Eestlaste ja lätlaste massküüditamistest Põhjasõja ajal

Kõikide küüditatute ja mõrvatute mälestuseks Eestis läbi aja.

Tugevus armastab tugevust, toores jõud mõistab üksnes jõudu. Vaba saab olla üksnes sirge seljaga, ahistajale julgelt silma vaadates ning vajadusel temalt andekspalumist nõudes. Järgiandmine riiklikes küsimustes, olgu siis tegu Taaveti ja Koljati vahelise võitlusega või olgu tegu rahva ja riigi piiridega, võib viia üksnes hukatusse – seda on näidanud kas või sündmused Tshehhi vabariigis 1938. aastal, seda on näidanud “hääletu alistumine” Eestis, Lätis ja Leedus 1940. aastal. Järgnenud sündmused on näidanud, et ajaloost ei meie ega meie juhid õppinud ei olnud. Vägivallale vastu hakates, isegi kui tuleb vastu võtta kaotus, jääme puhtaks iseenese, oma lähikondsete ja tulevaste põlvede ees.

Mäletan oma kooliaja viiuliõpetajat Aino Tamme. Ta oli heas mõttes “vana kooli” inimene. Tema abikaasa oli olnud Eesti armee ohvitser. Kui saabus aasta 1940, lasti ta mees Tallinna tänaval maha. Aino ise küüditati Siberisse. 1956. aastal tagasi tulnult saavutas ta tänu väga heale tööle nii suure lugupeetuse, nagu üks muusikaõpetaja üldse omas vallas saavutada võib.

Tema töö vilja kannavad edasi teenekad õpilased, kes on leidnud tööd ning tunnustust ka välismaal, nagu Leho Ugandi, või Eesti sümfooniaorkestris, nagu Kaiu Pent. Ja siiski ei andnud võimud Aino Tammele mitte ühtegi aukirja ega ühtegi medalit, tunnustust jagati talle vaid sosinal, justkui mõista andes, varjatud pilgul. Tõsi – taasiseseisvunud Eesti võimaldas talle eluõhtul vähemalt väärika pensioni.

Ta ei abiellunud kunagi uuesti. Kord vestluses, oma elule tagasi vaadates, tunnistas ta, et “mis kõik oleks võinud mul elus olla, kui mind ei oleks seal Siberis niimoodi vintsutatud”. Ta silmi täitsid pisarad. Neid nägin ma tema silmis ligemale kolmekümne tutvusaasta kestel esimest ja viimast korda. Ning esimest ja viimast korda rääkis ta midagigi kõigist Siberi-koledustest.

Noore inimese teadvus avardub järk-järgult. Kooli jätkudes sai mulle selgeks, et enamik vanema kaadri õpetajaid – olgu siis klaveri-, trompeti- või muul erialal – oli Siberist läbi lohistatud. Kerkis küsimus, et mis ikkagi oli toimunud. Ja hiljem, juba ajaloolasena, veel üks küsimus. Kas toimunu oli vaid Nõukogude totalitaarreþiimi sünnitis või peituvad küüditamiste juured kusagil sügavamal?

Õnnestunud tagasilöögid

1703. aasta 24. mail kell 11 enne lõunat tormas Tartu väravatest sisse Võnnu kirikukarjane hirmuäratava teatega – kihelkonda oli taas tunginud Vene väeosa, ajanud kokku ligi 100 karilooma ja kihelkonna inimesed. Puutumata ei jäänud kirikki, kus parajasti jumalateenistust peeti. Kirikhärra ise pääses vaid suurivaevu. Kuulanud sõnumi ära, saatis Tartu komandant ooberst Carl Gustaf Skytte viivitamatult teele 169-mehelise ratsaväeosa major Freudenfeldti juhtimisel. Umbes paar kilomeetrit enne Räpinat, Võhandu jõe ääres, saadi rüüstajad kätte. Mõõk käes, tormasid ratsaväelased otse keset Vene massi ja neil õnnestus vabastada kõik küüditamisvooris olnud 300 inimest ning ligi 100 karilooma. Seejärel koonduti ja viidi töö lõpule. Viimane võitlus peeti otse keset jõge, kus löödi puruks Vene väeosa viimsedki riismed. Saadud saak, nagu telgid jms, jagati talupoegadele, relvad jätsid sõjaväelased endale. Sõjasaagi hulgas oli ka Vene ülemjuhataja polkovnik Rukavitshnikov ning tema suur kaamel.

