Nr. 1/2005


Intervjuu
Ikka üle kõrge lati

Intervjuu Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi teadusdirektori Marco Kirmiga

1980. aastate tuntud noorsportlane, Suure-Jaanist pärit Marco Kirm on õppinud Tartu ülikoolis füüsikat, läbinud Lundi ülikoolis doktorantuuri ja kaitsnud seal edukalt doktoriväitekirja. Seejärel töötas ta seitse aastat teadlasena Hamburgi ülikoolis, kasutades sünkrotronkiirgust DESY uurimiskeskuses mitmesuguste kristallide ehituse uurimiseks. Mullu suvel sai temast Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi teadusdirektor. Mis vahepealse tosina aasta jooksul juhtus, sellest kõneleb Marco Kirm ise.



Alates juulist olete Tartu Ülikooli Füüsika Instituudi teadusdirektor. See on Teie jaoks uus väljakutse pärast ligi 13-aastast eemalolekut Eestist. Miks tagasi tulite?

Eeskätt soovist füüsikat ja uurimistegevust laiemalt Eestis arendada. Mul pole kunagi olnud plaani kusagile välismaale jääda, olen elanud need aastad ikka kodumõtetega. Kui ma oleksin läinud piiri taha õppima Läände jäämise plaaniga, oleksin pidanud prioriteedid teisiti seadma. Seetõttu ei kandideerinud ma ka mingile püsivale ametikohale, vaid esitasin taotlusi osalemiseks piiratud kestvusega projektides. Edu korral tegutsesin nende raamides, nagu noorteadlastel tavaks, ja alaliselt end kusagile sisse ei seadnud.


Millal võimalused avanesid?

Astusin Tartu ülikooli 1984. aastal pärast keskkooli lõpetamist. Tõsi, õpingute algus venis, sest esmalt tuli kaks aastat maitsta sõdurpoisi leiba. Aga 1986 läks lahti tõsiseks füüsikaõppimiseks, kuni kolmandal kursusel avanesid minu ees Füüsika Instituudi uksed, sest seal asus ülikooli laseroptika kateeder, mida juhtis professor Mart Elango. Kui ülikool 1991 läbi sai, kutsus Rootsi Kuningliku Akadeemia akadeemik ja Eesti TA välisliige Indrek Martinson mind Lundi ülikooli doktorantuuri ning nelja aasta pärast kaitsesin seal doktorikraadi.


Nii kiiresti siis asjad käisidki. Alles lõpetasite ülikooli ja mõni aasta hiljem omistati Teile juba doktorikraad?

Hariduse sain, nagu paljud mu kolleegid, Nõukogude-aegse õppekava alusel viie aastaga. Nende teadmiste põhjal kaitstud diplomitöö vastab praegusele magistrikraadile, olles oluliselt kõvem sõna kui nüüdne bakalaureus. Tahaksin rõhutada, et kuigi valikuvabadust õppeainete osas ei olnud, oli füüsikaosakonna õppekava koostatud vägagi tasakaalustatult ja andis hea aluse edasisteks süvaõpinguteks mis tahes füüsikavaldkonnas. Lundis pidin juurde tegema vaid mõned teoreetilised eksamid, mis olid väga lähedalt seotud uurimistööga. Ülejäänut Tartu ülikoolis õpitut aktsepteeriti täielikult. Kuuludes aatomispektroskoopiaga tegelevate füüsikute hingekirja, sooritasin loomulikult vastava süvendatud kursuse eksami. Tartus saadud haridust pole mul olnud põhjust häbeneda ei Lundis ega edaspidise karjääri jooksul. Usun, et sama seisukohta jagavad teisedki teadlased, kes väljaspool Eestit töötavad.


Kelle juures tegutsesite ülikooliõpingute ajal?

