Nr. 3/2003


Üksainus küsimus
Mida tähendab teadusele Dolly sünd ja elu?

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli geenitehnoloogia õppetooli juhataja, professor Erkki Truve


Käesoleva aasta 14. veebruaril pandi magama maailma kuulsaim lammas Dolly. Eelneva läbivaatuse käigus oli tal diagnoositud viirusinfektsioonist tingitud kopsukasvaja. Seda haigust esineb küllalt sagedasti vanematel lammastel, eriti neil, keda peetakse siseruumides. Dolly elas kuus ja pool aastat, mis ei ole lamba kohta sugugi kõrge iga. Dolly oli pärast sündi arenenud ja kasvanud igati normaalselt, ta oli ka kaks korda edukalt poeginud. Samas oli tal siiski juba 2002. aastal diagnoositud artriit, mis on samuti vanadele lammastele iseloomulik haigus. Pärast surma tehtud patoloogiline uuring aga muid kõrvalekaldeid ei leidnud.


Dolly oli esimene imetaja, kes sündis kloonimise protseduuri tagajärjel, kus viljastatud munaraku ehk sügoodi arenguks vajalik geneetiline info pärines täiskasvanud kuueaastase lamba piimanäärme raku tuumast. Varem olid analoogsed kloonimiskatsed õnnestunud üksnes embrüonaalsetest rakkudest pärit tuumadega. Selgroogsete loomade kloonimine ulatub oma ajalooga tagasi tegelikult juba 1970. aastate algusse, mil Dolly kloonimisele küllalt lähedase protseduuri abil klooniti täiskasvanud konna naharakkudest pärit DNA abil edukalt konnakulleseid. Kuid tõepoolest üksnes kulleseid, kuna need ei teinud iial läbi moonet ega arenenud täiskasvanud konnaks. Miks, seda ei tea keegi ka veel nüüd, kolmkümmend aastat hiljem.


Alles 1990. aastate keskel tekkis, eelkõige tänu Inglismaal Edinburghis asuva Roslini Instituudi teadlaste pingutustele, läbimurre imetajate kloonimise alal. Läbimurde objektiivseteks põhjusteks olid vahepeal akumuleerunud teadmised rakutsüklist, mis kujutab endast raku jagunemist koos selleks ettevalmistumisega. See võimaldas kloonimisel kasutada just õiges rakutsükli faasis olevaid rakke. Ning ikkagi oli tegu suuresti katse ja eksituse meetodil toimuva protsessiga. Esmalt õnnestus Roslini teadlastel kloonida loomi embrüonaalsetest rakkudest pärit tuumade abil, ning pärast ligi 300 (!) ebaõnnestunud katset sündis lõpuks ka täiskasvanu rakutuumast pärit geneetilise infoga Dolly.


Miks Dolly sünd oli ikkagi nii oluline teaduslik sündmus? Juba 1960. aastatel väitis õpikutarkus, et kõikides organismi rakkudes paikneb ühesugune identne koopia kogu isendi geneetilisest informatsioonist. Kuid keegi polnud seda väidet tegelikult tõestanud. Kas täiskasvanud organismi diferentseerunud rakud ikka sisaldavad veel üleüldse kogu seda infot, mis on vajalik ühe keeruka hulkrakse organismi arenguks viljastatud munarakust alates kuni täiskasvanud staadiumini välja? Ning isegi kui sisaldavad, kas seda infot osatakse arengu käigus ka “üles leida” ja õigesti realiseerida? Hoolimata paljude skeptikute seisukohtadest, et sellised protsessid pole võimalikud, tõestas normaalse ja viljaka Dolly sünd risti vastupidist. Seega oli ka üks ammune geneetika postulaat lõpuks leidnud eksperimentaalse tõestuse. Muidugi näitas lamba kloonimine ka seda, et lisaks fundamentaalteaduslikele aspektidele on uuel tehnoloogial head võimalused rakendusteks. Viimast nii kasulike omadustega põllumajandusloomade paljundamisel kui ka näiteks tulevikus inimestele transplantaatide kasvatamiseks sobilike tüvirakkude kultuuride loomisel.


Viimase kuue aasta jooksul ongi Dolly saamisele sarnast meetodit kasutatud ka hiirte, küülikute, kitsede, veiste, sigade ja kasside kloonimisel. Samas on need aastad näidanud ka, et see metoodika on alles tõeliselt lapsekingades, olles ebakindel, kallis ning ohtlik. Harvade õnnestumiste kõrval on see siiani sisaldanud paljusid eksperimentaalseid ebaõnnestumisi, kusjuures isegi kui loode on hakanud arenema, siis väga tihti sünnivad kas surnud loomad või siis väga tõsiste arenguhäiretega indiviidid. Miks, seda uurijad tegelikult veel ei mõista. Küll aga näitab öeldu, kui absurdsed on kuulujutud näiteks sellest, et raeliitide usulahk kloonib inimesi 100-protsendilise efektiivsusega. Rääkimata faktist, et keegi pole iial isegi üritanud tuua mingeid asitõendeid inimese kloonimise kohta. Samas on aga ka selge, et inimese kloonimine oleks nii või teisiti täiesti lubamatu tegevus juba kas või seetõttu, et rõhuv enamus niiviisi ilmale tulevaid lapsi kannataksid ilmselt tõsiste kaasasündinud terviserikete käes, kui väljenduda tagasihoidlikult. Rääkimata kõikidest muudest eetilistest ning legaalsetest argumentidest. Ning lõppude lõpuks peab silmas pidama, et inimese kloonimisel puudub igasugune ükskõik kui subjektiivne põhjendus. Isegi kloonitud kass erines oma DNA emast oluliselt, mida siis rääkida säärastest keerukatest pärilikest tunnustest, mida peetakse oluliseks inimeste puhul.




Horisont