Osaline ükskõik kummas mudelis

Viimasel ajal on Euroopa riikidest ja ka USA-st Tartu Ülikooli Füüsika Instituuti tagasi tulnud seitse meie alma materi kasvandikku, enamik välismaal doktorikraadi kaitsnud noormehed, kellega käesoleva aasta jooksul ka põgusalt tutvust oleme teinud. Neli neist – Marco Kirm, Madis Kiisk, Vambola Kisand ja Vladimir Babin – on juba Horisondi küsimustele vastanud. Seekord saab sõna ILMAR KINK.

Viibisite pikka aega kodunt eemal. Kus olite, mida tegite, kellena ja kui kaua?

Kohe pärast keskkooli lõpetamist astusin Tartu (Riiklikku) Ülikooli füüsikat õppima. Õpingud kestsid pausideta aastani 1994, mil ma kaitsesin TÜ praeguse rektori Jaak Aaviksoo juhendamisel koostatud magistritöö. Edasi tegin kitsama eriala valikul suhteliselt järsu pöörde ja läksin Lundi ülikooli professor Indrek Martinsoni juurde doktorantuuri kõrgelt ioniseeritud ioone uurima. Valikut pean äärmiselt õnnestunuks, sest kuigi ma ei teadnud tol ajal sellest valdkonnast suurt midagi ja teatud kartus oli ka olemas, osutus temaatika arvatust oluliselt huvitavamaks. Doktorikraadi kaitsesin 1999 ja pärast seda läksin USA-sse järeldoktoriks. Töötasin NIST-is (National Institute of Standards and Technology) samuti kõrgelt ioniseeritud ioonide uurimise alal kuni 2002. aastani. Siis tulin tagasi Eestisse.

Võib tekkida küsimus, miks peaks üleüldse uurima selliseid osakesi, nagu on kõrgelt ioniseeritud ioonid. Üldjoontes on põhjuseid kaks – rakenduslik ja teoreetiline. Ioonide spektrid on peamine infoallikas kõrgtemperatuursetes plasmades toimuvate protsesside kohta. See teave on näiteks väga oluline termotuumareaktorite valmistamise juures, samuti mitmete taevaobjektide uurimisel. Ioonidest koosnevate plasmade spektrid on valdavalt väga keerulised, sest spektrijooned on omavahelise kattumise ja füüsikaliste protsesside (nt Doppleri efekt) tõttu sageli “moonutatud” ning nende analüüs nõuab äärmiselt kvaliteetsete laboratoorsete võrdlusspektrite olemasolu. Ja see ei olegi nii triviaalne, nagu esmapilgul paistab. Võib tunduda kummaline, aga pikka aega tootis kuulus Hubble’i kosmoseteleskoop tähtede teatud spektreid palju parema kvaliteediga kui laborites reprodutseerida suudeti. Põhjus: Maal lihtsalt ei olnud olemas vajalikku aparatuuri. Selge siis, et tähtede spektrite analüüsi kvaliteedi seisukohalt säärane olukord kasuks ei tule.

Teine ja mõneti huvitavamgi motivatsioon kõrgelt ioniseeritud ioonide uurimiseks on need ioonid ise. Aatomit on ju ikka mõistlik võtta üldiseks aluseks, kui soovida kirjeldada füüsikaliselt “materiaalseid” objekte. Aga, piinlik küll, analüütiliselt oskame kirjeldada ainult vesinikku ja vesinikusarnaseid ioone, st neid, kus on rohkem kui üks prooton ja üks elektron. Olgu, praktilisest seisukohast võib ka heeliumisarnased ioonid lõpetatuks lugeda, sest matemaatiliste mudelite täpsus ületab kaugelt igasuguse mõeldava eksperimentaalse mõõtmise. Olulise erinevusena on need mudelid aga oma olemuselt lähendused, sest analüütiliselt me rohkem kui kahe keha omavahelist interaktsooni lahendada ei oska. Lisades heeliumile veel ühe elektroni, saame liitiumisarnased ioonid, millega saab teooria veel üsna rahuldavalt hakkama, aga see on ka kõik. Keerulisemate ioonide puhul hakkab eksperiment juba täpsuse mõttes domineerima ning kvaliteetsed mõõtmised annavad väärtusliku sisendi teoreetikutele mudelite väljatöötamiseks ja täiustamiseks. Uusi mudeleid on aga vaja, sest kuniks “vundament” on hägune, pole lootustki, et “majast”, st molekulidest, kristallidest ja teistest “suurtest ehituskivikestest”, selge ja tervikliku pildi saab.

Rootsis olles uurisin ioone peamiselt mitmesuguste kiirenditega, sest kõrgelt ioniseeritud ioonide tekitamiseks on vaja üsna suurt kogust energiat. Ameerikas aga kasutasin ioonide uurimisel ioonlõksu. Lõksul on mitmeid eeliseid kiirendite ees, sest ioonid on seal “külmad” ja seega kergemini uuritavad. Lõksud on ka eksperimenditehniliselt lihtsamalt käsitletavad ja ressursi mõttes jõukohased ka näiteks mõnedele Eesti teadusasutustele. Ise küsimus on muidugi see, kas antud valdkonda tasub arendama hakata. Pigem on siiski mõistlik jätta kõnealune ioonide temaatika pikaajaliste traditsioonidega keskustesse, nagu seda on lisaks eespool nimetatud paikadele veel Venemaa Teaduste Akadeemia spektroskoopia instituut, Weizmanni instituut Iisraelis jt.

