Nr. 5/2005


Lugesin üht raamatut
Mis ja milleks on õigus?

Eduard Raska
“Õiguse apoloogia. Sissejuhatus regulatsiooni sotsioloogiasse”
Fontes, 2004

Ikka ja jälle tõuseb ühiskonnas probleem, et inimesed ei järgi alati õigusnorme, lokkab omavoli, keegi ei taha millegi eest vastutada. Harvem mõeldakse sellele, mis tingib õiguse vähese autoriteedi või miks see autoriteet ajapikku kahanema kipub.

Et nendele küsimustele vastust pakkuda, peatume kõigepealt õiguse olemusel. Mis on õigus? Kust ta pärineb? Siin on põhimõtteliselt kaks lähtekohta. Esiteks, et õigus on seadusandja looming – grupp selleks volitatud inimesi paneb käitumiseeskirjad kirja ja need juhised saavad pärast seaduse jõustumist kõigile kohustuslikuks. Teiseks – õigus tekib spontaanselt, läbi inimeste endi käitumise, ilma, et keegi neid käitumisreegleid spetsiaalselt välja mõtleks. Esimesel juhul pärineb õigus riigist, teisel juhul ühiskonnast; esimest seisukohta toetab õiguspositivism, teist loomuõigus.


Eduard Raska kõrvutabki kahte kõnealust suunda ning märgib, et kui õiguspositivism käsitleb õigust seadusandja tahtest määratud fenomenina, mis nii tekkelooliselt kui ka olemuslikult on seotud riigi kui legaalse võimu suveräänse subjektiga, siis loomuõigusliku seisukoha järgi on õige olemise algoritmiks objektiivne õigus, ja seda niivõrd, kui see on kätketud inimtahtest sõltumata loomuliku korra sotsiaalse elu nähtustesse ja suhetesse.

Kumb õigus peaks aga leidma enam ühiskonnaliikmete poolehoidu ja mis sunnib õigust järgima? Lihtsam on ehk vastata küsimuse teisele poolele: riigist tuleneva õiguse täitmise garandiks on riik ise loonud sunnimehhanismi, institutsioonid ja organid, kes peavad seisma selle eest, et kirjapandud õigust järgitaks, ning karistama üleastujaid. Ühiskonnas tekkinud õiguse järgimiseks ei ole loodud spetsiaalseid sunniorganeid, igaüks vastutab ise oma tegude eest, õiget käitumist juhib “südame hääl” ning kaaskodanike antud hinnangud. Kui riikliku õiguse eiramisel peab arvestama rangete sanktsioonidega, siis ühiskonnaõigusest üle astudes peame olema valmis ümbritsevate inimeste hukkamõistuks ja sellega kaasnevaks häbitundeks. Nii on siin tegemist kahe täiesti erineva kontrollimehhanismiga, mis meie käitumist igapäevaselt mõjutavad.

Kumb õigus peaks aga enam leidma ühiskonnaliikmete poolehoidu? Poolehoidu saab tunda sümpaatsete, südamelähedaste nähtuste ja asjade suhtes. Nii pooldame seda õigust, mis on lähedasem meie tõekspidamistele ja mille puhul tunneme, et just see õigus suudab arvestada meie vajaduste ja soovidega, mis tundub meile õiglasena.

Õiguse õigluse küsimus

Ei ole võimalik üheselt vastata küsimusele, mis on õiglus, küll aga saab välja tuua õigluse materiaalsed vormid – vahetus-, jaotus- ja poliitiline õiglus (ülevaade trükinumbris).


Õiguse õigluse küsimusest hakkab hargnema ka õiguse efektiivsuse probleem: õigus on efektiivne siis, kui see toimib; kerge on aga järgida seda õigust, mis on südamelähedane. Siin on koht, kus peaksid haakuma loomulik ja positiivne õigus, mis tähendab seda, et seadusandja peaks end enne seaduste kirjapanekut ja väljakuulutamist viima kurssi ühiskonna olemuse ja vajadustega, mõtlema, kellele ja milleks ta neid kirjutab.

