Nr. 3/2003


Intervjuu
Müür, mis paistab kätte kogu maailmale


Mesilane on tuntud usina töömehena, kes ehitab kärjeseinu, kattes need lõpuks järk-järgult meega. Esialgsed meetilgad kogub ta kärje üksiku kannu seintele, servadesse ja nurkadesse, vahepeale jäävad tühimikud. Selline meekärg võiks olla praegusaja teadusliku ettekujutuse järgi Universumi lihtsustatud minimudel, mille loomisel on mesilase usinusega tegutsenud ligi neli aastakümmet akadeemik JAAN EINASTO. Läbi aegade on ta olnud ka Horisondi autor. Seekord küsitleb teda REIN VESKIMÄE.


Jaan Einasto on sündinud 23. veebruaril 1929. aastal. 1952 lõpetas Tartu ülikooli ja asus tööle Tartu Observatooriumi. 1955 kaitses kandidaadi- ja 1972 doktorikraadi. 1981 valiti Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. 1983. ja 1998. aastal anti koos teiste Tartu astronoomidega Eesti teaduspreemia. Osalenud uue observatooriumi rajamisel Tõraveres. Aastail 1983–1995 oli Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika, hiljem Astronoomia ja Füüsika Osakonna akadeemiksekretär. Aastast 1977 kuni 1997 Tartu Observatooriumi galaktikate füüsika sektori, seejärel kosmoloogia osakonna juhataja. Jaan Einasto on valitud Euroopa Akadeemia liikmeks ning Inglise Kuningliku Astronoomia Ühingu liikmeks. Samuti on ta Rahvusvahelise Astronoomia Liidu (IAU) liige.


JUHTUS NII, et 1942. aastal jõuludeks kinkis isa mulle astronoom Roopi Hallimäe raamatu “Astronoomilisi vaatlusi”. Olin lugenud varem isa raamatukogus olnud loodusteaduslikku kirjandust. Aga uus raamat äratas erilist huvi ja tiivustas kohe ka taevasse vaatma. 1943. aasta kevadtalvel külastasin Tartu Tähetorni ja esimene mees, kes mulle taevast tutvustas, oli komandant Rudolf Pallov. Teine mees, kellega Tähetornis kokku puutusin, oli Roopi Hallimäe.


Loengud neljateistkümneaastasele koolipoisile


SAMA AASTA SUVE LÕPUL, kui olin tulnud maalt vanaema talust linna, oli füüsikaõpetaja Osvald Sulla saanud teada minu huvist. Tema oli rääkinud sellest oma vanale sõbrale ja ülikoolikaaslasele professor Taavet Rootsmäele ja korraldanud asja nii, et Rootsmäe ootas mind oma kabinetis kohtumisele. Vestelnud pisut, kutsus Rootsmäe mind oma üldastronoomia loengutele, kus käisid veel kaks ülikooli tudengit. Ma olin tol ajal 14-aastane. Tähetornis kohtasin sel ajal ka Ernst Õpikut. Meelde on jäänud, et Rootsmäe oskas väga hästi oma ainet selgitada. Pakutava teema paremaks mõistmiseks täiendasin oma teadmisi samaaegselt sfäärilise trigonomeetria õpiku kaudu. Et üliõpilased võeti varsti sõjaväkke, jäin Rootsmäe ainsaks kuulajaks. Nii jätkus see semestri lõpuni. 1944. aasta jaanuaris jõudis rinne lähemale, Tartu koolid muudeti sõjaväehaiglateks ja mind saadeti maale sõjapakku. Et head suhted olid selleks ajaks tekkinud Roopi Hallimäega, pidasin temaga kirjavahetust. Peale lahingute lõppu ja Tartusse naasmist olin Tähetornis sagedane külaline.


Ega see vist igapäevane asi ole, et üks ülikooli professor peab koolipoisile loengut ja targad mehed noorukit nagu võrdset partnerit võtavad? Ilmselt hakkas neile midagi silma.