1705. aasta 28. juulil sai Tallinnast väljunud Eestimaa aadlilipu ja Wolmar Anton Schlippenbachi värvatud tragunirügemendi kompaniidest moodustatud 340-meheline väeosa Jochim Fredrich Lieveni juhtimisel teada, et Silmsi ja Purdi piirkonnas liigub kuni 1000-meheline Vene rüüstevägi. Kokku saadigi Purdi all, kus rootslastel taas tänu oma psühholoogilist tugevust eeldavale rünnakule külmrelvadega õnnestus purustada ülekaalukas Vene väeosa täielikult. Massiliseks mõrvaks kujunenud jälitamine venis erakordselt pikaks – tee Purdi mõisast kuni nüüdse Koigi lähedal asunud Ubakala külani välja. Kes pääses mõõga eest, selle lõid maha piki tee ääri kaasa liikunud talupojad. “Ja sel kombel hoiti ära vastase kavatsus maad laastata ning inimesi ja loomi ära küüditada,” lõpeb Rootsi ametlik trükitud teadaanne selle sündmuse kohta.

Sihikindel poliitika

Need olid juhtumid, mil Põhjasõja-aegseid küüditamisi õnnestus ära hoida. Ent sootuks rohkem esines juhtumeid, kus vaenlase rüüstetegevust ei suudetud takistada. Kirjeldatud küüditamised või nende planeerimisjuhtumid ei olnud Põhjasõja kestel Eesti alal mitte juhus, vaid sihikindlalt planeeritud poliitika – süsteemipäraselt korduv tegevus maa tootlike jõudude, antud juhul talupoegade nõrgestamiseks, et seejärel julgemalt asuda linnade vallutamisele. Hävitustööle jäid jalgu muidugi ka ärksamad haritlased, nagu pastor Adrian Verginius, kes 1706. aastal venelaste poolt võlla tõmmati.

Selge pildi sellisest hävituspoliitikast annavad nii Vene tsaar Peeter I kui feldmarssal Boriss Sheremetevi korraldused ja päevikud ning kirjavahetus. Pilt, mis avaneb Sheremetevi kui hävitustöö põhilise läbiviija materjalidest, on hirmuäratavam ning mõneti isegi jubedam 1941. ja 1949. aasta küüditamistest. Maa rüüstamine, otsene tapmine ning küüditamine kaasnes mitte ühe, vaid praktiliselt kõigi suuremate ja väiksemate Peeter I vägede retkedega Eestisse ja Põhja-Lätisse aastail 1700–1704. Kuigi 1703. aastal õnnestus Carl Gustaf Skyttel Vene vägede tegevust Liivimaal pidurdada, oli kaitseta jäetud Eestimaa ja Venemaa vaheline piir Narva linnast lõunas, kustkaudu alates 26. augustist 1703 voolas maale sisse Sheremetevi 10 000-meheline ratsarüüstevägi. Seekordse retke põhieesmärgiks oli mitte küüditada, vaid eeskätt põletada. Sheremetev kirjutab Peeter I-le: “Ja paljusid lasksime seekord vabaks, ja ei raiunud surnuks, kui nad vastu ei hakanud.” Iseenesest äärmiselt võigas tõdemus. Vene orjaturgudel, kuhu küüditatud veeti, valitses selleks ajaks arvatavasti juba küllus. Sedapuhku jäid Vene vägede teele suuremad tuhahunnikud kui varem – Sheremetevi väed põletasid üksteise järel maha Rakvere, Paide, Põltsamaa ja Viljandi. Sama saatuse osaliseks sai ka Valga, ning 1708. aastal põletati maha Tartu, mille kodanikkond samuti Venemaale küüditati.

