Nr. 1/2005


Aeg annab arutust
Aeg kui niisugune

Tempus fugit, aeternitas manet – Aeg möödub, igavik jääb.
Vergilius, Publius Maro (70–19 eKr), Rooma luuletaja

Aja vastu hakatakse erilist huvi tundma siis, kui see hakkab ümber saama. Asja lähemalt uurides selgub, et mitte keegi ei tea, mis on aeg, kuigi kirjutatud on sellest tuhandeid raamatuid ja musttuhat muud kirjatööd. Ja peaaegu igas neist on üks lause, mis aja loomust kõige paremini ära seletab ja mille üks tark mees kirja pani juba rohkem kui poolteist tuhat aastat tagasi.

Mis on aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui ma seda aga küsijale seletada tahaksin, siis ma seda ei tea.

Aurelius Augustinus (354–430), Rooma teoloog ja filosoof.

Tüüpiline tavasuhtumine ajasse väljendub ütlemises: Miski ei paku mulle suuremat mõistatust kui aeg ja ruum ning samas miski ei vaeva mind vähem, sest ma ei mõtle neile mitte kunagi.

Charles Lamb (1775–1843), Inglise kirjanik.

Need ja paljud teised ütlemised viisid mind juba aastaid tagasi mõttele uurides aja olemust mitte keeruliste filosoofiliste ja teaduslike arutelude tasemel, vaid hoopis tarkade inimeste ütluste kaudu. See oleks siis nagu omaette ringküsitlus, mitte küll tänaval, vaid laua taga, kõikvõimalikke kättesattuvaid ajateemalisi aforisme ja tsitaate kirja pannes. See temaatika osutus tohutult rikkalikuks, nii ideedelt kui kvantiteedilt. Ajakirja Horisont lahkel ettepanekul püüan seda varamut ajakirja lugejatega jagada. Kõigepealt tahaksin ajaga seoses rõhutada kaht momenti, mida iga keskikka jõudnud inimene hakkab paratamatult tajuma: see on aja kulgemise “kiirus” erinevatel eluetappidel ja inimese suhe ajasse, või vastupidi. Nagu öeldud, püüan vältida arutelusid, seekord las kõnelevad muusad.


Kui olin ma beebi ja nutsin ja magasin,

aeg roomas.

Kui sai minust poiss ja ma naersin ja lobisesin,

aeg kõndis.

Siis kui aastad nägid mind juba mehena,

aeg hakkas jooksma.

Aga veel vanemaks kui sain,

aeg päris lendu läks.


(H. Twells, Inglise luuletaja)



Lapsepõlves jooksin ma ajaga võidu,

vahel tormas ta ette,

ma kogusin jõudu.

Unelmais nautisin mõnusaid hetki,

muinasjuttudes põnevaid retki –

siis aeg oli minuga sõber.



Äkki mind enam ta kuulda ei taha,

ise varakult koolis,

ja tundides magab.

Jättis mind üksinda ristteele kaema,

korjas kõik mured ja riputas kaela –

aeg, reetur, oli kellaga sõber.



Võimukalt nüüd minu nägu ta ehib,

kiikad end peeglist,

oksarisu sealt vahib.

Kui mina ei suuda, ei jaksa, ei taha,

ta viibutab sõrme ja togib mind tagant –

nüüd aeg on ajaga mestis.


("Aeg ajaga mestis", Ariane Lõhmus)




Tuntud on ameeriklaste kõnekäänd Aeg on raha, mida on omistatud Benjamin Franklin’ile (1706–1790), USA riigitegelasele ja füüsikule. Selle ümber võib ulatuslikult fabuleerida. Kõigepealt, kui aeg on raha , siis kus see raha on? [omaaegsest NL-i ajalehest Literaturnaja Gazeta]. Näib, et see raha siiski kusagil on. Hiljuti olevat üks Inglise majandusteaduste professor välja arvutanud, et hammaste ühekordne pesemine maksab ajaliselt 45 senti, auto pesemine käsitsi aga 4,5 dollarit jne. Suurel määral tänu arvutitele ja internetile muutub aeg varsti tõeliseks kaubaks.

Ja siis veel, juba ilma kommentaarideta.

Aeg on kingitus, mida isegi kõige tänulikum saaja ei suuda iialgi tagasi maksta.

Seneca, Lucius Annaeus (u 4 eKr–65 pKr), Rooma filosoof, kirjanik ja riigimees.

Kõikidest võimalikest kaotustest on kõige suurem ajakaotus.

Theophrastos (372–288 eKr), Vana-Kreeka looduseuurija ja filosoof.

Aeg on ainus vara, millega võib häbenemata ihnutseda.

Prantsuse mõttetera.

Me kurdame aja nappuse üle, ent käitume nii, nagu oleks seda lõputult.

Joseph Addison (1672–1719), Inglise kirjanik ja poliitik.

Inimesed, kellel kunagi aega pole, saadavad korda kõige vähem.

Georg Lichtenberg (1742–1799), Saksa füüsik ja kirjanik.

Me peame kasutama aega tööriistana, mitte tõllana.

John Kennedy (1917–1963), USA president 1961–1963.

Inimene kaotab aastatega kõik: nooruse, ilu, tervise, auahnuse. Ainult rumalus ei jäta teda kunagi maha.

Ludovico Ariosto (1474–1533), Itaalia luuletaja ja näitekirjanik.

Ole isand oma aja üle ja isand iseenese üle, ja sa oled isand teiste üle.

Kooliaja laulikust, 1954–1956.

Me kasutame aega tulusalt, tegeledes asjadega, mis meid edasi arendavad. Johann W. Goethe (1794–1832), Saksa kirjanik ja filosoof.

Ainus viis aega võita on teda mitte tähele panna.

Arvo Valton (1935), Eesti kirjanik.

Aeg on mööduvate sündmuste jõgi ja tugev on ta vool. Vaevalt jõuab üks asi ilmuda nähtavale, kui see samas neelatakse, tema kohale asub järgmine ja ka see kaob.

Marcus Aurelius (121–180), Rooma keiser ja filosoof.

Sic transit gloria mundi! – Nii möödub maailma hiilgus!

Fraas Rooma paavsti ametissepühitsemise tseremooniast; Thomas Kempisest (1380–1471), Saksa usu- ja kirjamees.

Ars longa, vita brevis est. – Kunst kestab kaua, elu aga on lühike.

Hippokrates Kosilt (u 460–370 eKr), Kreeka arst.



JAAK LÕHMUS (1937) on paljude raamatute ja õpikute autor. Füüsika-matemaatikadoktor.




Jaak Lõhmus