Nr. 3/2003


Sõjatehnika
Tiibrakettide rabav täpsus


Viimase aja suuremate sõjaliste konfliktide korral kasutatakse järjest rohkem täppisrelvi, mis tabavad sihtmärke lausa kirurgilise täpsusega. Selliste relvade arsenal on suur ja mitmekesine, lisaks “tavalistele” rakettidele kuuluvad sinna ka tiibraketid.


Üks neist, ameeriklaste Tomahawk, on paljudele juba üsna tuttavaks saanud. Viimaste võidukäik algas 1991. aasta Lahesõjast, kus lahingutegevust alustati Tomahawk-tiibrakettidega. Samas rollis olid nad Afganistani sõjas ja nüüd käimasolevas Iraagi sõjas.


Püüame järgnevalt anda lühikese ülevaate sellest, mida endast kujutavad tiibraketid ja milliseid juhtimissüsteeme seal kasutatakse, et saavutada ülisuurt täpsust. On ju tänapäeva sõja iseärasuseks rakettide suur täpsus. Kui rääkida tiibrakettidest, siis tundub üllatav, et selline rakett võib sihtmärgile jõudmiseks läbida näiteks 1000 kilomeetrit ja siis tabada 10 meetrise läbimõõduga objekti.


Sakslaste faud


Alustame ehk terminoloogiast. Tiibrakett on tegelikult väike, sigarikujuline piloodita rektiivlennuk ja seetõttu ei ole ta tavamõistes rakett. Nimetus tiibrakett on meile tulnud vene keele kaudu (крылатая ракета). Ingliskeelses maailmas kasutatakse nimetust cruise missile. Viimane tähendaks ristlejamürsku, mis on täpsem. Veel on tiibrakette nimetatud ka lendavateks pommideks.


Esimesena võtsid tiibraketid kasutusele sakslased. Teise maailmasõja lõpul valminud ja käiku lastud “imerelvadest” V-1 ja V-2 (“fau1” ja “fau2”) oli V-1 tiibrakett, V-2 aga tänapäeva ballistiliste rakettide eelkäija. V-1 pikkus oli 7,75 meetrit, diameeter 82,3 sentimeetrit, tiibade ulatus 5,4 meetrit. Jõuallikaks oli turboreaktiivmootor. Stardimass oli 2200 kilogrammi, sealhulgas lõhkepea mass 846 kilogrammi. Lennukaugus oli algul 240 kilomeetrit, hiljem täiustatud mudelitel koguni 400 kilomeetrit. Rakett lendas umbes 1200 meetri kõrgusel kiirusega 560 kilomeetrit tunnis. Juhtimissüsteemi moodustas lennukites kasutatav tehnika – kompassid ja autopiloot. Kui reaktiivmootori töö lõppes, pikeeris rakett alla ja lõhkes nagu tavaline pomm. Kuna tolleaegsed tiibraketid ei olnud eriti täpsed, siis kasutati neid suuremate linnade pommitamiseks. Kokku tulistati neid Antverpeni ja Londoni peale üle viieteist tuhande. Ligi pooled ei jõudnud kohale, vaid hävitati õhutõrje poolt.


Pärast Teist maailmasõda hakati jõudsalt arendama uuemat relvastust, sealhulgas ka tiibrakette. Ega siin midagi põhimõtteliselt uut leiutada ei suudetud, muutused olid seotud peamiselt uuema tehnika ja tehnoloogia arenguga, seda nii reaktiivmootorite kui ka juhtimissüsteemide poole pealt.


Tomahawkiga sihtmärki


Kui vaadata ühe tiibrakettide tüüpilise esindaja Tomahawk raketi parameetreid, siis on selle pikkus 6,25 meetrit, läbimõõt 0,52 meetrit ja tiibade ulatus 2,6 meetrit. Lennukaugus võib olla kuni 1300 kilomeetrit, lõhkepea mass kuni pool tonni. Tomahawk tarbib lennul kuni 600 liitrit kütust. Lisaks on tal tahke kütusega stardirakett, millega antakse algkiirus. Peale stardiraketi eemaldumist eralduvad tiivad ja hakkab tööle reaktiivmootor. Lennukiiruseks on 880 kilomeetrit tunnis. Nagu kirjapandust näha, võiks tiibrakette toota iga riik, kellel on olemas vähegi välja arendatud lennukitootmine. Tiibraketid on umbes 60 riigi relvastuses, neist enamus siiski suurriikidest ostetud. Mis puutub tiibrakettide hinda, siis see on rakettrelvade seas “keskmine”. Tomahawk raketi hind on umbes 8 miljoni krooni. On selge, et sellise hinna juures pole ebatäpse relvaga midagi teha, kui soovitakse ootamatult rünnata väga olulisi sõjalisi objekte.
Tiibrakettide juhtimissüsteemi peamisteks komponentideks on maastikku jälgiv radar ja kaamera, pardaarvuti, maastiku digitaalne kaart ja GPS-süsteem. GPS (Global Positioning System) on globaalne asukoha määramise süsteem, mille põhiosaks on 24 kindlal viisil liikuvat satelliiti. Neist neli on alati nähtaval. Vahetades signaale nende nelja satelliidiga määratakse objekti kaugus satelliitidest ja sellest omakorda objekti täpne asukoht ning kiirus.


Tiibrakett lendab sihini etteprogrammeeritud teed pidi, seejuures võimalikult madalalt. Tema lennukõrgus võib olla näiteks 20 meetrit maapinnast. Just seetõttu on tiibraketid, vaatamata nende suhteliselt “väikesele” kiirusele, praktiliselt tabamatud. Madalal lennu tagab arvutisse sisestatud digitaalne kõrguste kaart, mida tiibrakett järgib ja korrigeerib maastikku jälgiv radar. Alles lennu lõppfaasis hakkab tööle süsteem, mis viib raketi sihile. Siin on kõige olulisem GPS juhtimine, sest raketi arvutisse on sisestatud sihtmärgi koordinaadid. Huvitav on veel teada, et tiibrakett ei pruugi rünnata otsesihis, vaid mis tahes küljest. Liikumise võib programmeerida selliselt, et ta lendab suhteliselt ohutut teed pidi, vajadusel ka märgist mööda, et siis rünnata vajalikust suunast. Tiibraketid võivad startida laevalt, allveelaevalt ja ka lennukilt.


REIN-KARL LOIDE on TTÜ füüsikaprofessor, matemaatika-loodusteaduskonna dekaan,
füüsika-matemaatika doktor (1990), füüsika-matemaatika kandidaat (1973).



Rein-Karl Loide