Nr. 5/2005


Toimetaja veerg
Aga millisel riiulil on teadus?

Ühel päikeselisel laupäeval linnas jalutades ja Viru tänava raamatukauplusest möödudes kargas pähe mõte, et lähen õige vaatan, milliseid uusi raamatuid suurel sügaval suveajal eesti keeles (populaar)teaduse vallast ilmunud on. Just nii ma mõtlesingi – teadusest.

Poes märkasin rõõmuga silti, mis kuulutas “teadus-tehnika-tervis” (inglise keeles science, health). Seadsin sammud sinnapoole, kuhu näitas nool. Esimene riiul seina ääres pakkus raamatuid majandusest, selle järel tulid õigus, siis mitu riiulit tervist, edasi poliitika, tehnika, psühholoogia, sotsioloogia, mõttelugu, filosoofia, üsna mitu riiulit elulugusid, maid ja rahvaid ning ajalugu – iseenesest rõõmustav asjaolu mulle kui ajalooharidusega inimesele. Kõik pigem “lüürika”. Aga kus siis on “füüsika” – teadus ehk inglise keeli scince? Tõsi – seinatäie keeleõpikute kõrval jäi silma üks õppekirjanduse riiul, mis pakkus reaalaineid, ning leidsin ka informaatika, loomad-linnud ja teatmekirjanduse, mille varju “peidetuna” märkasin mõningaid raamatuid, mis oleksid lahterdatavad just nimelt niisuguseks (populaar)teaduseks, mida mina poodi otsima olin tulnud. Aga teisal jätkusid teemad mütoloogia, religioon, erootika. Küllap kuulusid need juba mõnda teistsugusesse temaatilisse valdkonda, mis olid jagatud vastavalt “kool-keel-ühiskond”, “kodu-aed-loodus” ja “kunst-kultuur-sport”.

Kuidas siis meie raamatupoodides raamatuid/riiuleid paika pannakse? Või peaks küsima, et mida eestlane raamatupoest otsib? Meenus üks kevadine jutuajamine noorte Tartu ülikooli füüsika- ja informaatikatudengitega, kes olid kaevelnud umbes samal teemal pärast seda, kui olid külastanud äsja avatud uut raamatupoodi Viru keskuses. Ja tõesti – tollest poest leidsin minagi näiteks temaatilise riiuli, millel silt astroloogia, aga otsisin üsna asjatult silti astronoomia. Mida siis ikkagi arvata väidetest, et eestlane on haritud, juba loomult skeptik ja mittereligioosne? Kuidas viia kokku raamatupoes nähtu ja Eesti Kirikute Nõukogu uuring 2003. aastast, mis väidab, et religiooni peab väga tähtsaks kõigest viis protsenti eesti inimesi? Ehk on asi hoopis sõna “religioosne” tõlgendamises?

Ja siis ühel hetkel taipasin, et veelgi enam küsimusi tõstatub siis, kui hakata uurima, millised konkreetsed raamatud riiulitel seisavad. See juhtus siis, kui märkasin ajaloo riiulil tõlkeraamatut “Siiriuse saladus” (autor Robert Temple), mille alapealkiri kuulutas: “Uued teaduslikud tõendid kontaktidest tulnukatega 5000 aastat tagasi” ja mille kohta leidsin netitutvustusest ka niisugused read: “… “Siiriuse saladus” tähendab tsivilisatsiooni alguse ja muinasajaloo kõige varasemate aegade radikaalset ümberhindamist…” Mida arvaksid selle väite kohta minu kunagised õppejõud ja nende tänased mantlipärijad Tartu ülikoolis? Loomulikult viivad põnevad hüpoteesid teadust edasi ja erutavad inimeste meeli, aga väita, et tegu on teaduslike tõenditega? Kui meelevaldselt tänapäeval siis õieti sõna "teadus" kasutatakse? Nagu mõni laulusalm hakkasid peas ringlema hoopis suvisel Soome ja Eesti skeptikute kohtumisel kõlanud väljendid huuhaa, häma, umbluu ja kamarajura.

Lõpetuseks jääb vaid üle tõdeda, et nagu kogu tänases postmodernistlikus maailmas, kipuvad piirid ähmastuma ka raamatupoodide riiuleil. Meie siin Horisondis püüame siiski edaspidigi jääda pigem teaduse traditsioonilisema tõlgendamise juurde ja kindlasti ei unusta me ka füüsikat – nii selle kitsamas kui laiemas tähenduses.



Kärt Jänes-Kapp