeetrit maakera pinnast 60 miljardit neutriinot, mis maakerast otse läbi lähevad? Võimatu! Kas pole?
Aga aju, mõtlemise ja mälu osas on teaduslik tegelikkus kindlasti ettekujutamatult keerukam kui astrofüüsikas või kosmoloogias. Kuna me nii vähe sellest tegelikkusest teame, on väga lihtne võtta seda, mida me teame, endastmõistetavana. Oma väikeses mälu-uurimise maailmas jageleme me praegu üsna elementaarsete asjade pärast. See hiljuti eesti keeles ilmunud raamatuke (jutt on Endel Tulvingu ?Mälust?, vt lk 48) kirjeldab osa minu elutööst ja tuleb välja, et minu elutöö on seisnenud võitlemises väga lihtsate tõdede eest. Probleem on vaid selles, et kunagi varem oli hakatud teistmoodi mõtlema, vanadest tõekspidamistest on aga raske vabaneda.

Millele on siiani kõige rohkem vastu vaieldud?

VÄGA palju raskusi on olnud episoodilise mäluga. Eriti tugevat vastuseisu on see leidnud psühholoogide hulgas. Nemad ei saa sellest aru. Ütlevad, et episoodiline mälu pole midagi erilist. Bioloogiliselt häälestatud teadlased võtsid aga episoodilise mälu olemasolu ning erilisuse üsna kiirelt omaks. Huvitav on ka asjaolu, et Euroopas on praegu episoodilise mälu mõiste palju rohkem aktsepteeritud kui Ameerikas.

Mind üllatas Teie väide, et episoodiline mälu arenes välja hiljem kui semantiline. Kas siis hundil või ?impansil seda ei ole?

NII paistab see olevat. Hundil episoodilist mälu ei ole. ?impansil ka mitte. Isegi väga väikesel lapsel mitte. Episoodiline mälu areneb välja semantilisest mälust, mis on olemas mitte ainult väikelapsel, vaid ka ?impansil, teie lemmikkassil, ja hiirel, keda kass taga ajab. Alguses, kui ma asja uurima hakkasin, olin ma ise sama kindel kui kõik teised, et episoodiline mälu areneb enne semantilist. Ja et selle produktidest koostatakse endale maailmapilt. Nii nagu puzzle-mängus. Ent lähemal uurimisel selgus hoopis vastupidine. Muidugi on palju teisi teadlasi jäänud kindlaks varasemale arusaamale.

Omalaadne on ka Teie nägemus mälujäljest. See aktualiseerub alles siis, kui inimene selle kusagilt välja otsib. Kas saaksite täpsustada, mida te mõtlete, väites, et aju talletatu muutub mälujäljeks alles siis, kui seda saab kasutada?

INIMESED küsivad tavaliselt: kus mälu ajus on? Kuhu on mälujäljed ära peidetud? Küsimust motiveerivad vähemalt kaks tõika. Esiteks - igivana metafoorne ettekujutus mälust kui laoruumist. Kui midagi koged või teada saad, paned omandatu mälukambri riiulile. Mälu kasutamine on siis selle teadmise riiulilt üleskorjamine. Teiseks on üldiselt teada, et ühed ajuosad tegelevad nägemisega, teised kuulmisega, kolmandad liigutustega. Seepärast on loomulik küsida, et kus paikneb siis mälu? Hakatakse mälujälge taga ajama ja ei leita. Fakt on muidugi see, et esialgsest kogemusest või teadasaamisest peab ajju jääma midagi, mis hilisema mäletamise võimalikuks teeb. Mõned inimesed uurivad sünaptilisi muutusi füüsikalis-keemiliste vahenditega ja otsivad neis mälu bioloogilist või molekulaarset alust. Mina arvan, et nad ei saa mälujälge kui sellist iialgi kätte, kuna mälujälg ei eksisteeri ilma aktiviseerimiseta. Nimetan seda aktiviseerimise protsessi ekfooriaks. Ekfooria käigus viiakse mälujälg latentsest olekust aktiveeritud olekusse. Mälujälg pole mingisugune asi või struktuur. See on potentsiaal, mis teeb võimalikuks teatavad teadvuslikud reaalsused. Kus on tuul, kui see just parajasti ei puhu? Ja kas tuul on üldse olemas, kui see ei puhu? Samuti on mälujäljega.
Praegu võrreldakse bioloogilist mälu arvutimäluga, ja uurimuste tulipunktis on informatsiooni salvestamine. Aga tegelikult on nende vahel suured erinevused. Bioloogilises mälus on ammutamine vähemalt sama oluline kui salvestamine, seevastu arvutitel info kättesaamisega probleemi pole.