Sattusin doktor Rein Kingu juurde. Tema juhendamisel uurisin alguses spektroskoopiliselt kõrgtemperatuurilisi ülijuhte, mis oli tolle aja hetkebuum, seda enam, et Nobeli füüsikapreemia anti 1986. aastal just selle temaatikaga seotud uurimuste eest. Minu diplomitöö käsitles röntgenikiirte toimet krüptooni (krüo)kristallidele – täpsemalt neeldumisspektrile. Probleem ei ole triviaalne, sest krüokristallide saamiseks vastavast gaasist läheb vaja vedelat heeliumi ja spektroskoopiaks vaakumaparatuuri. Vastavad seadmed olid Tartus olemas. Diplomitöö põhjal valmis minu esimene artikkel, mis seni ilmunutest on kindlasti kõige armsam.


Ja siis andis Rootsi riik Teile stipendiumi õpingute jätkamiseks Lundi ülikooli doktorantuuris.

Ma täpsustaksin veidi – stipendiumi saamise eest olen tänu võlgu professor Indrek Martinsonile, kes selle korraldas, nagu ta ka mitmete teiste eestlaste jaoks võimalused avas. Ülemerereisi pidin ette võtma 1991. aasta sügisel, aga see plaan sattus esialgu ohtu augustiputði tõttu. Pidin üle mere pääsemiseks juba erapaadi tellima, sest kui oleksin veel kümmekonnaks aastaks vana elu peale jäänud ja poleks välja pääsenud, olnuks rong, tegelikult viimane paat, minu jaoks juba ammu läinud. Õnneks lahenes asi teisiti ning Lundi sõitsin laeva ja rongiga.

Lundi-aastad olid huvitavad. Iga algus on raske – võõras keel, kultuur ja teistsugune eluolu. Ka inglise keeles suhtlemine nõudis algul pingutust, aga rahvusvahelises seltskonnas tuli see muidugi kohe kasutusele võtta. Pisitasa hakkasin tönkama ka rootsi keelt, sest ilma kohaliku keeleta oled sa lihtsalt võõramaalane, keele oskus muudab kohalike suhtumist oluliselt. Keel on osa elust ja suhtlemisest, aga ühe füüsikadoktorandi jaoks on peamised ikkagi uuringutulemused. Lundis alustades olid mu eksperimentaalsed kogemused väikesed – kohased värskele ülikoolilõpetajale. Kogemused omandasin mulle vajaliku sünkrotroni kiirekanali oma kätega korda seadmise käigus, ning seda enam oli hiljem heameel õnnestunud katsetest ja tulemustest.

Ka Lundis ei pääsenud ma defektide eest. Sedakorda hakkasin uurima neid leelishalogeniidides, üheks vaatlusobjektiks – koostöös professor Luðtðiku rühmaga Tartust –oli kaaliumbromiid. Defektide tekkimise vastu leelishalogeniidides oli küll varemgi huvi tuntud, kuid ainult laboratooriumis kättesaadavate valgusallikate, eriliste vaakumultraviolettkiirgust andvate lampide abil. Lundi ülikoolis võtsime kasutusele veel lühemad lainepikkused, mida sealne kiirendi kogujaring (ingl storage ring) sünkrotronkiirguse abil võimaldab teha.


Miks pakub huvi defektide uurimine?

Defektidega puutume kokku iga päev. Seintesse tekivad praod kiiremini, kui ehituskivides on mõrad. Autokummid kuluvad, metallid väsivad jne. Ka elusorganismide arenemisel meie planeedil võib olla geneetilistel defektidel suur roll. Täpselt sama on dielektriliste (isolaator)materjalidega, mida kasutatakse laialdaselt tehnikas ja elektroonikas. Ka leelishalogeniidid on isolaatorid.

