Nr. 5/2005


Aeg annab arutust
Ajas rändav inimene

Oma n-ö tavalises elus on inimene haaratud aja pöördumatusse kulgu ehk, poeetilisemalt väljendudes, ta on elanud, elab ja saab elama Kronose ahelais.

Ruumis me võime põhimõtteliselt minna kuhu tahes, me pole kitsendatud ühegi suunaga. Ajas aga oleme määratud minema sinna, kuhu näitab “aja nool” – minevikust tulevikku, läbi üüratult hetkelise oleviku.

Kuna igaüks meist on ajarändur, siis see kosmiline paatos, mis tõstab inimese ajaloo tragöödia tasemele tekib just seetõttu, et meie saatuseks on rännata ainult ühes suunas – tulevikku.

Lawrence Krauss (1954), USA füüsikateoreetik


Ometi pole inimene sellega rahule jäänud, eriti pärast relatiivsusteooria sündi, mis nagu võimaldaks päris reaalset reisi tulevikku. Aegade jooksul on kirjanduses esinenud palju lugusid igasugu ajaveidrustest ja -nihetest, kuid kindlaks teemaks kujunes see alles tänu Herbert Wellsile (“Ajamasin”, 1895; e.k. 1924, 1995). Ma poleks kunagi osanud arvata ajaulme tõelist ulatust, kui minu kätte poleks sattunud üks raamat võrdlemisi täieliku bibliograafiaga.


Ma kardan, et ma ei suuda edasi anda veidraid tundeid, mis haaravad mind seoses ajarännuga ... Need on liigagi ebameeldivad.

Herbert Wells (1866–1946), Inglise kirjanik


Jah, tõepoolest, kujutlege, et te minevikus millegipärast tapate oma vanaisa (see on minevikurändude “klassikaline” probleem)… Ilmselt peab niisugustel ajasrändudel kehtima mingi põhjuslikkuse “tsensuur”.


Kui oleks võimalik ajas rännata, siis millist iganes soovi küll ei saaks rahuldada? Kõik küllalt kauge mineviku aarded võivad sattuda üheainsa mehe kätte, kellel on kuulipilduja. Ta võib jagada voodit Cleopatra või Trooja kuninganna Helenaga mingi kotitäie meie moodsa kosmeetika eest.

Larry Niven (1938), USA ulmekirjanik


Siin avalduvad väga ilmekalt inimese unelmad – kuulipildujaga täristamine ja “voodi jagamine”. Kunagi koolipõlves, lugedes eestlaste muistse vabadusvõitluse lugusid, soovisin samuti eesti sõdalastele kätte püsse ja automaate. Ajasrännu probleemi mul siis ilmselt veel ei tekkinud.


Kujutage ette seda segadust, kui tekiks kui ajamasinad oleksid sama tavalised nagu harilikud autod ja neid oleks poodides kümneid miljoneid kättesaadaval. Varsti puhkeks täielik segadus, mis hävitaks kogu Universumi. Miljonid inimesed rändaksid minevikku, et sekkuda sellesse, nii enda kui teiste omasse, kirjutades ümber ajalugu. Oleks täiesti võimatu saada mingitki, kõige lihtsamat ülevaadet juba toimunust ja alles toimuvast.

Michio Kaku (1945), USA füüsikateoreetik


Õnneks pole niisugused asjad võimalikud, vastasel juhul realiseeruks just eelnevas tsitaadis kujuteldu.


Kõige veenvamaks argumendiks igasuguste ajarändude vastu on ajarändurite tähelepanuväärne defitsiit.

Arthur Clarke (1917), Inglise ulmekirjanik


Meie jaoks tähendab juba eespool mainitud aja nool seda, et meie keha lagunedes molekulide ja aatomite kaoseks kaob ka meie identiteet. Aga siiski, aga siiski. Ühes “Discovery” saates kirjeldati sündmusi, kus “usaldusväärsed” tunnistajad olid kusagil Inglismaal kohtunud Rooma leegionäridega, kes tundunud päris ehtsatena, kuid kes püüdel nendega kontakteeruda haihtusid. Seda paluti kommenteerida füüsikust Nobeli laureaadil (minu mäletamist mööda oli see Brian Josephson (1940)), kes ütles midagi järgmist. Sarnaselt inimajuga, mis “holograafilise magnetofonina” salvestab absoluutselt kõik inimelu sündmused, võib ka Universumil olla absoluutne holograafiline mälu, kuhu salvestatakse kõik sündmused Universumis juhtunud sündmused. Nagu ajugi puhul, ei saa (veel ei oska?) me seda salvestust tahtlikult lugeda, ja ainult mingitel iseäralikel asjaoludel võivad üksikud lõigud salapärasel kombel mälu sügavustest esile kerkida.

Ja ometi on ajamasin olemas, võimsaim kui ükskõik milline mõeldav füüsikaline seadeldis. See on meile kõikidele kättesaadav, see asub meie peas! Iga inimene on võimeline liikuma tagasi ajas, minevikku, oma mälestustes ja kujutelmades, samuti tulevikku, sündmustesse, mis on alles tulemas, oma plaanides ja unistustes. Me teeme plaane ja elame nende kohaselt, see mõjutab suurel määral meie tegevust olevikus.


Seda erilist ajamasinat – võimet tajuda aega ja mõttes selles rännata – võib lühidalt nimetada kronesteesiaks (kr chronos – aeg, aisthesis – taju), nii ütlevad Jüri Allik (1949) ja Endel Tulving (1927) oma erakordselt huvitavas artiklis.


Niisugune ajas rändamise võime on unikaalne, seda pole ühelgi teisel loomariigi esindajal. Ka inimese juures on see suhteliselt hilise aja produkt – viimased paarkümmend tuhat aastat? Lapsel areneb kronesteesia võime välja 3-5 esimese eluaasta jooksul.


Jüri Allik ja Endel Tulving väidavad, et “... tulevikust teadlikuks saamine oli fundamentaalne ja absoluutselt otsustav tingimus, mis viis tsivilisatsiooni ja kultuuri tekkimiseni”. Ja edasi: “Kronesteesia – võime tajuda aega oli üheks ja suure tõenäosusega kõige otsustavamaks teguriks, mis viis inimkultuuri tekkimiseni sellistes vormides, nagu me seda tänapäeval tunneme. ... Konkreetsemalt seisneb kronesteetilise kultuuri hüpotees selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis ei sisalda mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku.”


Ja tõepoolest, see trikk vabastab meid mingil määral Kronose ahelaist, ettemääratusest liikuda sinna, kuhu näitab aja nool. Me analüüsime minevikku ja püüame luua tuleviku kujutluspilti.


Inimene eristab, valib ja otsustab. Iga selline otsustus tähendab enda pikendamist tulevikku.

Jüri Allik, Endel Tulving


Selles võimes “vaadata taha ja ette” seisnebki inimmõistuse olemus ja peamine funktsioon.

Ernst Cassirer (1874–1945), Saksa filosoof; tsiteeritud J. Alliku, E. Tulvingu järgi.


Ma võin aega nihutada nii nagu tahan. Mul on selline nupp olemas. Võin oma lauludega tekitada hoopis teise aja. See on minu enda peas olemas.

Tõnis Mägi (1948), Eesti muusik, laululooja (Maaleht. 2. juuni 2005).


LOE VEEL


(1) P. Nahin. Time machines. American Inst. of Phys., New York , 1993.


(2) J. Allik, E. Tulving. Ajas rändamine ja kronesteesia. Akadeemia, 2003, N5, lk 915–937.




Jaak Lõhmus