TAGANTJÄRELE MÕELDES TUNDUB, et mind võeti tõsiselt ja eks see määras mu saatuse. Sõda lõppes. Keskkool sai läbi ja 1947. aastal läksin ülikooli füüsikat ja matemaatikat õppima. Mul õnnestus hankida Moskva ülikooli astronoomiaprogramm ja õppisin iseseisvalt eriprogrammi järgi. Hiljem pidasid meile loenguid selles vallas ka Taavet Rootsmäe ja minu tulevane kolleeg Grigori Kuzmin. Nii lõpetasingi astronoomi diplomiga.


Universum tuli hiljem



Aga pärast tööle asumist ei haaranud vist kohe kinni universumist kui tervikust. Selleni jõudmiseks kulus oma aeg. Ja see aeg maa ja mere peal tuli. Õnneks!


ESIMESED UURINGUD OLID SEOTUD tähtede liikumise seaduspärasuste ja nende evolutsiooni kontrollimisega. Sellega tegeles ka professor Rootsmäe. Tol ajal oli olemas mitu täheevolutsiooni teooriat, millest ühe looja oli Ernst Öpik. Kokkuvõttes selgus nii Rootsmäe töödest kui ka minu diplomi ja kandidaaditööst, et õigus oli Öpikul.


Pärast seda, 1960. aastatel, hakkasin oma õpetaja Grigori Kuzmini eeskujul tegelema galaktikate mudelitega, mis kirjeldavad galaktikate ehitust. Modelleerimise metoodika väljatöötamine kestis kümmekond aastat.


Aga galaktikaid on ju mitmesuguseid. Millised Teie huviorbiiti jäid?


VAREM OLI NII SPIRAALSETE KUI KA ELLIPTILISTE GALAKTIKATE uurimiseks kasutatud erinevaid teid ja võimalusi. Töö käigus leidsin, et meetodid täiendavad teineteist ja mõttekas oleks neid kombineerida – lähtuda ühtsest uurimisviisist, mis sobiks nii elliptiliste kui spiraalsete galaktikate korral. Kõigepealt uurisin meie oma Galaktika ehitust, seejärel meie lähima naabri – Andromeeda galaktika ehitust. Andromeeda galaktika detailne modelleerimine viiski ühe vastuolu avastamiseni. Selle vastuolu ületamiseks tuli oletada, et galaktikad on ümbritsetud tumedate kroonidega, mis koosnevad mingist varjatud ainest. Selgus, et tumedad kroonid ümbritsevad kõiki galaktikaid. Seda võib pidada kosmoloogiaprobleemide juurde jõudmiseks.


Tume ehk varjatud aine – kuum teema



Rääkige palun sellest lähemalt.


TOOKORD, 1970. AASTATE KESKEL, KÄIS ÄGE VAIDLUS tumeda ehk varjatud ehk nähtamatu aine ümber. Enamus astronoome eitas tumeda aine olemasolu, väike osa suhtus jaatavalt. Olime algul samuti skeptikute leeris, aga 1972. aastal veendusime, et meie varasem seisukoht oli ekslik. Kahtlejate põhiargument oli see, et kaaslasgalaktikad pole heledate galaktikate alalised kaaslased, vaid juhuslikud möödujad, mis satuvad aeg-ajalt meie Galaktika naabrusse. Ja kui nad on juhuslikud, siis sellisel juhul ei saa me mingeid järeldusi teha Galaktika enda dünaamika kohta. Et see oli tumeda aine olemasolu tõsine vastuargument, siis asusime uurima galaktikate kaaslasi. Enamikul juhtudel on tegemist kääbusgalaktikatega. Leidsime, et kääbusgalaktikad ei paikne ruumis juhuslikult, vaid koonduvad heledate galaktikate ümber. Seejuures on siin veel oma seaduspärasus – lähemad kääbusgalaktikad on elliptilised, kaugemad spiraalsed. Sellest järeldus, et antud juhul valitseb korrapära ja stabiilsus. See oli tugev argument varjatud aine kasuks, sest kui on tegemist statsionaarsete objektidega, siis annab nende liikumine informatsiooni peagalaktika massi kohta.