Tahkistes tähendab defekti tekkimine seda, et kristallivõres on näiteks üks aatom oma tavakohast eemale nihutatud. See juhtub, kui neeldunud kiirguskvandi energia on selleks piisav. Säärase aatomi asemel tekib kristallivõresse tühi koht – vakants. See ongi üks lihtsamatest defektidest. Kui neid on rohkem, kujunevad defektide kogumid ehk klastrid, mis ühel hetkel hakkavad muutma materjali makroskoopilisi omadusi. Ekstreemse näitena võib tuua metallide ja muude konstruktsioonimaterjalide väsimise tugeva kiirguse ja neutronite voo käes, nii kasutusel olevates tuumareaktorites kui ka tuleviku energiaallikates – termotuumaseadmetes. Materjalide kahjustumine neis võib viia väga ohtlike tagajärgedeni. On küll olemas ka pöörduvaid defektide tekitamise protsesse, mille korral näiteks temperatuuri tõstmisel defektid kaovad ja materjali omadused taastuvad, pöördumatute defektide korral jäävad need aga materjali igavesti. Seepärast teadlased uurivadki eeskätt nn mudelkristallide peal, mis toimub, kui kiiritada neid erisuguse lainepikkusega kiirgusega.

Defekte materjalides on püütud ka kasulikult rakendada, näiteks mälumaterjalina, see tähendab salvestada defektide kaudu infot. Kuid info, näiteks muusika üleskirjutamine magnetilisel teel või valguse abil mingile kandjale on seni osutunud edukamaks, CD-d ja DVD-d kuuluvad meie igapäevaellu juba aastaid.


Aga mõni rakendusvaldkond, mis selle temaatikaga haakuks, ikkagi on silmapiiril?

Päevavalguslambid on lahutamatu osa meie elust, õigemini selle valgustamisest pimeduses. Aga vähe on neid, kes täpselt teavad, mida see toru eneses peidab. Klaastoru seinad on kaetud pulbrilise ainega – luminofooriga, mis muundab elektrilahenduse toimel tekkiva elavhõbeda aurude kiirguse, enamasti ultraviolettpiirkonnas, nähtavaks valguseks. Ent luminofoorideski tekivad aja jooksul defektid, mis lõppkokkuvõttes vähendavad lambi eluiga ja efektiivsust. Oleks vaja teada, miks nad tekivad ja kuidas? Siis saaks midagi ette võtta – leida uued kiirguskindlamad materjalid, kus defekte ei tekiks, või kasutada uurimise käigus saadud teadmist nii, et elektrienergia ei kuluks niivõrd nende tekitamiseks, vaid enamik energiast tuleks meile tagasi ikkagi valgusena. Sellega rakendusteadlased ja insenerid tegelevadki. Et märgatav osa toodetud elektrienergiast kulub valgustamisele, näiteks reklaamtuledeks, võimaldaks lampide efektiivsuse suurendamine kasutada ökonoomsemalt energiat ja säästa keskkonda.


Alusuuringutega tegelevad füüsikud õpivad aga peensusteni tundma mudelsüsteeme, sest nende põhjal on järelduste tegemine lihtsam?

Head mudelkristallid on krüokristallid – tahke krüptoon, neoon, argoon ja ksenoon, ka heelium, sest nad koosnevad ainult ühe elemendi aatomitest. Veidi keerukamad, ometi head uurimisobjektid on ka binaarsed süsteemid, nagu leelishalogeniidid, mille käitumist mina Lundis vaatlesin. Säärased uuringud mudelkristallidega on tõepoolest alusuuringud, millest tulenevaid järeldusi saab kontrollida-rakendada mujal.

Uurimise hetkel, nagu teaduses küllalt tihti, ei ole alati võimalik öelda, kus ja mida rakendada saab. Ent kui sääraseid fundamentaaluuringuid ei tehtaks, pidurdaks see teaduslik-tehnilist progressi – millised uued ja huvitavad võimalused võiksid meie ees avaneda, jääks meile teadmata. Eks Jaapan, USA, Saksamaa ja mitmed teised, nende hulgas meie lähinaabrid Rootsi ja Soome, olegi oma majanduslikus arengus edukad seetõttu, et kulutavad niisugustele asjadele piisavalt raha. Sest rakendusuuringud ja neile toetuv innovaatiline majanduslik areng tugineb kaugemas perspektiivis just fundamentaal- ehk alusuuringutele.

