Nr. 3/2003


Kerge küsida
Mis kõrvetab, aga põlema ei pane?

Õige vastus sellele mõistatusele on nõges.

Küllap on igaüks vähemalt kunagi nõgese kõrvetust tunda saanud, kuid vähesed on juurelnud selle üle, kuidas nõges end kaitseb.


Kes nõgesetaime teraselt silmitseb, leiab lehtedelt ja vartelt ohtralt karvu. Kõrvetamise kindlustavad erilised kõrvekarvad. Nõgese kõrvekarv kujutab endast ühte väljaveninud ehitusega rakku. Selle tilgakujulist alumist osa ümbritsevad teised rakud, mis moodustavad lehepinnalt välja eenduva mügeriku. Mida rohkem tipu poole, seda enam hakkab kõrvekarv ahenema ja lõpeb peenikesel teravikul asetseva munakesega. Nagu taimerakule kohane, nii ümbritseb ka üherakulist kõrvekarva rakukest. Ainult et lehelt väljaulatuv rakukesta tipuosa sisaldab ohtralt räni, mitte tselluloosi. Nõgese lehe, sealhulgas ka kõrvekarva puudutamisel murdub munakujuline tipuosa kergesti ära, sest räniühendid on küllaltki haprad. Moodustuv nõelakujuline teravik tungib hõlpsalt nahka ja lubab kõrvakarva vedelal sisul haavakesse voolata. Kõrvekarva rakus on ohtralt mürgiseid valke, mis nagu süstlanõela kaasabil ohvri kehasse tungivad. Et korraga toimub kokkupuude paljude kõrvekarvadega, on ka valusähvatus tuntav ja kõrvetada saanu tõmbub taimest kiiresti eemale. Esimesele taimepoolsele karistusele tema puudutamise eest järgneb mõne aja möödudes veel teinegi. Kõrvetada saanud koht hakkab punetama ning tekib ebameeldiv sügelus, tundlikuma nahaga inimesel ilmestavad kõrvetuskohta lõpuks valkjad kublad. Ka paljud allergeenid kutsuvad ülitundlikul inimesel esile nõgese kõrvetusele analoogse nahareaktsiooni ning sellist haiguspilti nimetatakse nõgestõveks ehk urtikaariaks. Võõrapärane termin tuleneb nõgese ladinakeelsest nimest Urtica.


Eestis kasvab kaks nõgeseliiki: kõrvenõges ja raudnõges, mis mõlemad ühesuguse edukusega ettevaatamatuid puutujaid valusähvatusega kostitavad. Kuid maailmas on selliseidki nõgeseid, mille vedelik on nii mürgine, et põhjustab inimesel krampe ja raskematel juhtudel isegi surma. Sellised ohtlikud nõgeseliigid kasvavad näiteks Jaava ja Timori saarel.


Nõgese kõrvetus on tegelikult kaitsekohastumus, mis peaks vältima nii taime puutumist kui ka ärasöömist. Aga alati see ei aita. Näiteks Inglismaal korraldatakse isegi kõrvenõgeste söömise võistlusi, kus võitjaks osutub see, kes suudab koguseliselt kõige rohkem nõgeseid alla kugistada. Et huuled ja suu limaskest on eriti õrnad, siis ei tasu võistlejate tundmusi eriti kadestada. Nõgesetee joojatele võib rahustuseks öelda, et kuivatatud ja kuumutatud nõgeselehed minetavad kõrvetusvõime.



Urmas Kokassaar, bioloog