Kuidas sattusite välismaale?

Rootsi sattusin tänu professor Indrek Martinsonile, kes aitas mul kandideerida Lundi ülikooli doktorantuuri, aga ega sellest midagi huvitavat jutustada olegi. Mina lihtsalt saatsin paberid ära ja ühel kenal päeval tuli vastus, et olen vastu võetud.

Teie meeldivaim kogemus äraoldud ajal?

Kindlasti on kõige olulisem kogemus välismaal lihtsalt maailma nägemine. Nii Rootsis kui USA-s olles avanes mul võimalus paljude Euroopa, Ameerika ja Jaapani teaduslaborite külastamiseks. Silmaringi nii ulatuslik laiendamine poleks Eestis olles mingil juhul võimalik olnud. Isegi praegusajal, kus Euroopa Liidus tehakse väga palju (noor)teadlaste mobiilsuse suurendamiseks, ei õnnestu kõigil teadlastel nii palju reisida, rääkimata siis veel 1990. aastate algusest. Reisimise juures pean enda jaoks oluliseks kolme asjaolu.

Esiteks muidugi uurimisaparatuur – olles ikka oma silmaga näinud, mida kõike on võimalik teha ning kui palju selleks raha, inimesi ja muid vahendeid kulub, oskad ka oma tööd palju paremini planeerida ja korraldada. Erilist muljet avaldavad muidugi suured ja ülisuured kiirendid, nagu CERN, MAX-Lab, DESY Euroopas ning RIKEN Jaapanis. Aga omaette võlu on ka väiksematel seadmetel, millega töötades tekib nendest kuni viimse detailini terviklik ettekujutus. Sellega kaasneb seadme võimaluste parem ärakasutamine soovitud tulemuste saamiseks. Suurtes laborites on suurem osa seadme parameetritest tehnikute ja operaatorite kontrolli all, kes valdavalt just ei hiilga oma novaatorluse ja uuendusmeelsusega ning kalduvad pigem konservatiivsuse poole. Nii näiteks tuleb RIKEN-i raskete ioonide kiirendi energia muutmiseks ametlikult paar nädalat enne katset üsna bürokraatlik protseduur läbida. Seejuures oleks normaalne, kui seda saaks teha jooksvalt mõõtmiste käigus. Ühest küljest on see muidugi mõistetav, sest jaapanlased on ülimalt hellaks tehtud kõige suhtes, mis on seotud radioaktiivsusega. Aga efektiivsust säärane ülekontrollimine just ei suurenda.

Teiseks annavad palju juurde inimesed – eeskätt välismaa kolleegid oma mitmekesise kultuuritaustaga. Sellest seisukohast olid kindlasti eriti rikastavad visiidid Jaapani RIKEN-i instituuti. Põnev on ise kogeda reaalses elus toimivaid seoseid ja reegleid, mis meile on üsna arusaamatud ja võõrad, aga nendele olulised. Näiteks jaapanlaste meiega võrreldes palju suuremal määral hierarhilise ühiskonna avaldumine igapäevaelu pisiasjades, à la söögilauas, kus kõik järgivad bossi eeskuju. Boss on see, kes esimesena istub, alustab ja lõpetab söömise, tõstab klaasi jne. Noored doktorandid/postdokid pigem magavad laboris pea klaviatuuril, kui enne bossi lahkumist koju lähevad. Mitu astet kõrgema bossi poole tohib pöörduda ainult oma vahetu ülemuse kaudu, mitte mingil juhul otse. Aga samas on kõik sellised meie poolt vaadates “tobedused” hästi balansseeritud ülemustele langeva suure vastutuskoormaga, mis kokkuvõttes viib üsna harmoonilise ja tugeva sotsiaalse struktuurini. Ameerika Ühendriigid jätavad selles suhtes hoopis teistsuguse mulje. Igaüks on palju rohkem iseenda peremees ja vastutab ise oma tegemiste eest. Mulle imponeeris väga, kuivõrd hästi oskavad ameeriklased keskenduda just tulemustele ja mitte resultaadini viivale protsessile. Kui on ikka näha, et mingi tee kohale ei vii, siis jäetakse see paugupealt maha, hoolimata juba tehtud investeeringutest ja kulutustest. Euroopas kiputakse “kummi pisut kauem venitama”, sest protsessi ennast väärtustatakse palju enam.

Ja kolmandaks, reisimine on oluline üldiselt – lisaks tavapärasele rännukogemusele pean mina enda jaoks väga huvitavaks kokkupuuteid väliseestlastega, seda nii Rootsis kui ka Põhja-Ameerikas. Eriti just noorema generatsiooniga, kes on kuidagi väga omapäraselt ja värvikalt osanud segada asukohamaa kultuuri eestlusega, samas aga vaatavad elutervelt kummagi kultuuri veidrustele pisut kaugemalt ning kerge muigega.