Lundi sünkrotronkiirguse laboris – MAX-labortooriumis – teeb alusuuringuid rahvusvaheline seltskond. Sünkrotroni tööaeg jagatakse uurijate vahel konkursi alusel, nii et igaüks saab oma eksperimente läbi viia talle määratud ajavahemikul.


Eesti teadlased on Lundi ülikooli kogujaringi ehk sünkrotroni nime all tuntud seadet ja seal tekkivat sünkrotronkiirgust kasutanud juba 1980. aastate lõpust. Sünkrotronkiirgusega on seotud paljude Eesti füüsikute tegemised ning Horisondis tuleb sellest eeloleval aastal arvatavasti veel juttu. Aga et Teie uuringutest paremat ettekujutust saada, palun selgitage pisut, mis on sünkrotronkiirgus.

Lühidalt öeldes on sünkrotronkiirgus kiirendusega liikuva relativistliku laetud osakese kiirgus. Osakestena kasutatakse kas iga aatomi koostisse kuuluvaid, kuid suurte energiateni, mega- ja gigaelektronvoltideni, kiirendatud elektrone või nende antiosakesi positrone. Kiirguse saamiseks kasutatakse osakeste kiirendit sünkrotroni, kus on hulk magneteid, mille magnetväljas osakesed liiguvadki kiirendusega. Tiireldes sünkrotronis, kiirgavad need osakesed laias sagedusvahemikus sõltuvalt nende energiast, alates infrapunakiirgusest ja lõpetades gammakiirtega. Sinna vahele mahuvad nii meile kõigile tuntud ultraviolett- ja röntgenikiirgus kui ka nähtav valgus.

Olenevalt sellest, mida üks või teine füüsikutest, keemikutest, materjaliteadlastest või bioloogidest koosnev uurimisgrupp tahab teada saada, on võimalik vajalik spektraalpiirkond kogu kiirgusest kiirekanali aparatuuriga välja eraldada. Iga teadlane asetab oma objektid eksperimendikambrisse, mõjutab neid siis sobiva kiirgusega, kogub valitud aparatuuri abil nende käitumise kohta infot, et hiljem kodus rahulikult analüüsida. Loomulikult on modernsete meetodite ja aparatuuri arenguga kaasaskäimiseks vaja end pidevalt täiendada. Tegelikult on selle lihtsa kirjelduse taga peidus tänapäeva tipptehnoloogiad – kõrgvaakumist kuni ülimadalate temperatuurideni, mille üksikasjade selgitamisega pole mõtet lugejat vaevata. Kogu selle peene masinavärgiga ringikaimise oskuse omandamine ja kiirekanali renoveerimine oli omaette ülesanne ning siinkohal meenutan soojalt juba meie hulgast lahkunud doktor Werner Stiefleri igakülgset abi ja praktilisi nõuandeid. Et aga kõik enamasti oma kätega tehtud sai, oli see väga kasulik õppetund edaspidiseks, võrreldes olukorraga, kus eksperimendi korraldamiseks tuleb huvipakkuvad objektikesed vaid õigesse kohta asetada.


Keerukas tehnika ja tehnoloogia ongi põhjus, miks uuringuseltskond on Lundis rahvusvaheline, igale poole pole mõtet nii keerukat ja kallist uurimiskeskust ehitada.

Loomulikult, sest eksperimendiaja jagamine paljudest riikidest pärit kasutajate vahel on tunduvalt praktilisem, kui samasuguse kompleksi ehitamine mis tahes kohta, näiteks Tartusse. Pealegi saab säärast luksust endale lubada vaid rikas riik.


Aga Teie tegevus ei piirdunud ainult Rootsiga. Olite enne Tartusse tulekut ligi seitse aastat veel Saksamaal.

