Nr. 5/2005


Intervjuu
Miks ma mõtlen nii, nagu ma mõtlen?

Eesti Teaduste Akadeemia kauaaegse presidendi ja praeguse asepresidendi, akadeemiku ja professorist õpetlase JÜRI ENGELBRECHTI mõtteid Akadeemiast, teadusest ja teadlastest, ühiskonnast ja Eestist ning iseenda tegemistest.

Horisondile intervjuu saamiseks esitas Rein Veskimäe mulle hulga küsimusi. Ja olen neid endale ka ise esitanud. Endale küsimuste esitamine on hädavajalik, eriti minu vanuses. Inglise kirjanik Dylan Thomas on öelnud, et tuleb kuulata, kuidas aeg möödub. Ometi ei tohi lasta ajal mööduda, vaid hoopis mõelda, kuidas panna aeg tööle ning tegemised tähtsuse järjekorda. Välisimpulsid on teinekord olulised – nii kirjutan ma neid ridu Torinos, seljataga hommikune jalutuskäik kõrgel mäel asuva kiriku – Superga juurde, mille trepilt avaneb hingesööbiv vaade Alpide panoraamile! Olen käinud seal viimasel ajal pea igal kevadel ning alati saanud elamuse looduse ja inimtegevuse harmooniast.

Nüüd aga asja juurde.

Kümme aastat Teaduste Akadeemia presidendina. Sellest tegite kokkuvõtte eelmise aasta jõulukuul ilmunud esseede kogumikus “Mõtterajad” (Jüri Engelbrecht. Mõtterajad. Eesti TA, Tallinn, 2004).


Tõepoolest, püüdsin oma mõtteid ja meenutusi seal üheks tervikuks vormida. Samuti oli mul meeldiv kohustus teha möödunud aastatest kokkuvõte Akadeemia üldkogu ees tänavu aprillis. Seda üle rääkides läheks vastus siinkohal väga pikaks. Lühidalt summeerides – Akadeemia on osa teadusest Eestis ja tema kohus on tippteadlaste sõltumatu koguna ühendada akadeemikute vaimujõud nii teaduse edendamisel kui teadustulemuste suunamisel rakendusteks Eesti hüvanguks.

Mitte alahinnates teiste institutsioonide, teadusasutuste, liitude ja ühingute tähtsust, on Akadeemial eriline koht – väljapaistvate teadustulemuste põhjal valitud tippteadlaste kogumil on vastutus teadusmõtte harmoonilise arenemise eest riigi ja rahva elus. Selline vastutus on sätestatud seadusega, kuid veelgi olulisem Akadeemia koha määramisel on akadeemikute endi tegevus ja tahe.

“Mõtterajad”

Akadeemia on osalenud paljude meie teaduselu suunavate ametlike dokumentide ettevalmistamisel ja juhtinud tähelepanu kitsaskohtadele. Näiteid võib tuua palju. Seda on tehtud teadus- ja arendustegevuse strateegia väljatöötamisel ja Eesti teaduse tippkeskuste moodustamisel. On antud hinnang energeetika arengule, sealhulgas kurikuulsa NRG tegevusele, ja ajaloo objektiivsele käsitlusele. Tõsi, Akadeemial pole enam uurimisinstituute, välja arvatud Underi-Tuglase Kirjanduskeskus, ning puudub seega vastutus otseste teadusuuringute eest. Isiklikult leian, et töötava süsteemi lõhkumine toimus kiirustades. Paljud pidasid süsteemi nõukogulikuks, jättes tähelepanuta algideed, olgu nendeks Max Plancki ühingu eeskuju Saksamaal või väiksemate riikide – Austria, Hollandi, ka muide Rootsi – kogemused. Küsimus pole niivõrd süsteemis, vaid eeskätt inimestes ja paindlikes sidemetes.

Ma toetan väga tugevaid ülikoole ning ei saa aru tahtmisest neid aina juurde luua. Siin tuleb esile inimeste, eeskätt heade (loe: tarkade – R.V.) inimeste probleem. Neid meil tõesti napib ning siin-seal on vohamas keskpärasuse sündroom. Ja veelgi hullem – Eestis ametlikult professori tiitlit omavast veidi üle viiesajast inimesest on pooled teadusmaailmas tundmatud! Selles peitub peamine argument heade inimeste koondumisest tugevatesse keskustesse, lugedes nende kohustuseks ka teadmiste edasiandmise üliõpilastele. Nii et argumente on pro ja contra.