Ega uuringute alguses ei lähe keegi midagi avastama. Probleemid ja vastuolud tekivad töö käigus. Nii ka antud juhul.


Ent avastamiseni ei olnud siiski käia enam pikk tee.


VARJATUD AINEL ON PIKK EELLUGU ja oma uuringute sel perioodil ei olnud ma sugugi kõigest teadlik. Näiteks Ernst Öpik oli kasutanud varjatud aine mõistet juba 1915. aastal, mil ta oli Moskva ülikooli tudeng. Ta jõudis järeldusele, et suures koguses Galaktika tasandi lähedal varjatud ehk tumedat, meile nähtamatut ainet olla ei saa.


Sama probleemi käsitles 1932. aastal sajandi suurimaid astronoome hollandlane Jan Oort, kes leidis, et tumedat ainet on Galaktika tasandi ümber ligikaudu sama palju kui nähtavat ainet. Seda probleemi uuris Grigori Kuzmin oma kandidaaditöös 1952. aastal, leides, et aine tihedus Päikese ümbruses on seletatav tavalise ainega.


Hiilgav ennustaja – Fritz Zwicky



Nüüd ei jäeta varjatud massi mõistega vist kunagi mainimata ka Zwicky nime.


TÕRAVERES TEHTAVATE SELLEALASTE UURINGUTE ALGUSES me ei teadnud, et juba 1933. aastal leidis _veitsi päritoluga USA astronoom Fritz Zwicky, et Coma galaktikaparves on galaktikate liikumiskiirused nii suured, et tavalise aine olemasoluga seda seletada ei saa. See avastus jäi kauaks ajaks astronoomide poolt tähelepanuta. 1970. aastate alguses, kui mudelid olid mul juba tehtud, märkasin, et on olemas kaks erinevat tumeda aine probleemi. Esimest sorti tume aine koondub galaktika tasandi ligidale ja koosneb väga nõrkadest tähtedest. Seda uurisid omal ajal Öpik, Oort ja Kuzmin. Sellised nõrgad tähed on kindlasti olemas, pole aga selge, kas nad moodustavad märgatava osa aine tiheduse üldises bilansis. Teist sorti tume aine moodustab galaktikate ümber tumedad kroonid. Säärane tume aine ei koondu kompaktselt galaktikate tasandisse ega ka nende keskmesse. Seda laadi tume aine kiirendab parvedes galaktikate liikumist ja vastab Zwicky ideele. Alguses me seda teist võimalust ei osanud arvestada ja tuginedes Kuzmini tulemustele arvasime, et tumedat ainet ei saa kuskil olla. Sel juhul jäi aga galaktikate pöörlemise seaduspärasus seletamata. Kolleeg Enn Saar oletas, et vahest leidub veel teist liiki tume aine. Uued galaktikate mudelid, mis arvutati tumedate kroonide olemasolu võimalust arvestades, näitasid, et need mudelid seletavad pöörlemisandmeid väga hästi.


Ja siis juba otsustasite oma tulemustega minna laiema avalikkuse ette?


1975. AASTA JAANUARIS korraldasime Tallinnas üleliidulise esindusliku tumeda aine konverentsi, esmase omataolise maailmas. Esimene rahvusvaheline konverents sel teemal oli alles 1985, kui see asi oli juba ära lahendatud.


Varjatud aine avastamise au kuulub teie kosmoloogia töörühmast kolmele – Jaan Einastole, Enn Saarele ja Ants Kaasikule.