Tuntud Turingi probleem: kas saab ehitada arvuti, mida paljalt küsimuste ja vastuste abil pole võimalik eristada inimesest? Hästi, arvutil pole episoodilist mälu. Ent kas ei saa sedagi sisse programmeerida? Kui küsida, mis sa tegid üleeile kell 2, oskab arvuti ju seda öelda.

KUULUS Ameerika filosoof ja psühholoog William James ütles, et kui kell lööb täna kaksteist nagu samal ajal eile, ei tähenda see veel, et kell teab, mida ta teeb, või et ta mäletab eelmist löömist. Sama lugu on arvutiga. Arvuti võib töötada väga intelligentselt, aga oma eelmisi kogemusi ta ei mäleta ja tuleviku pärast ka ei muretse.
Turingu masina suhtes ma soovitan, et kui teil kunagi on juhust sellega juttu vesta, nõudke masina käest, et ta küsiks teilt mõne huvitava küsimuse, mida ta ise pole varem kuulnud.

Kuidas Te tõestate, et loomadel ja masinatel pole episoodilist mälu?

LOOGIKA kahjuks ei luba tõestada üldistatud eiramisi. Kuidas me tõestaksime, et kusagil maailmas pole olemas rohelisi jäneseid? Aga minu hüpoteesi, et jänesel ei ole episoodilist mälu, on lihtne ümber lükata. Lihtsalt näita, et jänes saab hakkama teoga, milleks episoodiline mälu on vajalik. Arvutit saab muidugi nii programmeerida, et ta on täpsem kui inimene, vastates küsimusele, mida ta pühapäeval pärastlõunal tegi. Aga kas arvutil on episoodilise mälu kogemus või on tegu millagagi, milleks episoodilist mälu ei ole vaja? Kui koer täna jookseb sirgjoones põõsa juurde, kuhu ta eile mattis kondi, ei tähenda see veel, et ta eilset kondimatmise episoodi mäletab.

Kuidas ta siis kondi üles leiab?

TA teab, et kont on seal. Ta on teadlik kondi olemasolust põõsa all oma eelmise päeva tegevuse ja semantilise (maailma teadmise) mälu tegevuse tulemusena.
Inimesed arvavad, et niisuguse asja teadmiseks peab mäletama. Miks nad nii arvavad? Kuna nad ise mäletaksid. Meie kahekesi näiteks mäletame, et saime ühel päeval kokku ja te avaldasite soovi mind intervjueerida. Aga võimalik on väga palju teada ilma mäletamata, kus ja kunas mingi teadmine on omandatud.

Kui aga võrrelda meeste ja naiste mälu? Kas siin on erinevust?

NAISTEL on verbaalne mälu parem kui meestel. Vahed on väga selged.

Kas on tehtud ka katseid, kus on püütud vaadata, kas rahvaste ning rasside mälu on erinev?

SEE on natuke tundlik teema. Kui vaadeldakse eri sotsiaalsetest klassidest inimesi ja leitakse erinevus mälus, ei tea enamasti keegi, millest see tuleneb. Võib-olla tunnevad ühed mingi valdkonna vastu lihtsalt rohkem huvi, nii et tegu pole mäluga, vaid motivatsiooniga. Inimesi see küsimus huvitab, kuid teadlased asjaga eriti tegelda ei taha.

Räägime ka praimingust. Eesti keeles polegi sobilikku sõna, sest kruntimine kõlab veidi robustselt. Kas praiminguga ei tegele iga elusorganism? Metsas ei näe ju tavaliselt kogu kuuske, aga mingi kuuse osa järgi tuntakse ära, et tegemist on just kuusega.

PRAIMING on kõikide elusolendite jaoks primitiivne ja algeline nõue. Olulisi objekte ümbruses peab ära tundma ilma neid pikemalt uurimata. Gasell, kes põõsas triipe näeb ja plehku pistab, jääb ellu ja saab järglasi, too aga, kes triipude taga kiskjat näha ei oska, jääb hätta. Mina kutsun seda küsimärgimäluks. See nagu polekski mälu, vaid osa nägemistajust. Nägemistaju pikendus. Kõige lihtsam praiming on ju lugemine. Loete raamatut, silm haarab ainult väikese osa sõnast, aga ikka tunnete sõna ära.

Mida te arvate sellisest nähtusest nagu déja vu? Tundest, justkui oleksite praegu kogetut kogenud millalgi varem. See on ju reaalselt olemas.

DÉJA vu on olemas, aga kuna seda nähtust on väga raske kunstlikult laboratooriumis esile kutsuda, siis teatakse sellest ka väga vähe, sama vähe kui 20-30 aastat tagasi. Need valdkonnad, kus meie teadmine ei edene, ei ole veel teadus, nii et see jääb järgmisele põlvkonnale.

Vahel hakkab peas helisema mingi meloodia, tobe viisijupp või fraas. Tahaks selle unustada, aga ei ole võimalik. Millest selline lugu võib juhtuda?