Muide, hiljuti kuulsin, et kümmekond aastat tagasi oli terav vaidlus Berliinis – kas 3,4 miljoni elanikuga linnas on tõesti vaja kolme ülikooli, ehk piisab kahest? Uurimisinstituutide arv on aga Berliinis aukartustäratav. Otsus oli siiski kolme ülikooli säilimise kasuks. Vaidluse tulemusena on ühel neist nüüd tuliuus moodsate laboratooriumidega linnak Schönefeldi lähedal Adlershofis. Siin on ka selgelt näha meie teine piirav tingimus – vahendid teadus- ja õppetöö korraldamiseks. See sunnib meid väga tõsiselt mõtlema tulevikule. Akadeemia pidas paar aastat tagasi noorte järeldoktorite konverentsi, et kuulata homsete tegijate häält. Sõnum oli väga selge – noorte inimeste arvates on kõige olulisem teadustöö kvaliteet ja tase. Seda oli akadeemikutel rõõm kuulda, kui märki õigest teest. Oleks ainult taolisi noori inimesi rohkem!

Möödunud 10 aasta jooksul olin osaline mitmetes otsustuskogudes, küll ex officio, küll lihtsalt teadlasena või teadusjuhina.

Neist tahaksin eraldi märkida Teaduskompetentsi Nõukogu (TKN), mille esimees oli mul au olla 6 aastat. See õhkkond ja vaim, mis seal valitses, oli erakordne. See oli missioonitunne, ja professionaalsus, ja vastutus ja palju muud. Ja me vaidlesime palju, sest ainult nii sai leida ühisosa ja jõuda tulemuseni. Otsustamine, eriti kui see puudutab raha, ei too sõpru juurde – see on üldtuntud tõde. Nii see ka oli, kuid samal ajal ütlesid paljud tõsised teadlased, et TKN-i töö oli parim, mida nende kitsenduste juures teha sai. See oli suur toetus, sest tuli inimestelt, kellest väga lugu pean.

“Mõtterajad”


Hea meel on sellest, et teaduskompetentsi nõukogu viis sihtfinantseerimise kvaliteedihinnangutele, et tekkis järeldoktorite institutsioon, et on olemas T&A strateegia. Loomulikult ei läinud kõik libedalt, nii sai näiteks paar aastat tagasi võimust keskpärasus, mis nõudis häälekalt raha kvaliteedinõuetele mittevastanud teadusuuringutele. Tänase Euroopa teadusruumis oleks see mõeldamatu, sest arusaam eesliiniteaduse olulisest osast on ka riigijuhtide poolt aktsepteeritud.


Tippkeskused ja nende roll.

Teadustöö tipptase on alati olnud oluline. Viimasel ajal on aga süvenenud arusaam, et kohtades, kuhu on kontsentreerunud teaduspotentsiaal, on ka oodata palju uusi tulemusi.

Maailm muutub kiiresti ja võib-olla on põletavaim küsimus mitte superarvutid ega disainitud ravimid või implantaadid, vaid hoopis see, kuidas inimene kiirete muutustega hakkama saab. See tundub teinekord väga keeruline olevat, kuid – pole midagi lihtsamat kui eilsed teadustulemused ja pole midagi keerulisemat kui need, mis ees seisavad.

“Mõtterajad”

Teaduse tipptase ei ole pelgalt suurte riikide privileeg. Meie naabrid Soomes näiteks alustasid oma tippkeskuste programmiga juba aastaid tagasi. Skeem on põhimõtteliselt lihtne – tööplaan ja tulemused evalveeritakse nõudliku rahvusvahelise kogu poolt, tehakse otsus ja riik suunab sõelale jäänud uurimiskeskustesse täiendavaid vahendeid. Teaduskompetentsi Nõukogus algatasime Eesti tippkeskuste loomise umbes viis aastat tagasi. Soome kolleegid abistasid meid nõuete ja reeglistiku koostamisel ning samuti rahvusvahelise evalveerimise läbiviimisel. Esimesel etapil, 2000–2001, fikseeris Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) otsuse kuue tippkeskuse nimetamisest ning teisel etapil, 2002–2006, on otsus 10 tippkeskuse asutamise kohta. See tähendab ka täiendavat finantseerimist, mis pole just suur, eriti võrreldes Soomega, kuid annab siiski tunduvalt vabamad käed tippkeskustele, kus suurt osa hõlmavad ka noortele inimestele suunatud vahendid.

