Nr. 1/2005


Üksainus küsimus
Mis ajast on kasutusel Ediacara ajastu ja kuhu kadus Vend, kui üldse kadus?

Vastab Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi teadur IVAR PUURA.

Koolipingist mäletame vanima geoloogilise ajastuna Kambriumit. Kambriumi-eelsed kivimid on moodustunud Arhaikumi ja Proterosoikumi ehk Ürg- ja Agueooni jooksul. Eesti vanimad kivimid kuuluvad Proterosoikumi lademisse. Kristalsete kivimite vanus Eesti aluskorras ulatub veidi vähem kui 2 miljardi aastani. Vanimad settekivimid vanusega veidi alla 600 miljoni aasta moodustavad Vendi kivimikompleksi noorema osa, kuuludes ühtlasi rahvusvahelise geokronoloogilise skaala täiendamisel 2004. aasta mais kasutusele võetud uude stratigraafilisse üksusse – Ediacara ladestusse.


Ediacara ajastu: uus üksus geokronoloogilises skaalas

2004. aasta maikuus teatasid mitmed uudisteagentuurid: “Peale viimase ladestu defineerimist 120 aastat tagasi on geokronoloogiline skaala täienenud uue, Ediacara ajastuga.” Ediacara ajastu hõlmab Proterosoikumi eooni noorimat osa (joonis trükinumbris).

Neoproterosoikumi aegkonna noorima, seni nimetamata osa kohta oli viimastel aastatel kasutusel töötermin Neoproterosoikum III. Selle üksuse defineerimisega tegeles Proterosoikumi lõpu töörühm USA paleobotaaniku, Harvardi ülikooli bioloogiaprofessori Andrew Knolli juhtimisel. Ediacara ladestu kinnitas Rahvusvaheline Stratigraafiakomisjon (ICS – International Commission on Stratigraphy) 2004. aasta maikuus. Sellest ajast on Ediacara ladestu rahvusvahelise geokronoloogilise skaala ametlik osa. Skaala pidevat täiendamist korraldabki Rahvusvaheline Stratigraafiakomisjon koos oma töörühmadega ( http://www.stratigraphy.org ). Ediacara ladestu alumise piiri hinnanguline vanus on 600 miljonit aastat ja selle ülemine piir on defineeritud Kambriumi ladestu alumise piiriga, mille hinnanguline vanus on praegustel andmetel 542 miljonit aastat. Paleogeograafiliste rekonstruktsioonide järgi algas Maa ajaloo sel etapil hiiglasliku ürgmandri Rodinia lagunemine (joonis trükinumbris).


Ediacara nimi ja fossiilid

Ediacara nimi tähendab Austraalia põliselanike, aborigeenide keeles veesoont või allikat. Originaalkeeles on hääldus umbes “iidi-akra”, inglise keeles Edi´acara rõhuga kolmandal ning eesti keeles enamasti Edia´cara rõhuga neljandal silbil. Lääne-Austraalias umbes 650 km Adelaide’i linnast põhja pool asuvad Ediacara mäed on osa Flindersi mäeahelikust (Flinders Ranges). 1946. aastal leidis Austraalia geoloog Reginald Claude Sprigg sealt liivakivide kihipindadel säilinud pehmekehaliste organismide kivistisi. Esialgu oletas Sprigg, et need on Kambriumi fossiilid, kuid hilisemad uuringud näitasid, et Ediacara fossiilid on pärit Kambriumi-eelsest ajast ning tõenäoliselt umbes 555 miljonit aastat vanad. See kivististe kooslus saigi laiemalt tuntuks Ediacara fossiilide või ka Ediacara fauna nime all.