Jah, kaitsnud 1995. aastal Lundis doktorikraadi, mõtlesin, et oleks otstarbekas ka järeldoktorina oma teadmisi täiendada ja hankida kogemusi mujal. Selleks esitasin kaks stipendiumitaotlust – ühe otse Brüsselisse, et Euroopasse pääseda, ja teise Rootsis, et mõnda teise Lääneriiki sattuda. Euroopa taotlus lükati tagasi puht formaalsetel kaalutlustel, sest Eesti ei kuulunud tol ajal Euroopa Liitu. Teise taotluse saatus oli õnnelikum. See andis võimaluse olla Rootsi kulu ja kirjadega kolm aastat Hamburgis, kus uurimisvõimalused veelgi avaramad kui Lundi sünkrotronil. Rootsile jäi au ja kuulsus, et seal kaitsnud doktor pääses laia maailma, minule avanesid veelgi paremad sidemete loomise võimalused paljude inimeste kaudu, mis on teadusmaailmas väga tähtis. Kaasa sain “kotitäie” hindamatu väärtusega kogemusi ja tarkusi.

Oma taotluse sihtmärgiks olin valinud Hamburgi ülikooli uurimisgrupi, mida juhtis väga tuntud krüokristallide uurija professor Georg Zimmerer, kes oponeeris ka minu doktoritööd. Tema kokkupuuted eestlastega algasid juba 1980. aastail, kui doktor Ilmar Kuusmann Humboldti stipendiaadina Hamburgis viibis.

Rootsis oli võimalik eksperimente korraldada vaid kuni neli nädalat aastas ja nii tuli kasutada iga avanenud lisavõimalust, mis vahel lõppes ootamatult. Näiteks tühjendas keegi ükskord teadmatusest kiirendi jahutussüsteemi, või oli kopamees nii hoos, et kaevas üles sünkrotroni toitva elektrikaabli. Hamburgis olid uurimistingimused avaramad, rahulda oma uudishimu kristallidega kas või terve aasta otsa. Pealegi on DESY sünkrotroni kompleks vaieldamatult parim luminestsentsi uurimiskeskus maailmas – kiirendiringi ümbermõõtki üle 300 meetri Lundi mitu korda väiksema vastu ja sellele ringile mahub üheaegselt hulga rohkem uurijaid kui Rootsis.

Avaramad võimalused laiendasid ka minu ampluaad. Esimese hooga võtsin lisaks vaatluse alla oksiidkristallid – niisugused, mille koostisesse kuuluvad metalli- ja hapnikuaatomid. Samuti jätkasin juba alustatud leelishalogeniidide uurimist. Hiljem osalesin veel mitme Zimmereri doktorandi, teiste hulgas Tartust pärit Vambola Kisandi uurimistulemuste analüüsimisel, sest nende temaatika sarnanes minu omaga, erinedes vaid konkreetse objekti poolest.

Eksperimendi mõttes oli samm edasi seegi, et Hamburgis sai kogujaringi pikkuse tõttu korraldada katseid ka aeglahutusega. Kui sünkrotronis tiirleb viis positronide kogumit (ingl bunch) ajalise vahega 200 nanosekundit ja nende poolt kiiratud valgusimpulsi pikkus on 120 pikosekundit, siis üksteisele järgnevate ergastusimpulsside vahelisel ajal saab vaadata, mis objektiga toimub. Säärane aeglahutus võimaldab paremini aru saada kristallide ergastatud seisundite dünaamikast ning täpsemalt välja selgitada, miks asjad toimuvad nii või teisiti.


Milles seisnes uurimistegevuse erinevus Lundis ja Hamburgis?