Hävitati nii inimesed kui kirikuraamatud

Peeter I on kirjas Fjodor Apraksinile maininud, et ainuüksi 1701.–1702. aastal ulatus Liivimaalt küüditatute arv 12 000 lätlase ja tshuhnaani, nagu tollal vene kõnepruugis oli kombeks eestlasi nimetada. On arvatud, et arv on liialdatud ning tegelikult võis neil aastail küüditatute arvuks olla umbes 7000–8000 inimest, kuid niisuguste tulemusteni on jõutud Nõukogude ajal ning tegu võib olla tahtliku vähendamisega. Küüditamiste ulatus on olnud siiski niivõrd tuntav, et isegi Nõukogude ajaloolased ei olnud suutelised seda maha vaikima. Alles 1709. aastal, kui Eesti- ja Liivimaa saatus oli selgelt Venemaa kasuks otsustatud, andis Peeter I esmakordselt senistele vastupidise korralduse – maad mitte rüüstata. Ja muidugi tuli tal kaevata eestlaste üle, kes metsades partisanisõda olid alustanud ja “meie omi tapavad”, nagu ta ühes kirjas kurtis. Eestlaste rahvaarvuks oli enne Põhjasõda umbes 280 000 – 300 000 inimest, Põhjasõja järgselt oli neist alles vaid umbes 100 000. Ülejäänud olid langenud küüditamiste, tapmiste ja katku ohvriks.

Kui jälgida, kus Eestis on säilinud kihelkonnakirikuraamatud, mille sissekanded ulatuvad veel tagasi 17. sajandisse ja 18. sajandi algusesse, siis torkab silma iseloomulik joon – alles on vaid nende kihelkondade ja linnade raamatud, kuhu rüüsteretked otseselt ei ulatunud. Soomes on olukord sedavõrd parem, et seal on hoopis rohkem kirikuraamatuid säilinud isegi Vene okupatsiooni ajast, aastatest 1714–1721. Nagu on nende põhjal näidanud professor K. Tarkiainen, ulatus ainuüksi Pohjanmaal küüditatute koguarv nendel aastatel 4700 inimeseni.

Me kõik oleme imetlenud Peeter I poolt Aluksne linnas 1702. aastal vangistatud ning eelnevalt Boriss Sheremetevile ja vürst Menshikovile kuulunud sõjasaagile, abikaasa Marta Skavronskale – hilisema nime ja tiitliga Katarina I-le – rajatud paleed Kadriorus. Selle lõi Itaalia arhitekt. Ent seda lossi võiks vaadata ka õiges ajaloolises kontekstis. Mis tunde tekitab see rajatis teadmises, et kui seda ehitati, oli kolmveerand Eesti- ja Liivimaa elanikkonnast just-just hävitatud või küüditatud, vähemalt kuus linna maani maha põletatud, rääkimata sadadest eesti küladest, mis enam mitte kunagi ahervaremeist ei tõusnud?

Repressiooniidee juured

Tekib küsimus, kas küüditamistes võib peituda midagi vene rahva eripärasest loomusest või on tegu nähtusega, mille juuri tuleb otsida kusagilt mujalt? Vaevalt saame süüdistada selles vene inimest või vene rahvast. Otse paradoksaalne on fakt, et kuigi Vene rüüsteretkedes osalesid kasakad, olid mõned neist – Ukraina Zaporozhje kasakad – 1709. aastal hoopis Peeter I vägede vastu võitleva Rootsi kuninga Karl XII armee liitlased ning võitlesid koos rootsi, soome, saksa ning eesti sõduritega samal aastal ka Poltava lahingus. Probleem peitub muus. Ei ole andmeid küüditamiste kohta näiteks ajast, mil venelaste asuala oli jagunenud mitmeteks riikideks, neist Novgorodis aga oli valitsusvõim koguni demokraatlik. Siber oli veel hõivamata ja väikeriikides polekski olnud eriti võimalik kedagi kuhugi küüditada. Repressioonid said alguse alles nn sobranie, vene vürstiriikide Moskva ümber ühendamise ajal, millega juhatati sisse vene alade ühendamine ühtseks Venemaaks, nagu me teda tänapäeval tunneme. Eriti jõhkralt toimiti Novgorodis, mille vabadus hävitati 1478. aastal, kuid mis veel 1650. aastal üritas koos Pihkvaga meeleheitliku ülestõusu abil endale omavalitsust saada. Võib öelda, et novgorodlased kannatasid samasuguste repressioonide käes nagu hiljem, Liivi sõja ja Põhjasõja ajal, eestlased ja lätlased Vene vägede käes. Sellest ajast saab alguse ka unikaalne vene vanausuliste kogukond, kes Vene riigikiriku eest põgenedes endale Peipsi Eesti-poolsel kaldal kodu leidis ning mille koht oleks kahtlemata UNESCO kultuuriväärtuste pärandi nimekirjas, sest tegu on kultuuriajaloo seisukohast äärmiselt haruldase kooslusega. Seda tuleks kaitsta, enne kui on hilja.