Ediacara kivistisi on mitmeti tõlgendatud. Ühelt poolt ei saa nende puhul kindlalt väita kuulumist senituntud loomade hõimkondadesse. Teisalt on nende puhul jälgitav kas kahekülgne või radiaalne sümmeetria, nagu meile tuntud hulkraksetel loomadel. Teatava sarnasuse põhjal on mõned autorid mitmeid neist kivististest tõlgendanud näiteks meduuside või molluskite sugulastena. Osa teadlasi arvab, et Ediacara kivististe hulgas esineb väljasurnud vorme, kelle sarnaseid on leitud ka Vara-Kambriumi kivimitest. Samuti leidub neid, kes väidavad, et Ediacara fauna kujutas endast omaette evolutsiooniharu – meile tuntud hulkraksetele pisut sarnast, kuid fülogeneetiliselt erinevat arenguliini, mille esindajad surid välja enne Kambriumi ajastut.

Tänaseks on maailmas teada üle 40 Ediacara fossiilide leiukoha; neist Eestile lähim on Talverannik Valge mere ääres. Lisaks tüüpilistele Ediacara fossiilidele leidub Ediacara ladestu kivimeis ka mitmesuguseid vetikate ning ainuraksete organismide, näiteks akritarhide kivistisi. Ediacara ajastu eluvormide hulka kuuluvad ka kõige primitiivsemad ning tõenäoliselt kõige esimesed hulkraksete loomade esindajad – käsnad. Ränikäsnade ränist skeletiosi – spiikulaid – on leitud Hiinast Doushantou kihistu kivimitest vanusega 570 miljonit aastat. Seega peidab Ediacara ajastu endas jälgi varaseimate loomade evolutsioonist, enne seda kui hulkraksed Kambriumis suure mitmekesisuse saavutasid. Kambriumi evolutsioonilisel “plahvatusel” pidi olema oma eellugu Ediacara ajastul, kuid selle jälgede tõlgendamine on praegu veel teadlastel käsil (joonis trükinumbris).


Heal lapsel mitu nime

Noorimaid, makrokivistisi sisaldavaid Kambriumi-eelseid kivimeid on maailma eri piirkondades kutsutud mitut moodi. Hiinas on käibel olnud termin “Sinian”, Venemaal ja N Liidus “Vend”. Need harjumuspärased regionaalsed nimed on paljudele teadlastele südamelähedased. Nii esitasid tuntud Vene paleontoloogid akadeemik Boriss Sokolov ja Mihhail Fedonkin Rahvusvahelisele Stratigraafiakomisjonile ametliku protesti seoses Ediacara ladestu kinnitamisega. Üheks argumendiks on asjaolu, et akadeemik Sokolovi ja kolleegide eestvedamisel võetigi N Liidus juba 1952. aastal kasutusele termin “Vend” ning Venemaa stratigraafilistes skeemides on kasutusel olnud ka termin “Vendi ladestu”. Vendi kui võimaliku globaalse ladestu tüüpläbilõigete kandidaadid on põhjalikult läbi uuritud ning arvukatele artiklitele lisaks on ilmunud Boriss Sokolovi põhjalik monograafia “Vendskaja Sistema”, mis on tõlgitud ka inglise keelde. Ida-Euroopa ja Siberi platvormil on Vendi kivimid hästi esindatud ning neid on kümnete aastate jooksul uuritud. Vendi on kasutatud ka mitmetes rahvusvahelistes publikatsioonides. Teise argumendina on nimetatud tõsiasja, et Vendi kompleksi alumise piiri hinnanguline vanus on 650 aastat, ning seega jääks Vendi vanem osa Ediacara ladestust välja.

Vene kolleegide argumendid võivad olla teaduslikult hästi põhjendatud, kuid Rahvusvahelise Stratigraafiakomisjoni töö sisaldab ka selliste vaidlustega tegelemist, hääletamist ning protseduurireeglitele vastavate otsuste vastuvõtmist. Muu hulgas võetakse arvesse ka piirikihtide jälgitavust ning head juurdepääsu tüüpläbilõigetele.