JAH, NII SEE ON. Mis puutub varjatud massiga seotud maailmapildi kujunemisse, siis siin ühte selget avastajat ei olegi. Sedalaadi avastuslugu koosneb hulgast etappidest. Oma osa oli Oortil ja Zwickyl, Öpikul ja Kuzminil. Vahepeal on olnud veel mitmeid töid. 1974. aastal avastasime tumeda aine kroonid galaktikate ümber meie kolmekesi ja peaaegu samal ajal jõudis samasugusele järeldusele USA Princetoni meeskond eesotsas James Peeblesiga. Aga tookord lõplikku lahendust veel ei olnud. Vaatlusliku kinnituse sellele andis mõni aasta hiljem Ameerika astronoom Vera Rubin. Nii et ühte avastajat ei ole. Kuid meie roll oli piisavalt suur.
Teid ju ei olnud avastuse tegemise aegu enam kolm, vaid tunduvalt rohkem.
Mis puutub töörühma, siis see kujunes välja 1970. aastate alguses ja praegu on meid kümmekond. Enne seda tegutsesin peaaegu üksi. Arvutamine tolleaegsete vahenditega oli keerukas. Et abikaasa Liia töötas sel ajal Tõravere arvutuskeskuses, siis tema aitas programmeerida ja abiks oli veel üks laborant. Uue kümnendi algul tulid noored. Enn Saar tegeles varem teoreetilise kosmoloogiaga, nüüd lülitus tema ja mitmed uued tulijad vaatlusliku kosmoloogia probleemidesse, vaatlusandmeid saime teistest observatooriumidest ja galaktikate kataloogidest. Tõraveres seda sorti vaatlusi teha ei saa, sest vaatlustingimused on kehvad ning lühiajalised.


Teel kosmoloogia juurde



Te ei töötanud oma uurimisrühmaga ainult kabinetivaikuses, vaid jõudsite teadustulemustega sageli avalikkuse ette. Ka siis, kui varjatud ainest hakkas välja kooruma juba universumi rakustruktuur.


KOSMOLOOGIA JUURDE JÕUDMISE ALGUS oli üsna huvitav. N Liidus korraldati tol ajal astrofüüsika seminare ja talvekoole nii Moskvas kui Kaukaasia mägikuurortides. Neis paigus olime oodatud ja seal saime omi mõtteid avaldada. Galaktika mudelitest kõnelesime 1972. aastal, tumedast ainest 1974. aastal. Pärast seda pöördus meie poole tuntud astrofüüsik akadeemik Jakov Zeldovit_ sooviga selgitada, milline galaktikate tekkimise teooria võiks õige olla. Sest neid oli tol ajal mitu. Üks akadeemiku enda, hiljem pannkoogiteooriaks kutsutud mehhanism. Teine Ozernoi poolt väljapakutud teooria, kus galaktikate tekkimises mängisid rolli kosmilised keerised. Kolmas oli USA teadlase Peeblesi teooria. Selle järgi tekkisid galaktikad väikesest tähtede kerasparvede suurusest “prügist”, mis koondusid kokku ja moodustasid galaktikaid.


Kas meie leiame argumente ühe või teise teooria poolt või vastu, ei osanud paugupealt öelda. Küll aga meenus peagi, et tähepopulatsioonid galaktikates säilitavad oma struktuuri üsna pikaks ajaks. Need on tähesüsteemi arengu mingil perioodil ühesugustes oludes tekkinud tähekogumid, mille liikmetel on sarnane füüsikaline olek, keemiline koostis, liikumislaad ja ruumiline paigutus. Sellised populatsioonid on näiteks kerasparved ja hõredad tähevaesed hajusparved. Kui uurida erinevaid populatsioone meie Galaktikas, siis selgub, et populatsioonide omaduste jada on ka evolutsiooniline jada. Selle kaudu saame kindlaks teha, mismoodi kulges populatsioonide areng. Sama idee kehtib suuremas ruumis. Galaktikate jaotus on üsna konservatiivne, ning kui galaktikate tekke momendil on nende jaotuses teatud ruumiline korrapära, siis see säilib väga pikaks ajaks. Galaktikate liikumiskiirused on suhteliselt väiksed ning kogu universumi eluea jooksul on galaktikad nihkunud oma tekkekohast ainult mõne megaparseki kaugusele. Teiste sõndega, kui on olemas struktuur, mis on suurem kui megaparsek, siis peab see struktuur olema ürgse päritoluga. Ja me hakkasimegi galaktikate jaotust uurima. Mis selgus? Kõigepealt see, et kääbusgalaktikad asuvad heledate galaktikate ümber mitte juhuslikult. Aga kuidas on lood teiste galaktikatega? 1977. aastaks olid meil tulemused käes. Leidsime, et galaktikad ja galaktikaparved koonduvad kettidesse, mis omakorda moodustavad superparved, vahepealsed alad on aga tühjad. Samal aastal kandsime tulemused ette Tallinna rahvusvahelisel sümpoosionil “Universumi makrostruktuur”.