Tänased tippkeskused on valitud just tulemuste ja eesmärgiselguse järgi, sestap peaksid need oma osaliste ja noorte inimeste teed tippu selgemaks tegema. Aga ega needki jäävad pole, uks peab olema lahti uutele tippkeskustele, sest maailm ju muutub. Siin on tegelikult väljakutse kõigile. Kas oleme teinud kõik, et igale inimesele selgeks teha: Eesti on parim koht oma eesmärkide realiseerimiseks? Ja seda ka neile noortele inimestele, kes teadusuuringutes oma sihti näevad ning suurimat püüavad. Ma tean, et see on raske, kuid kes on öelnud, et elu just kerge peab olema?

“Mõtterajad”

Hiljutine tippkeskuste konverents näitas, et tegemist on tõesti tugevate teaduskeskustega, mille tulemused nii rahvusvahelisel foonil (ainuke mõeldav võrdlustase!) kui rakenduste poolel Eesti ühiskonnas on aukartustäratavad. Meie kogemus on avaldanud muljet ka rahvusvahelises ulatuses. Hiljuti kutsuti näiteks mind tippkeskuste teemal rääkima Hispaania teadusuuringute nõukogusse, samuti on niisugustest kohtumistest huvitatud mitmed Euroopa Liidu uued liikmesmaad. Euroopa teadusruumis on meie tippkeskustel selge eeldus kujuneda suuremate võrgustike sõlmedeks.


Mainides teadusruumi, oleks sobiv tulla Akadeemia ja üldse teadlaste välissuhete juurde. Selles osas on Teil kohustusi kuhjaga.

Ükski inimene pole saar, ütles Inglise kirikutegelane ja luuletaja John Donne, nii ka pole üksi ükski riik keerulises teadusmaailmas. Akadeemia, samuti ka Eesti teadlaskond üldse, on seotud ametlikult või mitteametlikult kolleegidega ja teadusinstitutsioonidega nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Akadeemia on ametlik partner näiteks Rahvusvahelises Teadusnõukogus (ICSU), Euroopa Teaduste Akadeemiate Assotsiatsioonis (ALLEA), Euroopa Teadusfondis (ESF) ja mujal. Rahvusvahelised erialaliidud koondavad teadlasi erialade järgi, nende rahvuslikud komiteed aga esindavad teadlasi ühest või teisest riigist. Eestis on rahvuslikud komiteed Akadeemia juures, seega on Akadeemial siin ühendav roll. Akadeemial on ka koostöölepingud paljude teiste akadeemiate ja nõukogudega, nende koostöölepingute alusel toimub teadusvahetus. Loomulikult on see vaid üks osa võimalikest mobiilsusskeemidest, kuid võimaldab selgesti sättida vahetust otse meid huvitavates valdkondades.

Olen ka ise esindanud Akadeemiat ICSU-s ja kuulun ALLEA juhtkomiteesse. Seal juhatasin paar aastat tagasi töörühma, analüüsimaks väikeste Euroopa riikide teadus- ja arendustegevuste strateegiat (ilmunud eraldi raamatuna), praegu olen ALLEA teaduskoostööd analüüsiva töörühma esimees. Mis momendil eriti põnev, on kuulumine Euroopa Liidu teadusvoliniku loodud väiksesse töörühma, kes paneb liikmeliselt kokku Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (European Research Council, ERC). See nõukogu hakkab kavade kohaselt rahastama teadustegevust Euroopas, seades tingimuseks teadustöö uudsuse ja kvaliteedi (nn eesliiniteadus). Valik on raske, sest otsustada tuleb näiteks Nobeli preemia laureaatide vahel. Sihiks on saavutada teadusvaldkondade liikmesriikide tasakaalustatud esindatus, arvestades veel paljude asjaoludega. Ka sooline tasakaal on loomulikult oluline. Mis aga kõige tähtsam: nimetatud nõukogu peab tagama Euroopa teadusuuringute ekstsellentsuse tulevikus. Ülaltoodust järeldub, et pean tihti viibima Eestist eemal, nii Brüsselis kui ka mujal. Lisaks veel kohustused minu enda teadusvaldkonnas. Ja jälle – tegevused tuleb seada tähtsuse järjekorda.


Milline on see järjekord enda teadustegevuses?