Suuruses – Lundis tundsin praktiliselt kõiki inimesi, see andis võimaluse palju teistelt vahetult õppida. Näiteks oli personali vähesuse tõttu vaja endal öösiti sünkrotroni elektronidega täita, mis nõudis kogu selle keerulise ja peene masinavärgi oma kätega käivitamise oskust. Ühest küljest vastutus, aga teisalt suur lõbu – nagu maandumine Kuule või galaktikatevaheline reis. Oluline on sain-hakkama-tunne. See aspekt puudus Hamburgis, mis oli sellisteks “reisideks” mehitatud sajaprotsendiliselt.

Hamburgi DESY keskus on nii võimas, et ainuüksi kogujaringil 45 kiirekanalit Lundi 8 vastu. Aastas külastavad seda tuhanded uurijad. Kogu maailmast saabunud teadlaste hulk ja nende tegevusalad olid mõnikord nii võõravõitu, et kohati oli raske end nende tegevusega kurssi viia. Hea oli aga see, et polnud vaja paarinädalase mõõtetsükli tõttu oma eksperimendiseadet kokku korjata, vaid kogu aparatuur oli püsivalt paigas. Selle rohkem kui 20 aasta vanuse luminestsentsikompleksi keerukust iseloomustab asjaolu, et isegi pärast viieaastast kogemust vaakumultraviolettspektroskoopia vallas kulus mul ligikaudu kolm kuud, enne kui võisin tegutseda automaatselt. Algul oli ebamugav tunne, et midagi võib mõne vale liigutuse tõttu puruks minna või panen koguni oma rumalusest kogu sünkrotroni seisma. Sel juhul olnuks ohus kõikide teiste uuringud. Hiljem tuli koos kogemustega enesekindlus ja kõik laabus õlitatult. Oluline on ka märkida, et viimased viis aastat olin beamline scientist, see tähendab – korraldasin igakülgselt DESY keskust külastavate uurimisgruppide tööd. Neid oli keskeltläbi 15 aastas.


Millised olid Teie viimase aja uuringud Hamburgis enne tagasitulekut Tartusse?

Rääkisime juba põgusalt päevavalguslampidest ja sellest, et need on senini täidetud peamiselt elavhõbedaaurudega, mis on tõsine riskifaktor keskkonnale. Kuigi iga lamp sisaldab elavhõbedat vähem kui varem kasutusel olnud amalgaamhambaplomm, on kogu neis sisalduv elavhõbedahulk siiski mõõdetav tonnides. Asendades mürgise elavhõbeda lühilainelise inertgaasi ksenooni lahendusega, on oht ümbritsevale keskkonnale märgatavalt väiksem.

Viimased kolm aastat olin seotud säärase Saksa rahvusliku tehnoloogiaprojektiga, kus osalesid nii tuntud firmad, näiteks Osram ja Philips, kui ka mitmed Saksa ülikoolid. Eesmärk oli leida ja välja töötada uusi luminofoore – peamiselt haruldaste muldmetallide lisanditega anorgaanilisi ühendeid, mis toimiksid uutes keskkonnasõbralikes lampides tõhusamalt kui need, mis on juba välja töötatud elavhõbedaaurude lahenduste jaoks. Sellised uued luminofoorid peavad hästi neelama vaakumultravioletkiirgust (Xe lahendus kiirgab ~176 ja 147 nanomeetri lainepikkusel), helendama nähtavas alas ja olema kiirguskindlad. Ideid ja ka teaduslikke tulemusi jagub, praktilisi luminofoore veel mitte. Elame-näeme!


Miks tulite Tartusse tagasi just möödunud aastal?