Loomuliku ja positiivse õiguse vahelüliks on aga subjektiivne tunnetus, mille tulemusena isik, antud juhul seadusandja, interpreteerib ühiskonnast tulenevat oma isikust ja teadvusest, sh õigusteadvusest lähtudes, mis võib objektiivset reaalsust kirjapandud õigusnormides mõnevõrra moonutada (ja tegelikult ta seda alati teebki!). Eduard Raska märgib, et loomuõiguslased on siin lahendina välja pakkunud, et kirjutatud seadusi, inimeste loodud õiguskorda tuleks pidevalt analüüsida ja võrrelda tegelikkusega, avastamaks seadustes lünki ja subjektiivseid moonutusi.

Öeldust nähtub üks oluline tõsiasi: õigusruumi eksisteerimist saab vaadelda vähemalt kahes olemise vormis – üks neist vormidest ja seejuures peamine on olemuslik ning esineb varjatud kujul, teine on aga tuletuslik ja nähtav, inimeste endi loodud ning seetõttu igapäevaelus kogemuslikult tajutav. See, mil määral ja millises kvaliteedis peegeldub nähtavas õigusruumis objektiivne õigus, sõltub inimes(t)e suutlikkusest näha ning mõista sotsiaalse tegelikkuse varjatud külgi.

Nii jõuab Eduard Raska õiguse olemuse küsimuses seisukohale, et õigus on ühiskondlik nähtus, ning viitab lepitamatule vastuolule riigi ja ühiskonna vahel. Nagu ei ole võimalik kellelegi “vägisi armsaks saada”, nii ei ole ka võimalik sundida inimesi tingimusteta täitma õigusreegleid, mis ei ole neile südamelähedased. Me võime kohustuslikuks tehtud ettekirjutusi loomulikult täita, omamata neisse normidesse poolehoidu või olles nende suhtes täiesti ükskõiksed, kasutades oma probleemide lahendamiseks aga hoopis teisi teid ja vahendeid, mis pahatihti on riiklike ettekirjutustega vastuolus. Siin jõuame välja õiguse kui kommunikatsioonivahendi juurde.

Normid on oluline vahelüli riigi ja õigussubjektide vahel, mille kaudu antud juhul riik annab teada, milline käitumine on talle vastuvõetav, milline mitte. Ühiskondlikul tasandil kujutavad normid endast “märgisüsteemi”, mille omandamine tagab antud ühiskonna mõttes oodatava käitumise. Kui informatsioon oodatavast käitumisest mingil põhjusel ei jõua adressaatideni, on tegemist n-ö kommunikatsioonihäirega sotsiaalses ruumis, mis väljendub normide eiramises ning mille puhul kõneldakse “ebaefektiivsetest normidest”.

Tegemist on lootusetu nõiaringiga, millest väljumisele aitaks kaasa vaid riigi ja ühiskonna teineteisele lähendamine ning koostöö vastavate institutsioonide vahel.

Õiguse ülesanded

Nüüdisaegses, üha enam moderniseeruvas ja transnatsionaliseeruvas maailmas on levinud arvamus, et õigusel ei ole piire, ta peab laienema kõigile aladele ja tasanditele. See tähendaks, et kõik sotsiaalsed suhted tuleks õiguslikult reguleerida. Ometi tundub see võimatu ja ka mõttetu – ühest küljest ei ole võimalik ette näha kõiki inimsuhetes ettetulevaid nüansse, teisest küljest oleks absurdne üritada kõiki neid suhteid kirjalikult fikseerida ning näha ette riiklikud sanktsioonid teisitikäitujatele. Nii on seadusandja vaatevinklist tähtis hoomata, milline on seaduse optimaalne haardeulatus, ning jõuda äratundmisele, mida ja mil määral tuleb seadustega reguleerida, millised ühiskondlikud suhted aga peaksid jääma teiste sotsiaalsete normide – näiteks moraali, eetika, tava jne – reguleerida.