Valituna 1994. aasta detsembris esmakordselt Eesti Teaduste Akadeemia presidendiks, ütlesin kolleegidele, et mu teadustegevus ei tohi katkeda. Olen hoidnud uuringud käimas, kuid õnnestunud on see eeskätt kolleegide – vanemate ja nooremate – toel. Mis teeb asja inimlikult meeldivaks, on see, et paljudest kolleegidest on saanud head sõbrad.

Aga nüüd, lained, kaos, mittelineaarne dünaamika ja palju muudki – eks see ole üks samm maailma tundmaõppimiseks. Meie ümber on ju kõik muutumas, sellest dünaamika. Ajaskaalad on erinevad, pingelainete juures on tegemist mikrosekunditega, südamerütmi juures on üheks skaalaks sekund, pinnalained vees aga mõõdetavad suuremate ajaühikutega. Mis aga oluline – säiluvad liikumismoment ja -energia, seega on dünaamilistel protsessidel kõikjal palju ühist. Igapäevaelus oleme harjunud võrdelisusega, st lineaarsusega. Tegelik maailm on aga mittelineaarne ja seosed keerulised. See esimesel pilgul keerulisus põhjustab aga süsteemide kvalitatiivselt palju rikkama käitumise, kui seda võimaldab lihtne võrdelisus. Ja siin tulevad mängu nähtused, nagu bifurkatsioonid ja kaos, fraktalid ja ennustatavuse kadu. Läheb pikale hakata siin neid mõisteid lahti kirjutama, asjahuviline võib lugeda neist mu õpperaamatutest, viimane kirjutatud koos hea kolleegi professor Ülo Lepikuga.


Aga ikkagi, kaos? Igapäevaselt küll lihtne ja põnev, aga teaduslikult ometi vist keeruline?

Jah, kaos on teinekord mõistetav intuitiivselt kui täielik segadus ehk tohuvabohu, nii nagu see iidsetes raamatutes kirjas on. Praegusaja füüsikas on termin kaos kasutusel kui võimalik režiim mittelineaarsete süsteemide käitumisel, mis ei luba täpselt ette ennustada süsteemi detailset käitumist. Füüsikalisel kaosel on sisemine kord, see on määratav entroopiaga, mis on lõplik suurus (juhuslikel protsessidel lõpmatu!). Kuna enamik füüsikalisi süsteeme on loomult mittelineaarsed, siis võimalus kaootiliste režiimide tekkeks on täiesti reaalne. Samas tuleb arvestada ka asjaoluga, et keeruliste süsteemide – igapäeva ilma mõjutavate õhurõhu, tuulte ja temperatuuri – täpne ennustamine hulk aega ette pole võimalik.

Samas võib esineda tasakaalus süsteeme, kus muutused minimaalsed ja seega ka ennustamine töötab. Kui eespool sai rõhutatud protsesside mittelineaarset olemust, siis mitte alati pole tulemuseks kaos. Esineb sääraseid tasakaalustatud protsesse, kus mittelineaarsus viib hoopis statsionaarsete tulemusteni. Siin on heaks näiteks soliton – see võib olla laine veepinnal, kus mittelineaarsus ja dispersioon kenasti tasakaalus. Dispersioon tähendab, et erineva sagedusega lained liiguvad erisuguste kiirustega. Mittelineaarsus viib aga laine “murdumiseni”. Nende efektide tasakaal tekitab püsiva profiiliga laine, mida kutsutakse solitoniks. Ka Tallinna lahel võib näha kiirlaevade poolt põhjustatud solitone, mis võivad teinekord tekitada hoopis ohtlikke olukordi.


Kuidas see kõik kajastub uuringutes?