Niisiis on Ediacara ladestu vastavalt rahvusvahelistele reeglitele kinnitatud ja kehtivaks loetud ning tähistab vastavat ajalõiku rahvusvahelises geokronoloogilises skaalas. Samas on regionaalsete kivimikomplekside alumiste piiride täpne korreleerimine Ediacara ladestu alumise piiriga mitmetes Ida-Euroopa ja Siberi platvormi läbilõigetes keerukas probleem. Seetõttu peetakse nendes regioonides otstarbekaks ja praktiliseks esmajärjekorras välja eraldada Vendi kompleks kui regionaalne stratigraafiline üksus ning võimaluse korral seda seejärel korreleerida Ediacara ladestuga.


Ediacara ladestu kivimid Eestis

Eesti aluspõhja settekivimite geoloogiast rääkides on enamasti keskendutud Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni kivimitele, kuid nii õpikutes kui teatmeteostes on juttu ka kristalsel aluskorral lasuvatest Kambriumi-eelsetest settekivimitest, mida seni on käsitletud Vendi settekivimikompleksina. Need kivimid meil ei paljandu, kuid puurimistöödega on kindlaks tehtud, et ida pool Haapsalu-Võru joont moodustavad Vendi kivimid Eesti aluspõhjas katkematu kihindi.

Eesti puursüdamikes on Vendi kompleks esindatud hallide ja kirjuvärviliste, harvem valgete liivakivide, savide ja aleuroliitidega (foto trükinumbris). Eestis puudub Vendi kompleksi vanim osa ning seetõttu kuuluvad kõik siin esinevad Vendi kompleksi kivimid Ediacara ladestusse, moodustades selle noorema osa. Vendi kompleksi piires on Eestis välja eraldatud (vanemast nooremani) Gdovi, Kotlini ja Voronka kihistu. Mujal Ida-Euroopa platvormil levib eelmistest vanem Redkino kihistu, millega on seotud näiteks Valge mere Talveranniku ja Ukraina Ediacara fossiilide leiud. Seal asub Ediacara ladestu alumine piir mitmes läbilõikes Vendi kompleksis ning piiri määramisel oluliste kivististe puudumisel ei ole selle asukohta alati võimalik täpselt kindlaks teha.

Möödunud aasta kevadel toimunud Eesti Stratigraafia Komisjoni arutelude käigus jõuti järeldusele, et geoloogilisel kaardistamisel on otstarbekas käsitleda kõnealuseid kivimeid traditsiooniliselt Vendi kompleksina. Sellise lähenemise praktiline väärtus ilmneb eriti siis, kui on vaja vaadelda Eesti Vendi kivimeid laiemas, nt Ida-Euroopa platvormi Vendi kompleksi kivimite kontekstis.

Samal ajal on Ediacara ajastu kasutamine oluline globaalses kontekstis, kus käsitletakse näiteks Maa geoloogilist ajalugu, ookeanide arengut ning Baltika ürgmandri liikumisi. Seega on täna korrektne öelda, et Eesti aluspõhjas esineb viie ladestu – Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni – settekivimeid, mis lasuvad Proterosoikumi vanusega kristalsel aluskorral. Selliselt on Ediacara ladestu käsitlemist leidnud 2004. aastal ilmunud Eesti atlases (koostaja Raivo Aunap) ning raamatus “Maa Universumis” (koostajad Heldur Nestor, Anto Raukas ja Rein Veskimäe). Et mitte levitada vananenud informatsiooni, on teatmeteoste ning õpikute koostajatel ja tõlkijatel kasulik teada Ediacara ladestu ja mäletada Vendi kompleksi nime ning osata neid õiges kontekstis kasutada. Kui kirjastajatel on nende terminite kasutuse osas kõhklusi, palume lahkesti nõu küsida Eesti Stratigraafia Komisjonilt ( http://www.gi.ee/ESK ). Siinkohal tänan häid kolleegue Kaisa Mensi, Enn Pirrust, Tõnu Meidlat ja Kalle Suuroja, kelle nõuandeid käesoleva küsimuse kommenteerimisel suureks abiks olid.




Ivar Puura