Selleks oli mitu põhjust. Esiteks soov midagi siinses teaduses ja Eesti heaks korda saata – hetkel oleme sealmaal, et võõramaalaste “sisseostmiseks” meil ressurssi ei jagu. Seega peame hakkama saama oma teadlastega, kellel on lisaks kõigele muule ka missioonitunnet. Loomulikult on selles otsuses oma osa asjaolul, et Füüsika Instituudis vabanes teadusdirektori koht, mis annab suurepärase võimaluse rakendada Hamburgis ja teistes suurtes rahvusvahelistes uurimiskeskustes omandatud organisatsioonilist kogemust Füüsika Instituudi töö korraldamisel. Ka minu kehtiv leping Hamburgis sai otsa ning professor Zimmerer lõpetab oma tegevuse, siirdudes teenitud vanaduspuhkusele. Määrav roll on ka asjaolul, et meie pere kaks kooliskäivat last olid jõudnud ikka, kus eestikeelsesse kooli üleminek toimub veel sujuvalt. Mida ka pooleaastane Tartus elamine on näidanud. Ent veel praegugi räägivad nad kodus omavahel tihti saksa keeles, kuigi käivad Tartus koolis – tütar kolmandas ja poeg esimeses klassis.


Mäletan, et Teie Lundis õppimise päevil kohtusime kord Kadrioru staadionil, kus peeti suuremat rahvusvahelist jõuproovi kümnevõistluses. Küllap on loomulik, et kodus käies niisuguse sündmuse vastu huvi tundsite, olite ju Suure-Jaani Keskkoolis õppides ja isa käe all treenides mitmekordne Eesti noortemeister teivashüppes, tegelesite samuti kümnevõistlusega, kus teiseks lemmikalaks oli 110 meetri tõkkejooks. Kas ei tekkinud soovi jätkata ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, saada heaks treeneriks või spordiarstiks?

Seda mõtet polnud mul kunagi. Leidsin, et minu huvide ring on selline, et kusagil mujal, näiteks füüsikas, läbi lüüa on mõttekam. Sportida võisin ju edaspidigi ja eks ma pühendasingi piisavalt aega nii treenimisele kui võistlemisele. Teivashüppes jäi ülikoolipäevil laeks viis meetrit, ja ka Lundis olles olin väikestele poistele eeskujuks, kui staadionil veel teiba pihku võtsin. Üks neist noortest esindas mullu sügisel Rootsit teivashüppes Ateena olümpiamängudel.


Eesti laiem avalikkus Teid vist veel ei tunne, rohkem mäletatakse Teid vahest spordiringkondades. Loodetavasti aitab käesolev intervjuu seda viga parandada. Aeg selleks on küps, sest elu näitab, et Teie ei unustanud Eestit ja Eesti ei unustanud Teid?

Sidemed sünnimaaga ei katkenud mul kõikide nende äraoldud aastate jooksul. Tegin koostööd meie füüsikutega, kes külastasid nii Lundi kui Hamburgi. Seal elasime kaks aastat lähestikku osakesteuurija Martti Raidali perega ja lävisime tihedalt. Tema töötab praegu Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis ning osaleb ühes CERN-is kavandatavas eksperimendis, millest oli juttu eelmises Horisondis. Hamburgis on ka tugev Eesti kogukond umbes kahesaja eestlasega. Esinesin kevadeti Saksamaa eestlaste kultuuri- ja tööpäevadel Bonni külje all Annabergis, valgustades kogunenuid Eesti kõrgtehnoloogilistest arenguperspektiividest, abikaasa andis ükskord kokkutulnuile ülevaate Eesti moodsast kunstist. DESY uurimiskeskuses sai korraldatud Hamburgi eestlastele ka Eesti Vabariigi aastapäevapidu.


Mida kavatsete värske teadusjuhina teha?