Superparvedel kindel struktuur – Tallinna sümpoosioni pomm-uudis



Üks tähtsündmus oligi siis sümpoosion “Tallinn anno 1977”. Seal tulite välja veendumusega, et tõepoolest on olemas galaktikaparvede parved ehk superparved ja universumi meekärge meenutav rakustruktuur.


SUPERPARVE MÕISTE OLI JUBA OLEMAS prantslasel Gerard de Vaucouleurs’il. Tema uuris kohalikku superparve Virgo tähtkujus ja võttis kasutusele superparve mõiste. Seda tookord ei aktsepteeritud. Arvati, et tegemist on väikese tihendiga parve ümber, aga see ei ole mingi eriline objekt. Meie andmed näitasid, et superparved on mitte ainult olemas, vaid et neil on kindel sisemine struktuur – galaktikaketid ja nendevahelised tühikud. See oli kohalesõitnute jaoks tõeline uudis, millega tuli hakata alles harjuma. Meie idee järgi kujutab Universum superparvedest koosnevat hiiglaslikku meekärge, kus iga “kannu” läbimõõt on ligi 400 miljonit valgusaastat. Nendes tühikutes praktiliselt midagi nähtavat ei ole. Avastus oli just see, et galaktikate jaotuses on suured tühikud, et superparved koosnevad galaktikakettidest ning et superparvede jaotus pole päris juhuslik, vaid moodustab kärjetaolise süsteemi.


Sellise “usuni” jõudsite siis tumeda aine kaudu?


HUVI STRUKTUURI VASTU TEKKIS tõepoolest seoses tumeda ainega. Ameeriklased lahkusid tookordselt Tallinna sümpoosiumilt küll teatud kahtlustega, kuid 1980. aastatel jõudsid nad samale seisukohale, pidades end hiljem makrostruktuuri avastajaiks.


Mäletan, et sümpoosionil lausus USA tuntud astrofüüsik, kvasarite avastaja Maarten Schmidt, et võib-olla kõikide jaoks see ei olnud põrutav uudis, aga tema jaoks küll. Sama väitis Cambridge’e Astronoomia Instituudi direktor Donald Lynden-Bell, et Teie poolt on leidnud kinnitust de Vaucouleurs’i idee, et me elame galaktikate superparve äärealal.


JAH, SEE OLI ÜLLATUS PALJUDELE KOHALOLIJATELE, ning maailmas niisugust mõtet paugupealt omaks ei võetud. 1980. aastate alguses Inglismaal olles kuulsin ettekandeid, mis olid veel vanas kinni – ei juttu tumedast ainest ega universumi struktuurist. Ka minu kaks ettekannet ära kuulanud, leidus veel kahtlejaid, sest vana eelarvamus oli suur.


Tumeda aine olemasolu aktsepteeriti alles siis lõplikult, kui selgus selle roll universumi ehituse arengus.