Juba aastatel 1998–1999 tekkis mul mõte ühendada Eestis kõik jõud, kes otseselt seotud mittelineaarsete probleemidega. Kriitiline mass oli oluline. Teiseks oluliseks ideeks oli haarata ka rahvusvahelist kogukonda. Nii saigi 1999. aastal loodud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi mehaanika ja rakendusmatemaatika osakonnale tuginedes mittelineaarsete protsesside analüüsi keskus (Centre for Nonlinear Studies – CENS). See ühendab Küberneetika Instituudi mehaanikuid, inimesi TTÜ biomeditsiinitehnika keskusest, mereuurijaid ja matemaatikuid Tartu Ülikoolist. Rahvusvaheline nõukoda haarab teadlasi Pariisist, Cambridge’ist, Eindhovenist, Aachenist, Uppsalast ja mujalt. Aastal 2001 sai CENS üheks Eesti teaduse tippkeskuseks, s.o aastateks 2002–2006. Meil on 15 PhD või DSc tasemel uurijat ja umbes 20 noorteadlast kraadiõppuritena. Tulemustest võib lugeda võrgust (http:cens.ioc.ee) või aastaaruannetest, ka tippkeskuste raamatutest. Me oleme saatnud noori inimesi paljudesse teistesse keskustesse, näiteks Grenoble’isse, Eindhoveni, Tokyosse, Seattle’i, Saarbrückenisse ja Pariisi. Oleme koostanud mitmeid rahvusvahelisi projekte ja loonud hulga kontakte teaduskonverentside või kraadiõppekoolide korraldamiseks.

Viimasel mehaanika maailmakongressil Varssavis 2001 oli CENS-il kokku seitse ettekannet. Oluline on nelja-aastane koostööprojekt Osloga, mis võimaldab avada rahvusvahelisi järeldoktorite kohti ja kutsuda külalisuurijaid. HTM volitusel oleme osalised programmide võrgustikus, mis seob teadlasi üle kogu Euroopa keerukate dünaamiliste protsesside uurimisel jne. Samuti on tihedad sidemed Rahvusvahelise Teoreetilise ja Rakendusmehaanika Liiduga (IUTAM). Olen ise selle juhatuse liige juba kolmandat valimisperioodi ning seetõttu on ka mehaanika eesliiniprobleemid mul hästi silme ees. Rõõmustab, et oleme kaasalööjad päris mitmes kitsamas valdkonnas. Olgu selleks siis interaktsioonisolitonid ja ekstreemlained, faasipiiride dünaamika, rakuenergeetika matemaatilised mudelid südamelihase pingeanalüüsis, fraktalite teooria kasutamine südamerütmide ja finantsjadade analüüsis, klaverihaamrite teoreetilises ja eksperimentaalses analüüsis, akustodiagnostikas ja mujal. Kindlasti tuleb mainida üht CENS-i tugevat külge – fotoelastsusmeetodite arendamist kolleegist akadeemiku Hillar Abeni juhtimisel.


Mis siis teeb mehaanika huvitavaks?

Maailm on ju ise äärmiselt huvitav ning just mehaanika on paljude teadusvaldkondadega seotud. Näiteks võib tuua materjalide käitumise väga kõrgetel sagedustel (geomeetriliselt on see nanoskaala), kus tuleb arvestada paljude efektidega. Biosüsteemide mehaanika on tihedalt seotud rakuenergeetikaga. Ka ekstreemlained veepinnal, faasitundlikud ehk nutikad materjalid ning paljud teised valdkonnad peidavad veel saladusi.

Ammugi lahkunud akadeemik Nikolai Alumäe pani minu põlvkonna juurdlema paljude probleemide üle, me püüame nüüd sama suhtumist edasi anda tänastele kraadiõppuritele. “Probleem peab olema raske, siis on, mille üle mõtelda, siis on tegemist väga olulise õnne komponendiga,” kõlas tema kui minu mentori mõte.

Ja nii me tahamegi teada, kuidas tekivad solitonid, kuidas mõjutab ATP bilanss pingeid südamelihases, kuidas leida materjalide mikrostruktuuri omadusi, mõõtes nendes levivaid laineid, kuidas toimib difusioon turbulentses väljas jne.

Et asjad liiguksid, peab teaduskollektiivis olema hea atmosfäär. See on eelkõige perspektiivikate ideede toetamine, regulaarsed teadusseminarid, noorte kaasamine ja nende toetamine (ka materiaalselt!), rahvusvahelise kogukonna kaasamine ja palju muud. Lõpuks on teadus ka eluviis, mitte aga lihtsalt amet üheksast viieni. Ja see annab hulga rõõmu, olgu siis emotsioonid seotud tulemuse publitseerimisega tippajakirjas, eduka esinemisega mainekal teadusfoorumil või kordaläinud kraadi kaitsmisega.