Suurriikluse idee välistab demokraatia

Kahtlemata juhtub sõjas nii mõndagi ja pattudest pole sõjategevuse kestel puhas ükski osapool. Rootsi-Poola sõja ajal 17. sajandi algul tegid Rootsi väed ja nendega kaasas olevad eesti sõjasulased, nn mõrtsukad, retki Poola alluvuses oleva Tartu lähedale. Kuid nende retkede iseloom oli midagi muud – eeskätt moonastamistarve. Küüditamised niisuguses mastaapsuses, nagu eespool kirjeldatud, on nähtus, millele Euroopa kultuuriruumis oleks raske vastet leida.

Ja ega ei leia enne Peeter I-st ka Vene kultuuriruumist. Enne teda tehtud kasted olid küllaltki sporaadilised. Peeter I “teene” oli, et ta muutis küüditamised, nagu kogu rüüstesõja taktika, repressiivsõjataktikaks, viies seda ellu mitte ainult Eestis ja Põhja-Lätis, vaid ka Soomes, leides innuka järgija eeskätt Stalini näol, kes samavõrd süsteemselt küüditas nii Krimmi tatarlased kui terve tshetsheeni rahva ning jätkas sama süsteemselt tsaar Peeter I poolt elluviidut ka Eestis 1941. ja 1949. aastal. Pole ime, et üheks repressioonide põhjuseks Ukrainas 1930. aastatel oli Stalini etteheide, et Ukrainas ei tähistatud küllalt pidulikult Peeter I suurt võitu Poltava lahingus 1709. aastal.

Vene inimesele on pakutud suurriikluse ideed, kuid seesama suurriiklus on ka vägistanud tema vaimumaailma ning olemust. Vene kultuuriruumi ning vene demokraatia arengule ja kahtlemata ka venelastele endile tuleks kahtlemata kasuks, kui nad loobuksid pretendeerimast suurriiklusele ning püüdest iga hinna eest säilitada Venemaa ühtsus. On selge, et praegustes mastaapides Venemaad ei ole võimalik demokraatlikult valitseda.

Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et küüditamine ei ole üksnes Nõukogude aja fenomen, vaid selle juured ulatuvad üle muistse Assüüria (juudi rahva küüditamine Paabeli vangipõlve) Vene suurriiklusse kui sellisesse. Ja keegi ei saa olla kindel, et sellised asjad tulevikus ei kordu. Vene impeeriumis, olgu see tsaarivalitsuse, Nõukogude valitsuse või mõne muu valitsuse ajal, on olnud ilmne pöördvõrdeline tendents – mida suuremaks on paisunud riik ja selle territoorium, seda väiksemaks on muutunud inimene ja inimelu tähendus üldse. Täiesti vastupidiselt Lääne- ja Põhja-Euroopa sotsiaalse ning siseriikliku mõtte arengule.

LOE VEEL

Utförlig Berättelse om den lyckelige action, som af öfwerstens och commendantens Herr Carl Gustaf Skyttes detacherade partie...förelupen är emot Ryssarne den 25 maij Anno 1703. Stockholm, tryckt uti Kongl. Boktr, hos Sal. Maytts Enckia (trükitud teadaanne).

Kort och sann berättelse om den tappre och lycklige träffningen som Herr Baron och Öfwerst Lieutenanten Jochim Fredrich von Liven haft den 28 Junii 1705...(trükitud teadaanne).

Englund, P. Förflutenhetens landskap. Atlantis, 1997.

Palli, H. Mezdu dvumja bojami za Narvu. Tallin, 1966.

Tarkiainen, K. Stora Ofreden i Finlands historia. Karolinska förbundets årsbok, Lund, 1994.

KALLE KROON (1966) on ajaloolane, tegelenud viimastel aastatel mitme Skandinaavia teadusasutuse juures teaduslike uurimistöödega varajase uusaja ja uusaja kohta, tegev tõlkijana. Magister artium.