Arusaamine, et me oleme otsapidi maailmateaduses



1997. aastal ilmus maailma mõjukamas loodusteaduste ajakirjas Nature kümne teadlase artikkel, mille autorite hulka kuulusite Teie koos oma kolme kolleegi Maret Einasto, Erik Tago ja Veiko Saarega. See artikkel äratas kohe teadusüldsuse ja meedia tähelepanu nii kogu maailmas kui ka meil Eestis.


SUUR BUUM TEKIS SELLEST, et me olime avatud maailmale. Tumeda aine ja rakustruktuuri avastamise järel kirjutas Horisont meie töödest pikemalt, samuti leidsid need tulemused valgustamist rahvusvahelises populaarteaduslikus kirjanduses – ajakirjades Scientific American, Sky and Telescope, samuti suuremates Ameerika ajalehtedes. Meie meedia aga seda ei märganud. Kui 1997. aastal seoses kõnealuse artikli avaldamisega Natures terve maailm meie töödest pajatas, siis olid ka Eesti ajakirjanikud platsis. Eesti avalikkus oli hämmastunud, et ka meil võidakse midagi niisugust teha, mis maailmateaduses maksab. Nüüd kohtab ajakirjanduses rohkem kirjutisi Eesti teadussaavutustest, eriti geenitehnoloogiast. See on hea märk. Aga välisüliõpilased, kes siin õpivad, on hämmastunud, kui vähe kirjutatakse meil teadusest võrreldes kunsti, kirjanduse või muusikaga. Lääne juhtivates väljaannetes on teadusuudised võrreldes kunsti uudistega domineerival kohal.


Mis oli tookordse Natures ilmunud artikli peamine uudis?


UNIVERSUMI STRUKTUURI PÕHIJOONED olid juba 20 aastat varem meile teada. Nüüd leidsime kvantitatiivsed argumendid, et struktuur suurtel skaaladel on suhteliselt regulaarne, mitte kaootiline. Seega superparvede võrgustik pole juhuslik, vaid siin on kindlad seaduspärasused. Superparved moodustavad Universumis regulaarseid ahelikke, piltlikult öeldes ühesuuruseid tube ja seda koguni tervete korruste kaupa. Selline korrapära sai tekkida vaid Universumi arengu väga varajasel perioodil, mil areng oli kiire.


Tume energia – see polegi nii lihtne



Aga lisaks tumedale ehk varjatud ainele on viimastel aastatel siginenud käibele veel tumeda energia probleem.


NII SEE ON. Ainebilanss on praegu selline, et tavalist barüonainet on umbes neli protsenti, millest alla kümnendiku on koondunud kompaktsetesse objektidesse, nagu seda on tähed ja planeedid, ülejäänu on gaas. Edasi umbes kolmandik on tume aine ja kaks kolmandikku tume energia, mida vanasti nimetati kosmoloogiliseks konstandiks. Tume energia paisutab universumit üha kiirenevas tempos. Vaatlusandmed selle kinnituseks tulid alles paar aastat tagasi. Mida tume energia endast kujutab, pole veel teada, uurimine on alles algstaadiumis.


On oletatud, et meie Universum pole ainuke ning on olemas teised, mis kokku moodustavad multiversumi.


Kes riisub koore, see ka üllatab



Mida uut loodate oma töörühmalt lähitulevikus?


NIISUGUSEID SUURI ÜLLATUSI, nagu varem, ilmselt tulemas ei ole. Selleks on kaks põhjust. Väga suures laastus on maailmaruumi ehituse üldine pilt selgunud, enam niisuguseid lahtisi otsi üldpildis pole, küll aga detailides. Teiseks toimub edasiminek kõige uuema info alusel uutest vaatlusprogrammidest, milleks on näiteks foonkiirguse mõõtmine ja suurte teleskoopidega tehtavad vaatlused, mille abil jäädvustatakse galaktikad kuni väga nõrkade tähesuurusteni välja. Nii määratakse ligikaudu miljoni galaktika kaugused ja saja miljoni galaktika fotomeetrilised andmed. See on programm, mille kallal töötab mitusada inimest ja on loomulik, et “koore” nende uuringute pealt saadavatest andmetest tahavad vaatluste tegijad ise ära tõmmata. Lootuses, et mõni kooretilk ka meile jääb, lisab siiski optimismi selles võidujooksus kaasa teha. Aga tõenäosus väga oluliste avastuste tegemiseks on väiksem kui varem.