Miks tulite tagasi? Ilmselt oleksite leidnud tööd ka mõnes välisriigis?

Peab tunnistama, et tagasi tulin ma puhtalt teadusvälistel põhjustel. Midagi pole parata, minu alal on välismaa laborites tippteadusega tegeleda mõõtmatult lihtsam. Samas, globaliseerumine leiab aset ka teaduses ning ega mõnel alal varsti enam suurt vahet olegi, kas teha teadust näiteks Soomes või Eestis. Niikuinii peab katseteks kuhugi mujale sõitma ja finantseerimine tuleb rahvusvaheliste koostööprojektide vahendusel. Aga kui võrrelda praegust ja välismaal oldud aega, siis arusaadavalt on ressursside hulk väga erinev ning peamine polegi võib-olla isegi mitte rahaline, kuivõrd inimressursi erinevus. Sageli on kahju ka sellest, et seegi vähene, mis meil siin kasutada on, leiab mitte just kõige otstarbekamat rakendust. Aruannetele, koostööprojektidele, taotlustele ja muule seesugusele bürokraatiale kulub liiga paljudel inimestel liiga palju aega.

Samas muidugi pole kahtlustki, et üldiselt on olukord siiski üsna hea ja võiks olla oluliselt hullem. Probleemide seisukohalt ei ole me siin mingis unikaalses olukorras, “jamadega” tegeletakse loomulikult ka mujal. NIST-i ajast meenub teadlaste suur pahameel, kui selgus, et iga teadusele mineva dollari kohta läks administratsiooni ülalpidamiseks poolteist dollarit. Ameerikasse reisimine ja tööloa saamine oli juba tol ajal üle mõistuse bürokraatlik ja kohati “korralikke” inimesi lausa solvav, rääkimata praegusest olukorrast. Paksu pahameelt ja segadust tekitas veel minu sealoleku ajal jõustunud administratsiooni korraldus, et välismaalased ei tohi ilma kohalike saatjateta instituudi territooriumil peale tööaja lõppu viibida. Iga normaalne teadlane saab ju aru, et teadust ning eriti eksperimentaalset uurimistööd ei ole võimalik nii teha, et täpselt kell viis paned pillid kotti ja lähed minema. Pahatihti jõuavad ju alles õhtuks ettevalmistused sinnamaani, et võiks hakata mõõtmisi tegema, kuid siis pead lõpetama. Küll mõeldi välja igasuguseid trikke reeglist möödahiilimiseks, alates “piimaringidest”, kus viimane ameeriklane käis maja läbi, korjas välismaalased endaga kaasa ja viis väravast välja, kuni lõpetades sellega, et keegi kohalikest pidi ennast öösel kodunt välja ajama, et välismaalased turvakontrollist läbi viia. Eks need eraldi võetuna on küll kõik pisiasjad, aga piisavalt kuhjudes hakkavad pikapeale mõjutama otsuseid, kus ja kuidas oma tööd jätkata.

Mis Teid üllatas kodus, võrreldes paigaga, kust tulite?

Ilmselt suurim ja ebameeldivaim üllatus on natuke liiga suur ebastabiilsus, närvilisus ja pidev reformimine, mis meil siin toimub. Tundub, et ma sattusin tagasi just ajal, kus esialgsele suhteliselt suurele vabadusele järgneb pendli kõikumine teise äärmusesse, kus bürokraatia püüab kõike tsentraliseerida ja reglementeerida. Mõneti on see arusaadav, sest vabadusega kaasnevad paratamatult üksikud kuritarvitused ning sellele järgneb loomulik reaktsioon “kraanid kinni keerata” ja kõike kontrollida. See omakorda toob kaasa initsiatiivi tardumise ja stagnatsiooni, millele varsti järgneb jälle uus “sula” jne. Tundub, et praegu oleme jõudmas kahjuks just sellesse stagnatsioonifaasi. Minu arvates kiputakse natuke liigselt keskenduma administratiivsetele mõõdikutele, mis pisut pärsib oma tööle keskendumist. Nagu igal pool mujalgi, on ka teaduses konkurents hea ainult teatud piirideni, millest edasi hakkab see kvaliteeti alandama.

Milles näete oma tulevikuperspektiivi?

Minu arvates on füüsikateadusel Eestis arenguks kaks varianti. Teadusasutused kas keskenduvad peamiselt tehnoloogia importimisele ja muutuvad sellega olulisteks ettevõtetele ning seeläbi kogu ühiskonnale tervikuna. Või siis toimub põhjalik ja sügav seondumine Euroopa teadusmaastikuga. Viimasel juhul muidugi nõrgenevad täppisteaduse sidemed ühiskonnaga, teisalt aga säilib kõrgtasemel fundamentaalteadus. Ega olegi kerge öelda, millist varianti eelistada, kummalgi on oma head ja vead. Kindel on aga, et mina isiklikult näen ennast osalisena mõlemas mudelis.