Viimasel ajal oleme korraldanud ka väiksemastaabilisi intensiivnädalaid, kus paar kolleegi mujalt maailmast siin loenguid peavad ja siis kõik koos seminaril esinevad – läbitöötatud ja uued probleemid koos. Tulen ise just selliselt ürituselt Torinost, kus mu hea sõber Franco Pastrone korraldas meie eeskujul taolise ürituse oma kraadiõppuritele. Me seadsime nüüd eesmärgiks kokku tuua mitme keskuse kraadiõppurid, olgu selleks kokkusaamise kohaks siis Tallinn või Torino või mõni muu keskus – usun, et see on väga hea kapitalimahutus tulevikku silmas pidades.

Teadlase siht olla oma eriala tipus ja tema missioon kodanikuna – need tuleb osata ühildada. Eks see ole rohkem tunnetuse asi, kuid kodanik, kes teeb hästi oma erialast tööd, ei pruugi sugugi olla teadlane. Teinekord on siin väärarvamused kerged tulema. Kiputakse end teadlaseks nimetama ka siis, kui mõni asi päris põhjalikult endale selgeks tehtud on. Teadlane on aga looja ning tal peab olema ette näidata uued tulemused. Teinekord löövad selle vahetegemise pinnal emotsioonid oi kuidas lõkkele.

“Mõtterajad”


Isiklikud suhted Euroopaga teadlasena?

Olen töötanud lühemat või pikemat aega mitmel maal. Heade teaduskeskuste atmosfäär on igal pool üsna sarnane, mistõttu on kerge sinna sisse elada. Ma tunnen end tõesti kodus nii Cambridge’is kui ka Aachenis, nii Torinos kui Prahas ja seda nimekirja võib päris pikaks venitada. Muidugi ei tähenda see kogemus vaid töötamist tipptasemel instituutides, nagu DAMPT Cambridge’is või Laboratoire de Modélisation en Mècanique Pariisi 6. ülikoolis. See kogemus tähendab osavõttu kohalikust elust ja kultuurimaailmast. Ka siis, kui kodutee lühike on, võib see sisaldada “ohte” – nii oli näiteks Cambridge’is, kui pidin koduteel mööduma mitmest raamatukauplusest. Tihti on oluline mitte ainult suurte muuseumide külastamine (niikuinii ei jõua nendega põhjalikult tutvuda), kui atmosfääri tajumine linnas või selle ümbruses. Suures osas Euroopas on oluline avatus, seda eriti teaduskeskkonnas ja ajutised akadeemilised elanikud võivad seal kiiresti sisse elada. Küllap on see kultuuritraditsioon, mis mitmekesisuse omaks võtab. Ega see ei tähenda, et igaüks sõbraks tunnistatakse – tegemist on keeruliste traditsioonidega. Minul on vedanud, mul on sõpru väga mitmel maal. Küllap tunnen ma end eurooplasena, mis aga sugugi ei tähenda juurte kaotamist. Endiselt pean ma üheks ilusamaks loodusvaateks Karksi ja Viljandi vahelist maastikku ja endiselt otsib silm Euroopa lennujaamades tuttavat pääsukese värvidega lennukit kojutulemise rõõmus. Ja kui ma oma prantslasest sõbrale näitasin Türisalu pangal jääminekut ning luiki karge kevadpäikese all, siis jäi seegi päev meelde. Neid ridu kirjutades nägin Finnairi märgiga lennukit ruleerimas värava juurde, kus kojusõitu ootasin. Ka see on selge kodumärk.


Saan aru, et Teil on raske mööduda raamatukauplusest, eriti välismaal, sealt midagi huvitavat kaasa ostmata, sest olete suur raamatusõber. “Mõtteradu” lugedes, hakkavad silma ka Teie viimase aja lugemiselamused.

Pole kaua aega lugenud nii huvitavat novellidest koosnevat põnevikku, mis tegelikult päris igapäevaseid asju kirjeldab. Ajalugu, huvitavad leiud, põnev sõnaseade, üllatused, teadasaamise rõõm ja mida veel kõike asjadest, mis siinsamas ja iga päev meie elu saatmas on. Ja naerda saab ka! Tegemist on Henn Saari keeleminutite kogumikuga "Keelehääling".

Kui oma mälulehekülgi sirvin, siis samasuguse elamuse sain Toomas Pauli monumentaalteosest "Eesti piiblitõlke ajalugu". Hoolimata murjanimurrakute ja lingua franca pidevast rünnakust elab eesti keel täisväärtuslikku elu, ka teaduskeelena. Hiljuti päevavalgust näinud säravad universumi ja emakese Maa palgejooni kirjeldavad raamatud eesti teadlaste sulest või mitmed tõlked annavad tunnistust keele rikkusest ja paindlikkusest, hoolimata kollase kirjanduse suurte tähtedega kirjutatud vaesusetunnistustest.