Ega teie kosmoloogia töörühmgi pole päris samaks jäänud.


KAHJUKS KÜLL. Kümmekond aastat tagasi, kui finantseerimine oluliselt kahanes, on mitmed meie endised kaastöötajad valinud uue ameti, mõni on välismaale läinud ja kõik pole enam elavate kirjas. Praegu tegeleme noorte õpetamisega. Kui teaduse rahastamine paraneb, siis on meil lootust ka edaspidi selles võidujooksus kaasa lüüa. Ülikoolis on umbes tosin inimest – üliõpilased, magistrandid ja doktorandid, kes huvitatud astronoomiast, sealhulgas ka kosmoloogiast. Kõik sõltub sellest, kas neile õnnestub konkurentsivõimelisi töötingimusi pakkuda. Meie ala inimesed on väga head arvutispetsialistid ja Eesti tööturg pakub heale arvutimäned_erile kolm korda nii palju palka, kui teaduses on võimalik. Praegu käivad need inimesed meie juures huvist asja vastu ja oma vabal ajal. Põhitööna teenivad nad leiba arvutispetsialistina.


Lootuste aeg



Ja kuidas nende ootustega lood on?


SELLEGA MA TEGELEN HETKEL samuti. Uus erakond Res Publica on ilmutanud huvi teaduse edendamise vastu ja ise ma olen teadusprogrammi üks autoreid. On reaalne lootus, et teaduse ja hariduse vastu hakkab riigi huvi suurenema. Eesmärk on suunata Eesti areng investeerimispõhiselt majanduselt innovatsioonipõhisele. Öeldu tähendab investeerimist kõrge kasuteguriga ja suure teadusmahukusega tootmisse. See on võimalik ainult siis, kui meil on olemas tugev teaduspotentsiaal, mis annab ideid rakenduste jaoks. Moodne biotehnoloogia on praegu üks niisugune näide. Kui õnnestub need kavad realiseerida, siis avab see Eestile täiesti uued arenguvõimalused ja loob tingimused fundamentaaluuringute edasiarendamiseks.


Tänu sellele, et meie tulemusi ühiskonnas tunnustatakse, on olnud olukord praeguse finantseerimistaseme juures küllalt hea. Veelgi paremat pole saanud seepärast lubada, et rahakott on kõhnuke. Skandinaaviamaades kulutatakse teadusele sisemajanduse koguproduktist kolm protsenti, meil on see näitaja 0,7. Kusjuures sisemajanduse koguprodukt on meil nendega võrreldes ühe inimese kohta enam kui kolm korda madalam. Seega on meil kümme korda väiksemad võimalused. Praegu on poliitikud siiski aru saanud, et Eesti üldise arengu seisukohalt on teadus vajalik, järelekult peame teadusinvesteeringuid suurendama ja sel juhul jagub vahendeid ka meile.


Astronoomiahuvilisi, kes valmis tulema teadusse, leidub. Meie õpilastel on ette näidata suurepäraseid tulemusi, millega nad on võitnud kõrge tunnustuse rahvusvahelistel täppisteaduste olümpiaadidel – füüsikas, matemaatikas, informaatikas ja keemias. Eeskätt paljudest neist võiksid saada meie praeguste tippteadlaste mantlipärijad.


SEE ONGI MEIE KASVULAVA. Ja astronoomial on perspektiivi, sest astronoomilisi avastusi on lihtne populariseerida. Nii on ka mujal maailmas, näiteks Inglismaal ja Hollandis. Astronoomia arendamisele pööratakse suurt tähelepanu, sest see leiab rahva hulgas erilist vastukaja.