ÜLDTUNTUD nähtus, kuid miks see juhtub just siis, kui see juhtub, ei oska keegi põhjendada. Palju on asju, mida inimene tunneb-teab, kuid seletada ei oska. Sest ei saa katsetada.

Inimene tahaks, et saaks mälu parandada. Kas see on võimalik?

MÄLU saab treenida, kuid kahjuks mitte üldiselt. Treenida on võimalik vaid teatavate ülesannete lahendamist. Kuidas oleks näiteks sportlike võimetega? Need on arendatavad. Võib saada heaks jalgpallimängijaks, aga ega sellepärast veel kiiremini ei uju ja oda ka kaugemale ei viska. Mäluga on samuti.

Kas üldfüüsiline treening ei ole siiski soodne nii ujumise kui jooksmise jaoks? Ning lisaks kasutatakse veel dopingut.

JAA, väga palju pakutakse tänapäeval igasuguseid mälutablette - ainult neela alla ja mälu läheb paremaks. Suurem osa neist on muidugi sodi. Aga mõned töötavad selles mõttes, et nad ergutavad, stimuleerivad. Inimene muutub erksamaks ja suudab asju paremini meelde jätta ning ka teiste vaimsete ülesannetega hakkama saada. Aga mingi tegevusega on raske mälu üldiselt parandada.
Vanematel inimestel on palju mäluprobleeme ja minu soovitus neile on täpselt see, mis ma ise teen - peab muutma elulaadi. Tuled tuppa ning paned kindad või autovõtmed alati ühe ja sama koha peale. Siis ei ole episoodilist mälu vaja - sa lihtsalt tead, et mingi asi on teatud paigas (nagu koer teab, kus kont on). Kui tahetakse midagi meelde jätta, näiteks inimese nime, tuleb see korralikult ära kuulata ja siis seda vaikselt omaette korrata. Sest suurem osa mäluprobleeme tuleb tähelepanematusest õppimise momendil.

Kui mult küsitakse, ei mäleta ma vahel, mis loo alles äsja kirjutasin. Kas see on aju kaitserefleks?

EI, minu arvates ei ole. Tavaliselt peitub niisuguse juhtumi puhul küsimus salvestatud teadmiste kättesaamatuses. Inimesed arvavad sageli, et kui nad midagi teavad - nagu näiteks see teie artiklikirjutamine - siis peavad nad oma salvestatud teadmistest lihtsalt soovimise kaudu teadlikuks saama. Mälusalvest vajaliku infot kättesaamine ei olene aga ainult sellest, kas see info on seal olemas või milline see on, vaid ka sellest, kuidas see salvestati ja missugused on ammutamise ajendid. Kui salvestad ühtmoodi ja siis katsud teistmoodi kätte saada - ei saa.
Iga inimene teab kaht Euroopa pealinna, mille nimede kaks esimest ja kolm viimast tähte langevad kokku. Teavad selles mõttes, et neid nimesid pole vaja enam õppida. Mis linnad need siis on? Ei tule meelde? See ongi teadmise ja teadmisest ammutamise erinevus. Kui te ise need välja nuputate, jääb see teile eluks ajaks meelde - siis on need nimed salvestatud võrdluse järgi.
Meenutada aitavad ajendid, ja need on ülitähtsad isegi neil puhkudel, mil me nendest ise teadlikud ei ole. Igal inimesel on mällu talletatud kohutavalt palju infot. Selle info kättesaamiseks tuleb vaid hakata mõtlema õigest nurgast. Kui teile anda õige märksõna, meenub teile te kirjutatud artikkel kohe.

Kas on üldse võimalik oma ajuga teada saada, mis ajus toimub? See on nagu parun Münchausen, kes end juukseid pidi soost välja tõmbas.

TÕEPOOLEST. Kuid teadlased ei taha sellest palju rääkida - keegi ei tea, mis selle faktiga teaduslikult teha. Palju asju saame oma ajuga teaduse abil aju kohta välja selgitada, ja oleme seda juba teinud. Aga väga paljud asjad jäävad meile kättesaamatuks, sest meie aju on selline, nagu see on. Loodus on seda saanud meisterdada ja lihvida ainult paarsada miljonit aastat, ja see huvitavam osa inimajust on välja koorunud alles viimase paarisaja tuhande aastaga. On lihtne ette kujutada, et inimaju on miljoni aasta pärast võimeline lahendama teaduslikke probleeme, kaasa arvatud iseenese probleeme, viisil, mis praegu on võimatu. Ent nagu uss saab oma saba alla neelata ainult teatud kauguseni ja mitte kaugemale, nii tuleb ka piir inimaju enese mõistmisele. Mina arvan küll, et aju põhilist loomust - seda, mis on inimvaim ja teadvus - ei saa me iial teada.