“Mõtterajad”


Teie harrastustest võime vist teisele kohale seada nooruse spordipisikust ellu äratatud harjumused.

Spordipisik jäi mulle tõepoolest sisse mu kahest noorusearmastusest – suusatamisest ja sõudmisest. Jooksen ja suusatan tänaseni – mul on kodurada Glehni pargis.

Olin keskkoolipäevil rohkem murdmaasuusataja ja tulin sõudmisse üliõpilasena. Ja ikkagi, mis sõudja mina olin! Üks medal Eesti meistrivõistlustelt (TPI kaheksaste paadis – R.V.), mõned Tallinna meistritiitlid – pole ju midagi erilist. Nüüd hulk aastaid hiljem pean tunnistama, et sõudmisega pole ma aastakümneid tegelenud, küll aga viib minu tee regulaarselt metsa jooksma ja suusatama. Süda aga hakkab vahest kripeldama küll, kui mingil moel sõudmine ette keerab…

“Mõtterajad”


Kas Eestil läheb Euroopa teadusruumis hästi?

Me paistame silma mitmel moel. On teada meie väikeriigile igati sobiv teaduskorraldus ja rahastamissüsteem, mis põhineb kvaliteedihinnanguil. See on praeguses Euroopas äärmiselt oluline. Meie tippkeskused on äratanud laiemat tähelepanu ja nii paljud meie nooremad ja vanemad teadlased on hästi tuntud. Ometi ei suuda me oma potentsiaali ära kasutada. Teadus- ja arendustegevuse rahastamine on allpool mõistlikkuse piiri ning me ise kulutame end asjatutes vaidlustes. Kui üks ülikool on aastaid väärtustanud teadustegevust ja paistab nüüd silma, siis heidetakse talle ette vaata et surmapatte. On kuulda hääli, et teaduspublikatsioone pole üldse vaja. Otsused sünnivad mõnikord mitte argumenteerivalt, vaid valjemalt kõlavate häälte tahtmist mööda. Kõrgharidust andvate institutsioonide arv on üle mõistuse suur ning sellest tulenevad emotsioonid. Unustatakse ära, et ülikool on koht, kus õpetamine ja teadustegevus on lahutamatult seotud. Kui pole teadustegevust, pole ka ülikooli. Kõige suurem oht on selles, et nii saavad paljud noored inimesed kaasa teadmise, et kõrgharidus antakse lihtsalt paari kursust kuulates ja muud polegi vaja. Üks hiljutine ohtlik näide – nägin doktoriväitekirja, kus põhitulemused olid avaldatud ajalehtedes – SL Õhtulehes, Päevalehes ja kõva sõnana Õpetajate Lehes. Väitekirjal seisis aasta 2005. Ma pole huvi tundnud selle väitekirja saatuse vastu, kuid mind paneb mõtlema asjaolu, et sellel seisis ka juhendaja nimi. Kuidas saab juhendaja sellist asja lubada? Ning siis olemegi silmitsi olukorraga, kus taolise "teadlase" õpilased astuvad ellu, lasevad lati veelgi madalamale ehk teisisõnu seisame teadusmaastiku allakäigutrepil. Ja siis kõlavad hääled – meile on vaja doktoriõppe kohti, ilma et mõeldakse juhendajatele.

Nii et küsimuse juurde tagasi tulles, põhimõtteliselt läheb meil hästi, aga oma väikses ühiskonnas teeme elu iseendale teinekord raskeks. Säärases olukorras pole ka lihtne poliitikutel aru saada, mida on vaja teha, et allakäigutrepi ülemistelt astmetelt vähemalt üleskäigutrepi alumiste astmeteni jõuda, enne kui hilja pole. Kahjuks on ka meie poliitiline kultuur alles kujunemas ning hetkeprobleemid kaaluvad enamikul juhtudel üles kaugema tuleviku vajadused. Teadlased ju ei tule loosungitega Toompeale.