Oluline on jätkata eeskätt oma teadustegevust, kaasates andekaid noori. Aga et olen ka administraatori rollis, siis on üheks eesmärgiks luua meie noorfüüsikutele edasiõppimise võimalusi välismaal. Tean nüüd omast käest, mida see tähendab noore inimese arengule. Ja miks mitte kasutada ära oma sidemeid ja tuntust mitmetes Euroopa riikides, et noorfüüsikute rajale lähetamiseks siinsamas instituudis stardipauk anda. Teadagi, et kasinate ressursside juures kõike Eestis hästi teha ei saa. Tuleb ikka pääseda laia maailma, et ükskord naasta ja omakorda teha siin kõike paremini, kui suudame praegu. Niisugusel arenguredelil on vaja jätkata aktiivselt ja järjekindlalt. See tagab tulemuslikkuse teaduses ja ka kvaliteetse hariduse jätkusuutlikkuse. Oluline on üle saada kapseldumisest oma kitsasse valdkonda, kus hetkel võib küll kõik hästi olla, kuid Eesti füüsika pikem perspektiiv kipub silme eest kaduma. Ma usun, et saan edukalt rakendada pea 13 aasta kestel rahvusvahelistes uurimiskeskustes omandatud kogemusi.

Samal ajal pooldan igati, et teadlased annaksid rahvale oma tegevusest aru,

eeskätt muidugi kirjasõnas. Saksamaal pakuvad inimestele suurt huvi teadusasutuste külastamine ja kohtumised teadlastega. Hamburgi DESY uurimiskeskusse voorib pidevalt külastajaid – kooliõpilastest pensionärideni. Teaduse tutvustamine kuulub lahutamatult kokku teaduse tegemisega. Eestis olles olen kuulnud populaarsetest Horisondi reisidest teadlaste juurde – eks ootame Teie lugejaid peagi ka Füüsika Instituuti.

Last but not least tahaksin tänada nii doktorvater professor Indrek Martinsoni kui ka professor Georg Zimmereri, kellega viimased tosinajagu aastat olen olnud tihedalt seotud. Lisaks teadusküsimuste arutamisele on neil alati jagunud aega ja tähelepanu veel muude probleemide ja murede lahkamisele. Nende eeskujul püüan minagi noori kolleege toetada.


Curriculum vitae


Marco Kirm on sündinud 1965. aasta jõulukuul. Tema esimene teivashüppe tulemus, 79 sentimeetrit, pärineb viiendast eluaastast; edasist visadust treeningul kroonis 5 meetri ületamine. Kooliaega mahub aktiivne sporditegemine – mitmekordne Eesti noortemeister, osalemine vabariiklikel täppisteaduste ja korra ka üleliidulisel füüsikaolümpiaadil. 1984 lõpetas Marco Kirm Suure-Jaani Keskkooli kuldmedaliga ja asus samal aastal Tartu ülikooli füüsikat õppima. Aastail 1984–1986 täiendas ta oma teadmisi eluülikoolis, valvates N Liidu õhupiiri Ida-Preisimaal ja unistades kunagi näha kättesaamatuna tunduvaid randu Läänemere teisel kaldal. 1991 lõpetas Tartu ülikooli cum laude laseroptika erialal. Sama aasta sügisest asus tutvuma Rootsi “randadega”, olles doktorant Lundi ülikooli aatomispektroskoopia osakonnas, juhendajaks akadeemik Indrek Martinson, ja kohaliku spordiklubi Lund IFK liige. 1995. aastasse mahub palju – tütre sünd, doktorikraadi kaitsmine ja Eesti meistritiitel teivashüppes. See viis Marco Kirmi Göteborgi kergejõustiku MM-ile, sedakorda mitte võistlema, vaid vabatahtliku abilisena. Aastad 1997–2004 möödusid teadustöö järeldoktorina Hamburgi ülikoolis professor Georg Zimmereri rühmas ja kiirekanali teadlasena HASYLAB-is Saksamaal. Senine elukäik on õpetanud suhtlema viies keeles. Uurimistoetuste taotlused on edukalt läbinud nii Rootsi kui Saksamaa fondide kadalipu ja oma uuringutulemused peamiselt laia keelutsooniga dielektrikute kiirgusfüüsika valdkonnast on ta avaldanud ligikaudu 150 teadusartiklis. Abielus, poja ja tütre isa. Alates 1. juulist 2004 TÜ Füüsika Instituudi teadusdirektor.




Rein Veskimäe