Vene tsaar Aleksander III tellis 1893. aastal Taanist uue jahtlaeva, mille keeruline elutee lõppes 1960. aastate algul Tallinnas.

Laeva kiil pandi maha Kopenhaagenis 1. oktoobril 1893, vette lasti see 4. augustil 1895. Lõplikult valmis laev 1896 ja läks samal aastal uue Vene keisri Nikolai II käsutusse.

VENE TSAAR Aleksander III tellis 1893. aastal tsaariperekonna esindussõitudeks uue jahtlaeva tuntud Taani laevaehitusfirmalt Burmeister & Wain. Laeva kiil pandi maha Kopenhaagenis 1. oktoobril 1893, vette lasti see 4. augustil 1895. Lõplikult valmis laev 1896 ja läks samal aastal uue Vene keisri Nikolai II käsutusse. Väliskujult ja mõõtmetelt meenutas uus laev Standart eelmist, 1891. aastal Peterburis kohaliku projekti järgi ehitatud jahti Poljarnaja Zvezda, kuid oli viimasest mõnevõrra suurem, võimsama masinaga ja kiirem.


Standart oli teraskerega aurulaev, mis eelnenud purjelaevade ajastust oli pärinud terava, etteulatuva vöörikuju koos pukspriidiga. Auriku tekil kõrgus kolm kahveltaglastusega masti, fokk- ja grootmasti vahel paiknesid korstnad. Standarti veeväljasurve oli 5600 tonni, pikkus 122,3, laius 15,4 ja süvis 6,6 meetrit. Kivisöeküttega kolbaurumasinate koguvõimsus oli 10 600 hobujõudu, mis andis jahile oma aja kohta küllaltki suure kiiruse — 20 miili tunnis. 900-tonnisest söevarust piisanuks 1400 meremiili läbimiseks. Standart oli relvastatud kaheksa väikese 47 mm suurtükiga, meeskonda kuulus 373 ohvitseri ja madrust. Vastavalt riigivapi heraldilistele värvidele oli Standarti kere värvitud mustaks, korstnad kollaseks. Samamoodi olid värvitud kõik tolleaegse Vene keisririigi sõjalaevad. Jahtlaeva käila ehtisid kullatud kaunistused, kajutid olid sisustatud luksuslikult.


Vaatamata sellele, et laeva meeskond komplekteeriti Laevastiku Kaardiväeekipaazhi, see tähendab tolleaegse Vene merekaardiväe poolt, ei seisnud see alati oma ülesannete kõrgusel. Nii olnud ühel reisil, mil Standart Läänemere karidel vigastada sai, laeva lipukapten admiral Nilov peaaegu pidevalt purjus.


Just Standarti pardal, mis parasjagu Hanko neeme lähedal seisis, teavitati Nikolai II 28. juunil 1914 toimunud Sarajevo atentaadist.

PÄRAST VEEBRUARIREVOLUTSIOONI sai jahtlaev uue nime Vosemnadsatoje Marta. Alates 1918. aastast seisis ta kasutult Kroonlinna sadamas, kuna peale kõige muu nappis revolutsioonilisel Venemaal ka kütust. 1920. aastatel leidis laev rakendust sõjalaevastiku abilaevana. Kallihinnalise sisustuse laialitassimine oli alanud üsna varakult — kui ristleja Aurora 1924. aastal Nõukogude sõjalaevade esimesele välismaareisile seilas, oli selle pardal ka endiselt jahilt pärinev luksuslik klaver. Et demonstreerida, millistes heades tingimustes punased mereväelased elavad, kostitati Aurorale saabunud väliskülalisi ja Vene madruseid Standartilt toodud hõbenõudest.


1932. aastal sai Vosemnadsatoje Marta uue nime Marti. Aastail 1932–1936 ehitati laev Leningradis põhjalikult ümber ja võeti miiniveeskjana kasutusele 1937. aastal. Ümberehituse käigus eemaldati kõrged mastid, korstnad asendati lühematega, kõrvaldati vöörikaunistused ja pukspriit. Laevale paigutati uued aurumasinad õliküttel töötavate kateldega. Ülateki alla ehitati miinitekk nelja paari miinirööpmetega, miinide veeskamiseks lõigati ahtrisse neli luuki. Miinide veeskamiseks ehk miinitõkete rajamiseks paigutati rööpmed ka ülatekile. Nüüd võis laev korraga 780 miini pardale võtta. Marti uus relvastus oli võimas: neli 130 mm suurtükki, kaks neist vööris ja kaks ahtris, seitse 76 mm õhutõrjekahurit, kolm 45 mm õhutõrjekahurit ja kolm 12,7 mm õhutõrjekuulipildujat. Ka Marti pealisehitisi muudeti põhjalikult. Hästi relvastatud laev võis nüüd isegi vastase hävitajatega lahingut pidada. Laeva veeväljasurve kasvas ümberehituste käigus rohkem kui sada tonni, kiirus vähenes. Meeskond suurenes 390 meheni.


Nõukogude-Saksamaa sõja algusest alates osales Marti miiniveeskeoperatsioonides Läänemerel. 23. septembril 1941 vigastasid seda Kroonlinna sadamas Saksa lennukipommid, ent laev remonditi mõne päevaga. Sama aasta novembri algul, olles teel Hankosse, sõitis Marti Soome lahel miinile, ent säilitas merekõlblikkuse. 1941/42. aasta talveks pukseeriti Marti Leningradis Neeva jõele, kus see jäässe külmus. Miiniveeskja 130 mm suurtükid eemaldati ja saadeti maismaarindele.


Pärast sõja lõppu võeti Marti miiniveeskjana kasutusest maha ja viidi Ida-Saksamaale, kus see Rostocki sadamas aastatel 1948–1949 õppelaevaks ümber ehitati. Õppelaevana sai endine jaht nime Oka. Ümberehituse käigus asendati laeva aurumasinad diiselmootoriga. Endine relvastus kõrvaldati ja asendati uute 37 mm õhutõrjekahuritega.

Keeruka saatusega tsaari jahtlaeva elutee lõppes 1960. aastate algul Tallinnas, kus see vanarauaks lõigati.

ANDO PAJUS (1972) on Kunstiülikooli üliõpilane.