Teadus pole poliitika, kus otsustatakse hääletamise teel – meeldib või ei meeldi, on kasulik (kellele?) või pole kasulik (kellele?). On objektiivne arutelu ja küsimused, millele otsitakse vastust. Kui vastuseid pole, ei kiirusta ükski teadlane järeldusi tegema. Nii tegutseb ka Akadeemia. Aga teinekord on Akadeemiatki püütud siduda küll koalitsiooni, küll opositsiooniga. On ülimalt vajalik, et riigis oleksid sõltumatud organisatsioonid, Akadeemia on kindlasti üks nendest. Koosnedes akadeemikutest, pole Akadeemia lihtne intellektide summa. See on midagi rohkemat, kus vaimujõud peab põlema ja sütitama teisi.

“Mõtterajad”


Oma raamatus olete võrrelnud ühiskonna erinevust teadusest…

Ühiskonna ja teaduse erinevust võib võrrelda mitmeti. Teaduse liikumapanevaks jõuks on tahtmine teada ja sellega seotud ka teaduseetika. Ühiskonna liikumapanevaks jõuks on üsna tihti kasum ning eetiline pool on suuresti massimeedia kujundada. Hoolimata jõupingutustest, kipub viimane orienteeruma ka kasumile (ikka see cash-in-cash-out printsiip) ja mis seal salata, mitte väga kõrgete vaimsete huvidega ühiskonnaliikmetele. Teadus on looming. …Jah, tehnoloogia on tõmbamas ja tõukamas teadusuuringuid, kuid objektiivsus ja falsifitseerimisprintsiip on ikka nurgakivideks. Seetõttu on teadus ka ühiskonna arenemise tugisambaks.


…ja ühiskonna reaktsiooni uute teadustulemuste suhtes.

Ühiskonna reaktsiooni uute teadustulemuste suhtes võib võrrelda ülehelikiirusega lendava lennuki põhjustatud lööklainega. Kui ikka tulemus igati senise tavamõistuse piirid ületab, siis see “lööklaine” võib olla tõlgendatav mitmeti – üllatus, eitus, midagi puruneb jne.

“Mõtterajad”


Miks Te mõtlete nii, nagu Te mõtlete? Sellelegi küsimusele saab vist parima vastuse siis, kui lugeda Jüri Engelbrechti esseede kogumikku “Mõtterajad”.


Miks ma mõtlen nii, nagu ma mõtlen? Tegelikult on mu töö ju põhiliselt mõtlemisega seotud. Teadlasena pean ma pidevalt käima tundmatutel radadel ning seetõttu alati mitu sammu ette kavandama. Mis on tähtsam, kas hetkeimpulss – nähtud, loetud, kogetud – või integreeritud minevik? Küllap nii see kui ka teine. On aga meeldiv, kui loetud mõttelõngal on samad värvid kui enda kootud lõimedel.



JÜRI ENGELBRECHT on sündinud 1. augustil 1939. Ta on lõpetanud 1957. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1962. aastal Tallinna Tehnikaülikooli (TPI) cum laude. 1968. aastast tehnikakandidaat, 1981. aastast füüsika-matemaatikadoktor. Aastail 1963–1969 töötas Jüri Engelbrecht TPI-s ning 1969. aastast Eesti TA Küberneetika Instituudis, kus ta oli teadusdirektor ja osakonnajuhataja. Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valiti Jüri Engelbrecht 1990. ja presidendiks 1994. aastal. Samal ajal on ta jätkanud oma teadustegevust Küberneetika Instituudis, olles praegu mittelineaarsete protsesside analüüsi keskuse (CENS) juht ning samal ajal ka TTÜ rakendusmehaanika õppetooli juhataja ja professor. 2004. aasta sügisest, pärast kümneaastast Eesti TA presidendiks olemist, jätkab ta praegu samas asepresidendina. Jüri Engelbrecht on valitud mitmete ülemaailmsete ning Euroopa komiteede ja komisjonide esimeheks või liikmeks. Ta on töötanud ja õpetanud mitmetes kuulsates ülikoolides ja teaduskeskustes, nagu Cambridge, Pariis, Aachen.

Talle on omistatud Eesti teaduspreemia (1992) ja Humboldti teaduspreemia (1993); Eesti, Soome, Poola ja Prantsusmaa teenetemärgid, haridus- ja teadusministeeriumi teenetemärk (nr 1).

Jüri Engelbrecht on avaldanud mitu teadusmonograafiat (kirjastustelt Kluwer, Springer, Longman) ja õpperaamatut (Springer, Eesti TA Kirjastus), umbes 200 teadusartiklit ning sadakond kirjutist teaduspoliitikast.