Selle küsimuse otsustamisel tuleb silmas pidada funktsioone, mida õigus peaks täitma. Esiteks sotsiaalne integratsioon – õigus loob juriidilise aluse inimeste sotsiaalsele kooselule, organiseerib ühiskonda ja tema liikmeid ning kindlustab nende integreerumise ja eksisteerimise stabiilsuse. Selles suhtes täidab ta korrafunktsiooni. Teiseks käitumise juhtimine – iseloomustatav läbi orienteerimisfunktsiooni ja konfliktide lahendamise ehk reaktsioonifunktsiooni. Õigus reguleerib ja koordineerib inimeste käitumist ja ootusi, defineerib sotsiaalseid rolle, moodustab õigusmõisteid ja õigusinstituute, võimaldades neid loogiliselt ning aksioloogiliselt süstematiseerida. Seejuures peab ta kindlustama konformse käitumise, jättes samal ajal mänguruumi individuaalsele elukorraldusele, kaitstes seda riigi või võimul olevate isikute ja organisatsioonide omavoli eest. Korrafunktsiooni tuleb täita indiviidi ja kollektiivi vahelisi suhteid reguleerides – erinevad ju õigussüsteemid ja -kultuurid just selle poolest, kas nad rõhutavad oma individuaalseid või kollektiivseid sfääre. Kindluse tuleviku mõttes saab õigus seeläbi, et ta võimaldab inimestel täita oma vajadusi. Oluline on ka reeglite loomine, mis aitaksid ära hoida konflikte. Kolmandaks konfliktide lahendamine – seda ei täideta mitte ainult õigusemõistmise läbi, vaid ka valimiste, hääletamise, haldusotsustuste, õigusalaste nõuannete (konsultatsioonide) kaudu. Neljandaks sotsiaalse võimu legitimeerimine – konfliktide ärahoidmise ja lahendamise ülesannet peab õigus täitma ka (kas või ainult teoreetiliselt võimalikus) võimuvabas, võrdses ühiskonnas. Igas reaalses ühiskonnas kujunevad aga välja võimustruktuurid, mis õigust osaliselt stabiliseerivad, osaliselt piiravad. See on õiguse eriline funktsioon. Viiendaks vabaduse kindlustamine – igale kodanikule on vaja tagada võimalus oma individuaalsust väljendada, kasutades seejuures enda initsiatiivi, ning saada majanduslikku kasu, kindlustades niimoodi oma tulevikku (nt hinnad, maksusoodustused või toetused, mille eesmärgiks on saavutada soovitud tulemusi ühiskonna jaoks). Kuuendaks elamistingimuste loomine – kohustuste reeglistamine. Õigus on muutunud raha kõrval oluliseks majanduse ja ühiskonna poliitilise juhtimise instrumendiks. Seitsmendaks haridus – igas seaduses sisalduvad väärtusorientatsioonid ja eesmärgid, mis seonduvad teiste funktsioonidega (nt hoiatus sigaretipakil, et suitsetamine kahjustab tervist, või selgitus ravimi kõrvaltoimete kohta). See on elanike teadlikkuse tõstmine õiguslike vahenditega, aga samas ka teatud sotsialiseerimisvahend, mis näitab soovitavat ja ebasoovitavat käitumist.

Laiemas sotsiaalses plaanis on õiguse ülesanne tagada ühiskonna turvaline olemine, inimeste turvaline kooselu antud sotsiaalses ruumis. Selle saavutamiseks tuleb sotsiaalsete subjektide (indiviidide, gruppide jne) vahele luua kommunikatsioonivõrgustik, millega ühelt poolt saab tagada ühiskonna sidususe, teiselt poolt anda subjektidele selged orientiirid oma asendi määratlemiseks ühiskonnas ning normseks käitumiseks.

Eduard Raska püstitatud küsimused puudutavad meid kõiki: igaühel on ju oma arvamus kehtivast õigusest, selle efektiivsusest, seadusandja tegevusest, õigusnormide regulatsiooniväljast jne. Iseküsimus on see, kas ja mil määral oleme nendele probleemidele mõelnud, neile vastust otsinud, oma arvamust avaldanud. Ka Eduard Raska on esitanud hulgaliselt küsimusi, aga märksa vähem pakkunud täpseid vastuseid. Juba ainuüksi see on põhjus, miks antud teemal kaasa mõelda ja kaasa rääkida.

Silvia Kaugia,

magister artium, Tartu Ülikooli lektor



Silvia Kaugia