Igal kivil on müüris oma koht



Juba kümmekond aastat on korraldatud igal suvel astronoomide kokkutulekuid, et jälgida siis ka nii kaunist meteoorisadu Perseiidide näol. Üks säärane kokkutulek oli kolm suve tagas Teie kodutalus Eesti-Läti piiril. Ons Teil sellega seoses mingisuguseid kaugemaid plaane astronoomia populariseerimiseks?


MINU KODUTALU EGERI oli suur majapidamine, ruumipuudust seal ei ole ja loodus on suurepärane, talu hooned on väikese järve kaldal. Et seal korralikumat tegevust arendada, tuleks kõvasti investeerida, selleks pole kahjuks võimalust. Teiseks peab olema keegi, kes talu majandamisega järjekindlalt tegeleks. Oma töö kõrvalt pole mul piisavalt selleks aega. Üks vendadest õnneks elab Egeril ja hoiab vana eluaseme korras.


Kui juba pere juurde jutt läks, siis oleks huvitav teada, kuidas meelitasite oma tütre Mareti seda sama asja ajama, milles olete ise ja nüüd ka tema silmapaistvalt edukad.


MARETIL OLI HUVI TÄPPISTEADUSTE VASTU ja leidsime üheskoos, et oleks mõistlik minna ülikooli füüsikat õppima. Pärast lõpetamist suunati ta Tõraveres tähefüüsikute juurde, kuid peagi kaldusid tema huvid galaktikate jaotuse uurimisele. Viimased kümmekond aastat on tema teadustegevus olnud seotud galaktikaparvede jaotuse selgitamisega. Maret on arvuti ekraanile mananud galaktikate ruumilise paigutuse. Universumi ehituse modelleerimine on tema põhitöö. Viimasel ajal on võimalik tänu uutele vaatlusprogrammidele ära mõõta sadade tuhandete ja isegi miljonite galaktikate kaugused. Nüüd oleme neid andmeid kasutama hakanud ja siin on Maret olulist rolli mänginud.


Meie töörühmas on veel teinegi naisteadlane – Mirt Gramann. Teoreetik, kelle ülesandeks on arvutada numbrilisi simulatsioone, et näha, kuidas Universumi struktuuri areng käib. Ta on uurinud numbrilise modelleerimise teel galaktikate ja galaktikaparvede liikumisi.


Ka paljud vanemad tegijad on õnneks veel platsis. Enn Saar on meie peateoreetik, kelle sulest ilmus hiljuti koos Hispaania kaasautoriga ulatuslik monograafia kosmoloogias kasutatavatest statistilistest meetoditest. Mihkel Jõeveer tegeleb galaktikate omaduste uurimisega. Jaan Vennikut huvitab eriti kääbusgalaktikate ehitus. Urmas Haud uurib meie kodugalaktika ehk Linnutee vesinikupilvede jaotust ja liikumist. Erik Tago on põhiliselt tundnud huvi galaktikaparvede vastu. Praegune Põllumajandusülikooli professor Jaak Jaaniste on tegelenud pikka aega superparvede kuju ja neis valitsevate seaduspärasuste leidmisega. Peeter Tenjes koos üliõpilastega on alustanud väga kaugete galaktikate ehituse tundmaõppimist.


Kokkuvõttes annab igaüks seina ladumiseks oma kivi. Üks osa tegeleb üksikute kividega – galaktikatega, teised müüri endaga.


Akadeemik Jaan Einasto juhtimisel ehitatud müür on kõikide ladujate toel kasvanud aastakümnetega nii kõrgeks, et see paistab kätte kogu maailmale.


Eesti Vabariigi Valitsus hindas hiljuti tema teeneid teadusvallas elutöö preemiaga, mis on tunnustuseks kogu Tartu Observatooriumi kosmoloogiaosakonna senisele tegevusele. Elutöö on valmis. Elutöö jätkub.





Horisondi intervjuu